Teatriarvustus. Brent Pere: kui sina ei tegele radikaliseerunud noortega, siis tegelevad nemad sinuga. “Sinisilmsed”

Ühed noored tapsid inimese Raasikul, teised Valgas, lisaks lõputud piinamised ning sellega eputamine sotsiaalmeedias – nende juhtumite ühisnimetaja on radikaliseerunud noored mehed. Sellest Piret Jaaksi kirjutatud ja Marta Aliide Jakovski lavastatud dokumentaallavastus “Sinisilmsed” räägibki.

Kas sina tead, mida teevad noored? Või mida teeb su laps? Lapsest hooliv vanem tõenäoliselt teab, kuid on ka hulk vanemaid, kes ei tea laste tegemistest midagi. Parimal juhul nad arvavad, et teavad, kuid kas ikka teavad? Elame ajastul, kus sotsiaalmeedia omab võimu, millesarnast pole veel ükski põlvkond näinud. See on täis inimesi, kes proovivad noorte pealt raha teenida ning oma tõekspidamisi jagada. See pole ju iseendast halb, kuid halb on, kui see radikaliseerib noori. Pahatihti on äärmustujad just noored poisid. Somes on üha lihtsam panna inimesi tegema asju, mis on kurjad ning mille peale nad ise ei tuleks. Aga kui teised teevad, jagavad neid koledusi ning saavad kiita, siis paneb see üksindust tundvad noored selle järele janunema. Need on noored, kel on vajaka kuuluvustundest ning pole ümber turvavõrku. Some pakub seda. Nii satub ka “Sinisilmsete” üksik peategelane foorumitesse ning lehekülgedele, kus “temast saadakse aru”. Et sellest ka teised põlvkonnad aru saaksid, tuleb võrrelda somet ajaga, mil seda veel polnud. Katkistest peredest pärit lapsed tegid sageli lollusi ning kuulutasid siis sellest rõõmsalt sõpradele ja tuttavatele. Nemad omakorda rääkisid sellest oma sõpradele ning nii saigi käputäis inimesi toimunust teada. Koledad sündmused, kus mõni noor mõtles paraku samuti, et tahaks sama teha. Või psühholoogiliselt, tahaks, et keegi mind tähele paneks! Nüüd paneme aga laamendamise, ülbitsemise ning isegi mõrva skaalale, kus seda jagatakse sotsiaalmeedias. Kuigi suuremale osale rahvast tundub see võigas ja taunitav, siis kulutulena levivad juhtumid annavad teatud noortele isegi inspiratsiooni. Kui nemad saavad sellega tähelepanu ja keegi neid tunnustab, siis miks mina ei võiks saada? Ma tahan tunnustust, ma tahan keegi olla. Nii aina uusi videoid peale ahmides muutub noor üha radikaalsemaks ning leiab teisi omasuguseid, kellega “pättusi” teha. Nagu “Sinisilmsetes” välja tuuakse, vanemad sellest sageli ei tea. Ka meesõpetajad tihti mitte, kui nad just ise õigetele nüanssidele tähelepanu ei oska pöörata. “Sinisilmsetes” on muide just meesõpetaja see, kes mõistab, sest ta oli ise kunagi samasugune. Peamiselt saavad koslepi naisõpetajad, sest just naiste vastu on see someliikumine pööratud. Welcome to manosphere! Eesti keeles manosfäär, kus influentserid, kes soovivad naiste õiguste tagasi lükkamist 19. sajandisse, levitavad oma uskumusi. Ja noored võtavad nende "mõtted" omaks. See tähendab, et naised ning noorte puhul naisõpetajad saavad kogu viha enda peale. Neid ei austata, nendega mängitakse lolli, neid filmitakse ja isegi rünnatakse. Muidugi mitte kõiki. Kuulsin teatris kaht inimest imestusega arutamas: “Kas sul oli ka nii?” - “Ei olnud, mul on ikka asjad kontrolli all!” Tore, aga see ei tähenda, et ka homme on, ning sellel tuleb hoolega silma peal hoida.

Noored ei hakka päevapealt Hitlerit ülistama ning tunnete olemasolu alavääristama. Nad pole sündinud halbadeks inimesteks, vaid keskkond kujundab nad selliseks. Ka “Sinisilmsetes” viivad peategelase ohtlikele radadele nii lapsepõlvetraumad kui praegused suhted perega. Sotsiaalmeedia võimendab seda.

Tähelepanu otsivad just need noored, kel pole eelmainitud turvavõrku. Teekond algab algoritmiga, mis haavatavad noored üles leiab, kuid lõpeb postitustega, kus näidatakse naiste alandamist, väärtegusid või meeme, mis teevad teiste üle “nalja”. Tegelikult on nali vabandus oma arvamuste jagamiseks. Noorukite äärmustumist puudutav temaatika tuleb “Sinisilmsetes” välja selgelt, teema on mustvalgeks ette mängitud. Kui nüüd ka keegi aru ei saa, siis on tegu nokastanud inimesega. Eeskätt näitab see probleemistikku õpetaja pilgu läbi, kes kogu jama enda kaela saab. Selliste noorte kohta võib öelda, et kodus on laps üks, koolis teine inimene. [caption id="attachment_274039" align="aligncenter" width="768"] "Sinisilmsed". Foto: Linnateater[/caption] Lavastus ei paku lahendusi, kuid neid polegi lihtne pakkuda, saab aga probleeme näidata. Seetõttu ei mõju lavastus tänitava ega noomivana. Üks tähtis tähelepanek siiski: noortega peab rääkima ning nende mõtteid kuulama. See võib panna arutlema asjade üle, kus noor mõtleb oma tegude üle. Seejuures ei toimi sellistele noortele käsud ja keelud, vaid neil on ise vaja selle peale tulla. Minu hinnangul on see kohustuslik lavastus kõigile noortele. Ehk paneb see neid reaalselt probleemi üle arutlema ning samad “matšomehed(-poisid)” mõistavad, mida õpetaja tunneb. Noori ma paraku saalis ei näinud, tegelikult oli 90 protsenti külastajatest nagu ikka keskealised või vanemad. Kuidas saada noori teatrisse? Või üldse, kuidas nad peaks saama pileti Linnateatrisse? Mõttekoht. Õnneks tegeleb samade küsimustega Netflixis äsja linastunud “Manosphere”, eelmisel aastal samas linastunud “Adolescence” ja Eesti film “Fränk”, mis näitab manosfääri tunnuseid enne sotsiaalmeedia ajastut. Eriti võiks lavastust näha noored, ent tegelikult peaks teemaga kursis olema ka vanemad. Arutasin vaheajal nelja inimesega oma kooliaja rängimate koerustükkide üle. Ka meie seas oli inimene, kes oli pätiks saamas, kuid õnneks sai ta pidama. Kuid paljud ei saa. “Sinisilmsed” on dokumentaallavastus, mis kannab ette lugusid elust endast. Räägiti nii lastekaitsjate, politseinike, õpetajate kui ametnikega, kelle kogemuse pealt sündis tugev tekst.

Karakterid on värvikalt üles ehitatud ja välja mängitud. Lisaks on sümpaatne, et keerulise teema avamisel ei minda "kunsti tegema". Sellist probleemi tuleb avada lihtsalt ja löövalt, mida tehaksegi.

Osavalt tuuakse sisse pealtnäha mittesobituv liin hüljatud loomadega tegeleva vanaäti näol. Tegelaskuju iseloomustab aga ideaalselt seda, kuidas nii nagu hea inimene tegeleb mahajäetud loomadega, võiks head inimesed tegelda inimloomadega, kes on hüljatud ja vajavad tähelepanu või tunnustust. Neid ei tohi unustada, muidu võib juhtuda nii nagu radikaliseeruvate poistega. Nad otsivad tähelepanu mujalt, kohtadest, mis on ohtlikud kogu ühiskonnale. Eurobaromeetri 2024. aasta uuringu järgi usub Eesti 15–24-aastaste noorte meeste seast vaid 46 protsenti soolise võrdsuse kasulikkust ka meestele. Euroopa keskmine protsent on 74. Trend süveneb ning noorte radikaliseerumise eest on hoiatanud ka Kapo. Pärast etendust astusin Kopli trammile ning koos minuga tuli peale kaks pealtnäha lavastuses käsitletud kutti. Räuskasid, tõuklesid inimestest mööda ning laiutasid nelja istekoha peal valjult jaurates. Umbes 14-aastased, täpselt see iga. Loodetavasti nad pahandust ei tee. Kuigi, kes meist poleks teinud, asi on lihtsalt proportsioonides. PS! Tundub, et Linnateater kogub taas hoogu. Ühtlasi soovitan minna vaatama Mikk Jürjensi “Puhkust”.