Tiina Saar-Veelmaa: klient psühholoogi vastuvõtul - kelle elu ma elan?

Küsid tuttavalt, et kuidas tal läheb. Ta vastab, et pole viga. Või jääb ebalevaks. Võimalik, et tal läheb eraelus kenasti, aga tööelu... “Oh, ära parem räägi,” vastab ta. Selgub, et enne läheb jumalapäike looja, kui kõik probleemid üles jõuaks loetleda. “Aga miks sa sealt ära ei tule,” mõtled sina. Kui oled julge, siis küsid temalt otse.

Kabinetti siseneb naine. See on tema neljas visiit, ent oleme juba esimesel kohtumisel tuvastanud, et töö, millele ta on jäägitult pühendunud, on ta läbi põletanud. Kiired muutused organisatsioonis on fookuse mujale viinud - see pole enam ammu see töö, milleks ta kunagi ettevõttesse läks. Perearst on diagnoosinud depressiooni. Arutame, millised on võimalused organisatsioonist lahkuda. “Kuhu ma üldse sobin,” muretseb naine, “siin on kindlus olemas ja palk hea.” Olgugi et parimates aastates naine pulbitseb annetest ja ideedest, mida oma eluga teha, jääb ta oma tööandjale lojaalseks. Perearst soovitab ravimeid edasi võtta, kuni klient samas ettevõttes edasi töötab. Sellised lood on sagedased, kus inimesed moel või teisel toovad tervise ohvriks, et jätkata tööd kohas, millest nad on ammu välja kasvanud või mis pole neile algusest peale sobinud. Paraku kahandab iga päev mitte-minu rollis või valdkonnas töötamist inimese enesehinnangut, kuni lõpuks talle tundub: ma ei kõlba kuhugi. Kümmekond aastat tagasi hakkasin tähele panema mustrit, kus kliendid hoolimata sellest, et olime põhjaliku kaardistuse teinud, mida endas arendada, võimed välja kristalliseerinud, unistused visandanud, põrkusid nn positiivse arengu ees tagasi. Neile tundus, et ebarahuldava olevikuga leppida on turvalisem. Üks oma tegelike soovide mahasurumise põhjusi peitub inimese kujunemisloos. Kõik need "alla anda ei tohi", "vii alustatu lõpuni", "raskused karastavad" teatepulgad, mis on lapsepõlvest kaasa tulnud, mõjutavad meid tänaseni. Mida karmimate eluraskustega lapsed on treenitud, seda enam jaksavad nad koormat kanda ka täiskasvanuna. Kas see polegi tugevus, kui inimesed suurte keerukustega hakkama saavad, küsivad paljud. On küll, kuid millise piirini ja mille arvelt. Pikka aega “treenitus” kannabki, aga ühel hetkel, kui elu on juba liialt rõhuv, ei hakka sisemised häirekellad helisema ja inimesed põlevad armutult läbi või haigestuvad. Kohtan sageli inimesi, kes kuldses keskeaski ei julge oma vanematele öelda, et plaanivad end töölt lahti võtta või teha lõpuks ometi seda, mis hinge kosutab. "Soovin vanemaid säästa," ütlevad nad. Asi ei ole niivõrd kartuses oma tõde väljendada, kuivõrd perekonna kreedo järgi elamises, mis kannatust õilistab või ettevaatlikkusele manitseb. Vanemate silmis võisidki need väärtused, valikud olla loogilised ja ainuvõimalikud, kuid kas nende kogemustarkus teenib meid meie praeguses elus, on iseküsimus.

Kui karjäärirong liigub vales suunas

Psühholoog Lachlan Brown kirjutab väljaandes Silicon Canals väsimusesündroomist, mis tabab kolmekümnendates inimesi, kes on justkui oma sihi saavutanud: omandanud kraadi, soetanud kinnisvara, saanud isegi edutatud ja selle kõige “preemiaks” kogevad tühjust. Nad pole klassikalises mõttes läbi põlenud intensiivsest elust, vaid väsinud sellest, et on ehitanud oma elu kellegi teise ootuste järgi. Need ootused ei pruukinud tulla otseste suunistena, vaid vanematevahelise vestlusena õhtusöögilauas, täiskasvanutelt saadud eeskuju või hoiatuse kaudu, millised erialad on head ja millised mitte, või sõprade karjäärivaliku ajel. Mõju võis tulla peavoolumeediast, kus levib info selle kohta, milline on edukas elu tänapäeval. Budistlikus filosoofias on mõiste Saṃskāra, ehk mineviku kogemustest tekkinud nähtamatu muster, mis kujundab alateadlikult praegust käitumist. Endale tundub, et tegutsed oma vaba valiku ajel, kuid tegelikult oled mõjutatud kogemusjälgedest. Vale valiku väsimus pole sama, mis läbipõlemine, ehkki need võivad käia käsikäes. Karjääriväsimuses inimestel on endiselt energiat teatud asjadeks (mida nad sisimas kritiseerivad, kuna see ei aita eesmärke saavutada) - näiteks veeta kolm tundi linnaplaneerimise teemalises vestluses või laupäeval mööblit ehitades) ning tunda end heas energias ja täiesti elavana. Kurnatus avaldub aga kohe, kui nad peavad tegema tööd, mida neilt oodatakse.

Minu märkamist mööda ei puuduta vale valiku väsimus ainult kolmekümneseid, vaid igas vanuses inimesi, kes pole kurnatud mitte ülekoormusest ja muudatustest töökohal, vaid sellest, et teevad täiesti vale asja, mis hinge seest sööb.

Praegune muudatusterohke aeg teeb selle lihtsalt kiiremini nähtavaks.

Aeg on küps tööelu mässuks

Kuigi me ei saa hüpata üle oma ajaloo varju, mis on kujundanud enesemääratlust, siis on praegune aeg muutusteks hea. Paljud ametikohad kaovad või kalibreeritakse ümber, inimesed teevad elu jooksul kuus või enam karjääri, elukestev õpe on tulnud selleks, et jääda, inimeste huvid ja anded on mitmekülgsemad kui kunagi varem. Kui kosmeetik mängib taiko-trumme ja õpetab joogat, siis rikastuvad tema kliendid kõikides töövaldkondades; kui kirjanik on samal ajal ka podoloog, fotograaf on küljendaja ning loodusgiid, raudteeinsener tegutseb paralleelselt grillfestivalide kokana ja õppejõuna, siis saavad kõik need valdkonnad uut värvingut. Me peame lihtsalt lõpetama kaleidoskoop-karjäärimudelite kahtluse alla seadmise küsimuste ja hinnangutega “miks sa lihtsalt ei vali ühte asja?”, “otsi endale korralik töö” või “kes mitut asja teeb, pole lõpuks milleski hea”. Tänavusel Tallinn Music Weeki avatseremoonial ütles president Toomas H. Ilves oma kõnes, viidates DJ ja laulukirjutana tegutsevale nõunikule, et Eesti on nii väike riik, siin inimesed teevadki kahte-kolme erinevat tööd. Endakujuline tööelu pole midagi, mida saame omale importida, sobitades end ühe või teise ametikasti sisse. Ja see ei tähenda, et tulevikus polegi enam arste, kohtunikke, bussijuhte, õpetajaid, kuna ei leidu inimesi, kellele see tööroll täielikult sobiks. Puhas kutsesobivus, kus inimesele passivad kõik töö aspektid, on olemas ja jääb ka tulevikus alles, lihtsalt see tee pole kõigi jaoks. Personaliseeritud karjäär algab sellest, kui leiame vasteid oma olemasolevatele huvidele, annetele, teadmistele, mida soovime rakendada, jättes kõrvale piirava mõttemustri, et see pole ju päris töö. Justkui oleks ainus võimalus end erialaselt teostada mõnele vakantsele täistööajaga töökohale kandideerimine. Selle asemele saame vabalt mõelda ja unistada, millistele valdkondadele sooviksime õla alla panna, millised organisatsioonid kõnetavad, ja siis neile endast kui võimalikust koostööpartnerist märku anda. Kui tööportaale sõeludes tekib tunne, et seal pole mitte midagi minule, on see selge märk, et peame endale töö ise leiutama - nagu iduettevõtjad, kes aktiivselt mõtlevad, millised probleemid vajavad ühiskonnas lahendamist. Muidugi võiks tööandjate akna taha paigutada plakati sõnumiga: “Võta värvates vabamalt! Selmet luua üht värdpositsiooni, leia paar-kolm spetsialisti, kes vajaminevad ülesanded rõõmuga ära teevad. Ja nad ei pea sinu juures töötama täiskohaga.” Kuna organisatsioonide ja süsteemide muutused ning kohandamine uue maailmakorraga võtavad aega, siis on mõistlik alustada endast.

Tore-hirmus unistamine

Nüüd jõuame teise takistuseni, miks inimesed ikkagi vanadesse rööbastesse tagasi kipuvad. Isegi kui unistused endakujulisest elust, annete ja huvide realiseerimisest tunduvad ahvatlevana, jääb sageli see viimane samm tegemata: endale loa andmine, et nii võib ka. Kogesin seda omal nahal viis aastat tagasi, kui läksin õppima uut eriala ja avastasin, et ma ise ka ei usu, et ma seda tööd tegema hakkan või et mind tõsiselt võetakse. Olin end saboteerinud kriitikaga ja loopinud omale kaikaid kodarasse. Või õigemini minu närvisüsteem oli seda teinud. Nimelt ei meeldi meie närvisüsteemile tundmatus, olgu siis negatiivne või positiivne. Kaitsemehhanism, mis meis käivitub, on selle teenistuses, et hoiduksime pettumustest ja läbikukkumisest. Kui kriitik meis tahaks öelda, et ole nüüd realistlik ja mõtle sammud läbi, siis tegelikult on soovitus vastupidine: mida julgemalt ja põhjalikumalt unistame meelepärasest elust, seda tuttavamaks see saab. Nii võib meelepärasest eneseteostusest teha piltkollaaži, kirjeldada ideaalset päeva ja mõelda, mis oleks siis teisiti, kui elaksin endakujulist elu, nn kümmelda ideaalse elu meeleolus. Tänu sellele hakkame oma elus nägema täiesti teistsuguseid valikuid, mis enne olid varjus. Ja nende valikute suunas samme tehes liigume justkui köisraudteega juba tuttavama tuleviku poole, mis ei tundu enam nii hirmutav.