Teatriarvustus. Valle-Sten Maiste: endine väikelinnatrio, keda paelub mälu fenomenoloogia. "Kuni nad surnud ei ole, elavad nad igavesti"

Paitavalt poeetilises teatriõhtus põimuvad taju ja mälestuste kirjeldused, neid kujundava tausta avamine ning üldisemad, teoreetilist laadi, ent siiski lihtsas keeles ja arusaadavad kogemuse loogikat mõista aitavad mõtisklused.

Lavastus: "Kuni nad surnud ei ole, elavad nad igavesti". Loojad ja esitajad Kairi Mändla, Jan Teevet, Oliver Issak. Helimaastikud Markus Palo. Graafiline disainer Allan Appelberg. Esietendus 11. aprillil teatri Ekspeditsioon Krulli stuudios. Krimikirjanduse ja -lugude esiletõusu ning populaarsust on seletatud asjaoluga, et inimesed vajasid traditsioonilise elulaadi segi paisanud modernismiajastu ebakindlates oludes midagi klaari ja kindlat. Jutustused, kus valitsesid kindlad põhjuslikud seosed ja asjad said lõpuks selgeks, pälvisid sooja vastuvõtu ning nende järele oli nõudlus. Eesti teatrikülastaja ootused etendusasutustele on mõneti sarnased. Soovitakse, et näitleja mängiks arusaadavalt, lugu liiguks konarusteta ning teatrikülastaja ajusid ei kurnataks trööstitu abrakadabraga. Jan Teeveti, Oliver Issaku ja Kairi Mändla etteaste teatri Ekspeditsioon Krulli stuudios leiab ent aset hämaruses, mõjub hämaralt ja suubub vääramatult kõikekatvasse hämarusse. Näitlejaid ei ole, vidust kostub vaid dramaturgide ja kunstniku hääl. Narratiiv pole lineaarne, vaid assotsiatiivne ja kohati raskelthoomatav fragmentaarium. Milleks selline laisk kuuldemäng Pätsu-eelse kammermuusika (Heino Elleri "Videvik" jms) saatel ajal, mil ka avangardhelisid serveeritakse groteskse multimeediatsirkusena, nagu Tallinn Music Weekil demonstreeris müramahlade pressimisele spetsialiseerunud, ühtviisi tantsus ja elektroonikas kõrgelt arenenud Soome kolmik Muovipussi? Teeveti & co "Kui nad surnud ei ole, elavad nad igavesti" tekitas küsimusi mitte ainult tavapublikus, kes Ekspeditsiooni Krulli stuudiosse pigem ei satugi, vaid ka eksperimente ja uuendusi otsivas vaatajas. [caption id="attachment_274790" align="aligncenter" width="768"] Foto: Ekspeditsioon[/caption] Teevet, Issak ja Mändla vedasid kümnendi alul Paide teatrit. Maakateks hakanud noored idealistid ei viljelnud tavalist provintsikultuuri. "Elus peame hetkedest läbi jooksma, läbi kõndima ja neid läbi elama. Neid hetki on päratult palju. Kogu aeg toimub võitlus, milline hetk mulle tegelikult meelde jääb," ütles Teevet ammuses intervjuus. Paide teatris umbusaldati suvalisi näidendeid, draamat draama pärast ja küsiti hoopis, miks meil on just sellised lood ja jutud, nagu meil on. Kust nad pärinevad ja mida nad meiega teevad? Miks mõned pajatamised tulevad ja lähevad, teine lugu aga püsib? Ühesõnaga, Smilersi ja Henrik Normanni asemel pakuti depressiivse väikelinna publikule sissevaateid taju ja mälu fenomenoloogiasse. Seda üritust ei mõistnud ega toetanud lõpuks piisavalt kahjuks ei publik, kohalik ega riigivõim. Mälu-uuringud olid meil mõni aeg enne Paide teatri asutamist moodi tulnud, ehkki vanker, mille ette mälualane sofistika siinmail rakendati, kolises kohati eemaletõukavalt. Meie niigi tuulepealsel ja Tinderi-libedal maal ei saanud kollektiivsete ja isiklike mälupaikade nihilistlik põlustamine, rahvuslike ja muude identiteetide konstrueerituse ja banaalsuse rõhutamine mõjuda uudse ning ligitõmbavana. Identiteedi ja elu alustalade pidev pealesunnitud käestkadumine on olnud ju Eesti ajaloo ja elu pärisosa ning ühiskond Paulusteks hakanud Saulusi alailma täis. Tõsi, nooruses sai siiski kuulatud palju The Doorsi ning Nietzsche "Ajaloo kasu ja kahju" vaimus arutletud, kas on võimalik alustada iga päeva tühjalt kohalt, elada seostevabalt hetkes, kandvaks teljeks drugs & rock’n’roll. Mälust lahtirabelemise võimalus ei tundunud usutav juba siis. Mitte ainult seetõttu, et koerakasvataja ja lapsepõlves kariloomi karjatanud inimesena tajusin, kuidas Nietzsche arusaam, et loomad suudavad inimesest paremini unustada ja hetkele keskenduda, päris ei päde. Eelkõige oli filosoofi, kirjaniku, füüsiku ja elupõlise teatraali Madis Kõivu mälukäsitluse mõju see, mis kahandas nii paduanarhistliku rokkimise kui kõige fabritseeritust rõhutavate identiteedilammutajate veenvust. Kõiv oskas Nietzsche maadlusi mäluga nüansitundlikumalt ja delikaatsemalt interpreteerida kui hilisemad kohati agitpropi vaimust kantud mälupaikade ümberkaevajad ja monumendisõdalased. Kõivu arvates pärineme kõik mingilt maastikult, oleme kohalikena oma heidetuses kinni. Oma asendit võib püüda mõista, aga lahti sellest ei saa. Mäluga tegelemine on pigem paratamatusest aru saamise ja sellega toime tulemise kui mingist konstrueeritusest vabanemise küsimus. Kõivus tekitas see tõdemus muuhulgas võõrastuse suvaliste lugude vastu. Need looklesid pinnatult. Kõiv propageeris seevastu "külma teatrit", mis vaatevälja kirevate importdraamadega ei hägustaks, vaid laseks jõuda äratundmisele, kust tuleme ja kes oleme.

Küsides, mis värk see on, mida Teevet & co Paides käivitada püüdsid ja millega nad nüüd Krulli kvartalis vaatajat kiusavad, on üks võimalik vastus, et kulgetakse madiskõivulikel mälu-uurimise radadel.

Teeveti, Mändla ja Issaku positsioon fenomenoloogidena on leebelt range. Ei propageerita "mõtle, mis tahad" tüüpi lodevust, mida koguni teatriteaduse ühe suunana viimasel ajal teatrifenomenoloogia nime all propageeritakse. Teevet, Issak ja Mändla ei suru end peale, on ehk liigagi taktitundelised. Kuid nende lähenemises ei puudu juba fenomenoloogia isa Edmund Husserli rõhutatud ranguse ja täpsuse tera. Nende teemad ja probleemid on siiski selgelt piiritletud ja konkreetsed. Küsitakse, kuidas minevik meile end ilmutab. Miks mõni mälestus on elav ja teine udune? Kuidas keha, emotsioonid ja keskkond mäletamist mõjutavad? Ja osundatakse, kuidas meie taju kujundavad varasemad kohtumised, loetud Tolstoi, Võlur Oz ja muu kultuurikogemus, emotsionaalne seisund, eelootused. Paitavalt poeetilises teatriõhtus põimuvad taju ja mälestuste kirjeldused, neid kujundava tausta avamine ning üldisemad, teoreetilist laadi, ent siiski lihtsas keeles ja arusaadavad kogemuse loogikat mõista aitavad mõtisklused. Meenutatakse Darwinit, kes "Liikide tekkes" pihib, et saab küll pihta evolutsiooniprotsessile, ent tema imestus tajuelundite, iseäranis silma ja nägemismeele keeruka mehaanika ees ei vaibu. Arendatakse leidlikult, vaimukalt ja rahvapäraselt fenomenoloogilist sõnavara, liigendades näiteks meid vormivaid eri tüüpi kohtumisi (komakohtumine Mallega ja küsimärkkohtumine Kallega). Elegantselt ja leidlikult on lavastusse põimitud kunsti ja elu piiride ning vastasmõju teema. Muidugi pole see lustlik laiatarbeteater, vaid komplitseeritud kuuldemäng, artefakt doktorantidele ja semiootikutele, kui pruukida silti, mida tarvitati Mati Undi viimaste proosateoste puhul. Mida sümpaatsele teatraalidetriole soovitada? Kardetavalt halvimat: tuumakusele, millest pole puudust, tuleb liita rohkem tsirkuseelemente. Märkasime ju, et enim elevust tekitas Ekspeditsiooni värskes lavastuses just sedasorti kraam, juhtiva teatrikunstniku Kairi Mändla kriiskav Raul Sepperi kaver, millest ehk isegi totaalse kinnikiilumise meistrist pensionärrokkar Maie Parrikul midagi õppida oleks, samuti Mändla etteasted vinguva korrafriigina. Paraku on Teevet ja Issak liiga haritud ja head poisid, kes pelgavad Malluka hallukaid, Kristiina Pärtelpoja heitlusi toitumisauditite halbade tulemustega ja muud laia publikut erutavat ainest. Meenutagem aga, et populaarsete vormide ja temaatika poole püüdlemine ei ole ka mäluga tegelevale (etendus)kunstile võõras. Teame ju, et Pina Bauschi mineviku varjudega suhtlemist puudutavast tantsuteatrist vormus Pedro Almodóvari populaarne film "Räägi temaga". Michael Haneke ei piiranud mineviku kummitusliku kohalolu vaatlusi kolonialismitaaga jms teemadega, vaid vürtsitas popielementideta klaveristuudiumi käsitlust pornourgaste pildistamise ning räpaste seksistseenidega võimlapeldikus, soliidses eas daami ja verisulis hokimängija suhte ja muu värvikaga. Sisukad inimesed ei tohiks tähelepanumonopoli puhtalt seltsielunarridele loovutada. Jääme ootama Teeveti, Issaku ja Mändla uusi etteasteid, mis on meile juba tuntud moel tuumakad, ent serveeritud ehk veidi vürtsikamas kastmes.