Teatriarvustus. Ilo Tuule Rajand: karnevaliga öö vastu. "Öömaaeg"

Johhan Rosenbergi “Öömaaeg” lähtub ööst kui sümboolsest ruumist, kuhu hõlmatakse tantsukeele kujunemise ning selle pärandi lugu.

Lavastus: “Öömaaeg”. Lavastaja/koreograaf Johhan Rosenberg, arhitekt Sille Pihlak, kostüümikunstnik Karl Joonas Alamaa, helilooja Hendrik Kaljujärv, dramaturgid Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko, valgus­kunstnik Priidu Adlas, insener Adam Orlinski, etendajad Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja rahvatantsuseltsi Pääsuke tantsijad. Esietendus 8. aprillil Von Krahli Teatri suures saalis. Johhan Rosenbergi “Öömaaeg” lähtub ööst kui sümboolsest ruumist, kuhu hõlmatakse tantsukeele kujunemise ning selle pärandi lugu. Lisaks Von Krahli trupile on protsessi kaasatud rahvatantsuansambel Pääsuke, muusikalise kujundajana Hendrik Kaljujärv, moekunstnik Karl Joonas Alamaa ja arhitekt Sille Pihlak. Mahukus ei piirne trupi suurusega, vaid keskse teemana on “aja oma lugu” ise kõva pähkel, mida järama hakata. Rosenbergi varasema loominguga tuttavatele leidub äratundmist atmosfäärist, mida nimetaksin “õõvailuks”. Tavakujutluse piirid hägustuvad, et sondida olemusliku lätteis, nendest sünnivad kujutised karakteritest, baasvajadustest ja posthumanismist vormitud figuurid, kes publikuga suhtlusse astudes saavad vabalt mängida, roomata, katsetada. Krahli suur saal on tume ja avar koobas, milles tuleb koht valida saali paigutatud puitpinkidel. Tunnen, nagu istuksime äsja langetatud hiiemetsas kännurontide otsas, kus nüüd repetatiivse ahhetamise saatel hakkab kohe toimuma mingi ürgne rituaal. Ehk isegi nõidus. Saali kohal kõrgub puitkonstruktsioon, kust õrn valgus kiirgab läbi nagu hiiglaslikust vaalaskeletist, mis isegi staatilises olekus tundub elus ja hingav või lausa maailma ülal hoidev. Lisaks haukuvale hämarusele on aimata energiate võbelust saali eri suundades asuvatelt etendajatelt, raamistudes seeläbi väljaks, kuhu publik siseneb. Lava keskel algab rütmiline liikumine, mis alustab sündide, lagunemiste, tarbimise ja väljutamise tsüklit, mida etenduse esimeses pooles soolode kaupa lauale laotakse. Ikka selleks, et ka meie seda seediks või kõrvale sülitaks. “Öömaaeg” jaguneb vormilt kolmeks. Esimene etapp ongi algvööndisse sisseelamine. Kuna publik on hajusalt saali peale laiali asetatud, näeb igaüks pisut eri pilti. Vaatemängu ning etendajate olukordade ja staatuste mõistmist võimendab Karl Joonas Alamaa kostüümikunst, mis igale näitlejale omase seisundi loob. Kihtide, narmenduste ja heljuvate kangastega tabatakse vastandeid, kus surm ja sünd, mitmekesisus ja tsüklid publiku tähelepanu haaramiseks oma sisemisi protsesse kujutavad. Konseptuaalne all-liin joonistab ruumi omapärastest koidueelsetest olenditest, kellele on antud abstraktsete tundmuste füüsiline kuju. Hendrik Kaljujärve muusikaline kujundus, mis koos üldise atmosfääriga meenutab kõhedat pärimuslikku hämarala, manifesteerib siiski me enda ihasid ja painete algusi. Kuuel etendajal on igaühel lähtepunkt, millega tegelda. Kuigi liikumine ei jää ruumis kordagi seisma, koondub fookus ühele või teisele, lastes pisut mekkida tärkavat ajatuse hõngu ja jätkates rotatsiooni ümber oma kesktelje, mis veel fluiidses vahealas pole kokkukõla saavutanud. Ajapikku poetume ajaloo piiridele, kus enne inimkonna koidikut püüti korda ja pidepunkti luua. Liikumisega uuristatakse kohta, kust võiks väljendada seda, mis eelneb sõnale. Valguse puudumisel saame lähtuda vaid aimustest, millised jõud juhtisid mandritel ja saartel nii ülal kui all lõputuna kestvat pimedust, kus algjumalustena näivad piirolendid kehastavad asjade algust ning ka nende lõppu. Seisundeid, mis algavad ja lõpevad nii sünnis kui surmas. Samas sünnib ka mustrite ja seoste kogum, mis vormitakse kindlate reeglite jadaks, mida siis õhkamisi kauniks nimetada. Valgus sünnitab kultuuri, mis on alati loodud hääbuma, aga selles kitsikuses paneb aluse kaanonile, mille kaudu jutustada aja enda lugu. Isegi kui see jääb inimkeeli nimetamatuks. Kui tekib teadmus legende luua, sünnib savist ja veest ka Prometheus, kes inimkonna uude ajajärku viib, ise pisut ebalevalt oma pärandi koorma all habisedes. Me vahel säiliv distants on õhkõrn, pigem kokkuleppeline. Nii on see kujutluste ja vormide õõvamänguline karneval, mis katkeb esimese ümberlülitusega ja otsese viitena eesti pärimusele. Publiku seast tõuseb uhkes rahvarõivas etendaja, kellega koos tärkab surnuist ka rahvatantsuansambel. Pidulik rõivastus on samuti žest, kokkulepitud märkide kogum kultuurist, mis nüüd on kindlam ja struktureeritum. Pausi ajal juhatatakse publik saalist välja, et jälgida, kuidas elus-eluta tantsutrupp rahvatantsu asemel kaasaegset tantsu teeb. Rõdul seistes torkavad silma tantsupeolt tuttavad mustrid, mida Kalevi staadioni asemel Von Krahli baari põrandale vormitakse. Tagasi saali saabudes on istekohad ja lava ümber tõstetud ning istume nüüd amfiteatri asetuses suunaga puitkonstruktsiooni poole. Korrapära joonistub välja ka lavakujunduses ning etendajate kostüümid on vahetatud sarnaste villaste komplektide vastu. Etendajad võivad vabalt meie peale istuda, koosolu otsida, ahmida, süüa, ihaleda ja kannibalistlikest tungidest või erootilistest allusioonidest kinni haarata. Olek meenutab kohtusaali, kuid tõe ja õiguse asemel kõlavad näitlejate suust seosetud repliigid, kontekst variseb. Viimaks saabub lõpp deux ex machina abil, kui puitkarkassist laskub maa peale isik, kelle rahvariided on vahetunud nüüd digitaalse greenscreen’i-rohelise vastu. Tants kestab veel. “Suurt ajalugu” vermida on alati keeruline. Lineaarne jutustus kipub paratamatult libisema ühe tõe poole, suruma võimalused ühte sirgesse trajektoori. “Öömaaeg” liigub pimedusest valgusse ja tagasi, ent ei kinnistu kordagi selgesse ajatelge. Pigem tekib tunne, et aeg ei liigu, vaid kihistub ja lükkab ümber kujutluse mingist puhtast alguspunktist. Singulaarset sotsiaalset vormi pole kunagi olnud. Kui midagi üldse on, siis pigem katkendlik, üksteise peale kuhjuv karneval, mille seest me hiljem välja lõikame selle, mida nimetame “kultuuriks”. Selles mõttes muutub ka küsimus arhiivist paratamatult problemaatiliseks. Mida me üldse säilitame ja kelle pilgu all? Mis juhtub sellega, mis ei mahu keelde või jääb tõlkimata?