Teatriarvustus. Katrin Ruus: kapuutsi sees on inimene. "Mis sul viga on?"

Zuga Ühendatud Tantsijate tantsulavastus “Mis sul viga on?” võtab vaatluse alla noorte vaimse tervise ja üksteise märkamise temaatika ning sobib hästi 5.–12. klassidele.

Zuga Ühendatud Tantsijate lavastus "Mis sul viga on?". Lavastajad, koreograafid ja etendajad Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson. Dramaturg Maike Lond. Helikunstnik Kalle Tikas. Lavakunstnik Illimar Vihmar. Valguskunstnik Siim Reispass. Esietendus 20. märtsil Sõltumatu Tantsu Laval. Noor inimene ei küsi alati valjult: mis sul viga on? Palju sagedamini küsib ta vaikselt ja endalt: mis mul viga on? Miks ma ei sulandu? Miks mõni halvasti öeldud lause jääb terveks päevaks naha alla? Miks teised oskavad olla loomulikumalt, kergemalt, õigemini? Miks minult oodatakse kogu aeg rohkem - paremaid hindeid, rõõmsamat nägu, kärmemat vastust, selgemat tulevikuplaani - miks rahul ollakse nii vähe? Noorte vaimse tervise üks valusamaid punkte ongi, et ümbritsev maailm (vanemad, kool, trendid) pole see, mis avaldab survet, vaid noor on õppinud seda ise edasi tegema. Endale pidevat survet avaldama. Ta ei oskagi muudmoodi. "Mis sul viga on?" on loodud koostöös Peaasi.ee-ga ning põhineb muuhulgas noorte enda kirjutatud tekstidel ja vestlustel sellest, mis neid ärevaks teeb. Kui kõlavad noorte sõnad, mõtted, panevad need hoopis teisiti ka teatrisaalis jälgima, kaasa mõtlema. Neis tekstides pole dramaatilist poosi, on ausust ja valu. Kui täiskasvanud sageli juba oskavad mängulisusega oma maailma ise paremaks luua, ei võta kõike nii tõsiselt, maailmalõpuna, siis noored seda sageli ei oska. Ei aita, kui neile öelda, et kuule, sellest pole midagi, kõik läheb mööda. Nad on teisiti kohal, oma muredes sees, väljapääsu ei paista ja seda tuleb mõista. Isegi kui pole pakkuda lahendust, piisab sageli, kui öelda, ma saan sust aru või püüan saada. Noorte hääli võiks ZUGA lavastuses ehk rohkemgi kuulda olla. Mitte selleks, et lavastus muutuks teemadelt raskemaks, vaid et ta saaks sügavamaks. ZUGA on tuntud headuses mänguline, soe ja osav publikuga suhtleja. Nad teavad, kuidas luua ruum, kuhu noor vaataja julgeb siseneda. Ometi tekkis seekord tunne, et nii laia ja hapra teema puhul võiks lavastus kohati vähem lohutada ning rohkem kuulata. Noore inimese elu ongi teatud eas nagu üks suur dressipluus, mille sisse võib ära uppuda. See pole lihtsalt riideese ega naljakas lavaline võte, vaid üsna täpne teismelise elupaik. Kapuutsi varjudes saab olla natuke nähtaval, aga mitte päriselt kättesaadav. Saab kuulda, mida teised räägivad, aga ei pea vastama. Saab kaduda, pidamata päriselt lahkuma. Pusast välja aitamise stseen on ZUGA lavastuse üks õrnemaid ja tabavamaid hetki. Kedagi ei tirita sealt jõuga päevavalgele, ei esitata talle õigeid küsimusi ega nõuta kohe avanemist. Pigem harutatakse inimest rahulikult lahti, antakse talle ruumi ja aega. Just niisugune võiks olla üksteise toetamine: mitte ametlik päästeoperatsioon, vaid kannatlik kõrvalolek. Tunne, et keegi päriselt tahab olla toeks, aga ei pressi oma tempot ega lahendusi peale. Lavastus algab jänesemaskides etendajatega, kes liiguvad publiku seas ja küsivad, kellel mis on. Ühel on väsimus, teisel rõõm, kolmandal juuksed, neljandal taevas, viiendal ärevus. Loetelu on naljakas ja kurb korraga, sest paneb samale reale erinevad asjad: keha, tujud, seisundid, nähtused… Kõik, mis inimesel on, pole veel häire. Mõni asi lihtsalt ongi inimesega kaasas. Näiteks juuksed. Või muretsemine.

Ja võib-olla ongi see üks lavastuse leebemaid sõnumeid: enne kui hakata küsima, mis inimesel viga on, võiks märgata, mis tal üldse on.

Edasi hakatakse lavastuses neid olemisi ja tundeid lahti harutama. Mis aitab, kui on halb? Liigu. Hinga. Maga. Söö õigesti. Puhka. Lõõgastu. Käi trennis. Joo vett. Tänapäevane eneseabisõnavara on lavastuses olemas, aga õnneks mitte liiga pühalikul kujul. Sellesse suhtutakse mõnusa irooniaga. Sest tõesti, isegi lõõgastumisest võib saada järjekordne kohustus. Peab õigesti hingama, õigesti taastuma, õigesti toime tulema. Pinge ei kao, vaid vahetab kuju. Koolistressile pühendab ZUGA samuti lavastuses mõjusa stseeni. See pidev teadmiste, mäletamise, vastamiste, suutlikkuse masin, mida laps endaga kaasas peab kandma. Mu 15-aastane tütar, kes muidu lavastuse suhtes üsna neutraalseks jäi, elavnes selle stseeni puhul kohe: matemaatika, bioloogia, kirjandus, füüsika, geograafia - kõik see peab mahtuma korraga pähe. Kuidas see üldse võimalik on? Need lõputud öösse veninud õppimised, pisarad, raev, saamatuse tunne. Äratundmishetkedes ongi lavastuse tugevaim mõju. Et noor tunneks: ahaa, ma pole selles üksi. Teistel on ka need mured, või nad laval teavad natuke sellest, mis meid võib vaevata. “Mis sul viga on?” ei pruugi pakkuda lahendust, aga püüab tunnetada noorte maailma, üritab sinna pilku visata. Üks lavastuse ilusamaid kujundeid on pikk nöörilaadne ese, mis pannakse laval lainetama ja võnkuma. See on lihtne ja samal ajal ülitäpne võte. Nagu liiguksid mööda nööri sõnumid: üks ütleb midagi, teine vastab, siis tekib paus, siis korraga terve sõnadelasu. Nagu noorte suhtlus sotsiaalmeediakanalites (ja ka otsesuhtluses mõistagi): vaikus, ootus, äkiline tulv, vastamata jätmine, uus võnge. Nöör on korraga vestluskanal ja tunnetevool. Kenasti kujundlikult lahendatud, kuidas sõnad, mõtted inimeselt inimesele liiguvad: vahel sujuvalt, vahel katkendlikult, vahel liiga tormiliste tunnetega võideldes ja pidurdamatult. Kaasamine on ZUGA üks tugevamaid oskusi. Nad suudavad teha nii, et nendega lavale kaasa minek pole lõks, kuhu vaataja sisse kukub ja võib saada häbi osaliseks. Publik võib tulla, aga ei pea. Keegi ei sunni. Kutsutakse sõbralikult, soojalt. Ning kui lavastus räägib ärevusest ja pidevast sooritussurvest, ei tohikski teatrisaalist saada veel üks klassiruum, kus peab õigesti reageerima. ZUGA oskab seda piiri maitsekalt hoida. Sellepärast mõjuvadki lavastuse mängulised osad enamasti vabastavalt. Mäng ei pisenda teemat, vaid laseb sellele ligi. Vaimsest tervisest rääkimine võib hõlpsalt muutuda liiga õpetavaks või masendavaks. On oht, et keegi ei taha ega jaksa kuulata, või kui liiga kergelt läheneda, pole mõju ega tulemust. ZUGA liigub nende kahe ohu vahel enamasti tasakaalukalt. "Mis sul viga on?" on helge ja toetav, aga kohati soovinuks siiski sügavamale minekut. Lavastus võiks olla teemadelt lõikavam ja julgem. Aga see on minu kui mittenoore arvamus. Lavastuse tugevaim külg oli mu jaoks ruumi loomine: siin võib laps või noor end ära tunda, ilma et teda kohe parandama hakataks. Selle nõrkus on peaaegu sama asja teine külg: turvalisus pehmendab ka teravamaid nurki. Lavastus tahab hoida, ja hoiabki. Aga vahel tahtnuks, et noort vaatajat usaldataks veel rohkem - ka tõsisemate ja ebamugavamate tunnete kandjana. Ametlikult on "Mis sul viga on?" mõeldud 5.–12. klassidele. Seda vahemikku vaadates tekib siiski kahtlus, kas lavastus kõnetab kõiki neid vanuseid võrdselt. Minu kogemuse järgi jääb selle kese pigem 4.–7. klassi kanti. Kaheksanda klassi ja vanema teismelise jaoks võib osa mängulisest positiivsusest juba pisut pealiskaudseks jääda. Samas on see ainult ühe 15-aastase tüdruku kõrval istumise kogemus, mitte üldistus kõigi noorte kohta. Saali jälgides tundus, et kõige vahetumalt läksid kaasa hoopis umbes 10–12-aastased poisid. Võib-olla avab just füüsilisus ja mäng neile tee teemani, millest muidu oleks keeruline rääkida. Võib-olla algabki abi sageli lihtsamalt, kui me arvame. Mitte õigest lausest, diagnoosist ega hingamisharjutusest, vaid koos veedetud ajast. Sellest, et võtad lapse teatrisse kaasa. Lähed nendega loomaaeda. Jalutad. Kuulad ära ka selle jutu, mis algul ei paista üldse tähtis. Aega on alati liiga vähe ja enamasti ei jõua me seda oma lastele anda nii palju, kui tahaksime. Ja nii palju, kui nemad vajaksid. Ometi võivad just need põgusad hetked hoida inimest kapuutsi sisse päris ära kadumast. Kapuutsi sees on inimene. Mitte probleem, mitte juhtum, mitte parandamist vajav ülesanne. Lihtsalt inimene, kes ehk alles otsib viisi, kuidas öelda, mis tal on. Ja mis tal viga on. Kui ongi.