Romet Vaino: Paus keset tärkamist. Märkmeid teistmoodi kevadest

Tõeline selgus ja edasi liikumise jõud tekivad alles siis, kui julged peatuda, loobuda kõigest, mis pole sina, ja naasta omaenda rütmi juurde.

Sel aastal tuli kevad teisiti. Puud läksid ikka samamoodi lehte nagu nad pärast viimast jääaega on siin laiuskraadidel läinud. Puhkesid õied, tekkisid lõhnad, mets hakkas linnulaulust helisema. Looduses tekkis tuttav sagin, mis isegi temast võõrdunud inimese pärast talvist raugemist vooluga kaasa kisub. Olen püüdnud oma tegemisi selliselt ka seada, et selliste looduslike protsessidega kaasa võnkuda. Kui jää sulab ja vesi hakkab liikuma, siis pole minulgi mõtet sellele voolule vastu seista. Otse vastupidi - kevad ongi tärkamiseks ja õide puhkemiseks. Kuid alati see ei õnnestu. Nii juhtuski, et juba veebruaris-märtsis tundsin, et sel kevadel võin pikemalt "raagus" olla kui sooviks. Nägin, kuidas elu minu ümber tärkama ja liikuma hakkab, kuid mingi osa minu sees keeldus sellega kaasa minemast. Loomadel, lindudel, taimedel ja kõigel muul elaval peale inimese näib justkui elutee olevat ette kirjutatud. Vähemalt niipalju, et ei karu ega tammepuu hakka kevadel kõhklema, kuidas edasi peaks elama. Aga inimene...vot temaga on teisiti. Ja just see inimlikkus mulle sel kevadel tugevalt osaks saigi. [caption id="attachment_276224" align="aligncenter" width="768"] Foto. Romet Vaino[/caption]

Küllastumus

Mul oli märtsis kaks võimalust - kas eirata oma sisemist vastumeelsust ja siseneda enesepettusega aasta ühte aktiivsemasse tööperioodi või pannagi mõneks ajaks elu pausile. Valisin väikeste mööndustega viimase ja jätsin endale töö vaid sellises mahus, et toit oleks laual ja arved makstud. Ülejäänud aeg, mida võiks pealiskaudselt nimetada "ebaefektiivseks elamiseks", kuuluski suuresti mittemidagitegemisele selle kõige paremas mõttes. Hulkusin mööda kevadisi metsi, läksin magama ja ärkasin siis kui tunne tuli ja mis kõige olulisem - õppisin järjepidevalt ütlema ei tehtud pakkumistele. Et mu iseolemise aega ülemäära ei terroriseeritaks, oli telefon valdava osa ajast lennurežiimil. Võib jääda mulje, et lõin endale ühe suure roosa mulli, mille sees oma lihtsameelsuses elada ja müürisin kinni kõik välismaailma kainestavad kanalid. Tegelikult polnud elu selles mullis üldsegi lõpuni tore. Sageli oli see lõputu enese praadimine vaimsel tasandil. On üks asi kogeda tagasilööke olukorras, kus sul on olemas nägemus sellest, kuhu soovid jõuda. Kuid minu meelest on hoopis raskem istuda endaga "mullis", kus puudub selge arusaam, kuhu peaks üldse välja jõudma. Nii ma siis "küpsetasin" end nende teemadega kevadistel metsateedel kulgedes ja jõgede kallastel istudes. Esiti oli see kõik väga ebamugav. Piisavalt ebamugav, et hakata ärevuses seda suurt tühjust millegagi täitma. Enamasti on inimesel selleks töö. Aga kuidagi jäin ma endale ikkagi truuks ega haaranud töövõimalustest kinni. "Marineeru edasi, poiss!", ütlesin endale. Mõneti üllatuslikult hakkasin ühel hetkel tajuma muutusi. Eelkõige enda sees. Kui olin piisavalt paljudest tegevustest loobunud ja öelnud võimalustele ei, hakkas vabanenud aja ja ruumi tagant paistma väike selguse alge. Nagu sinine auk pilvises taevas. Eks ma olen matkajuhina 9 aastat (ise ka ei usu) inimesi rabadesse ja metsadesse vedanud. Nii pikalt toimetades on meil kõigil oht langeda autopiloodile ja unustada ära, et miks me üldse teeme seda, mida me teeme. Pidevalt katsetades ja proovides, püüdes kõigile ja kõike pakkuda, tekib paratamatult oht ennast ära kaotada. Eriti kui oled vabakutseline ja piirid töö ja isikliku elu vahel on nagunii ohtlikult õhukesed. Ilmselt oli Pascal'il õigus, kui ütles, et kõik inimese hädad saavad alguse tema võimetusest vaikselt üksinda toas istuda. Ma ei saa öelda, et mu järgnev elutee nüüd paar kuud kookonis istudes kuidagi lõplikult paika sai. Esiteks on see päris kindlasti korduv nähtus. On igaühe endi asi ära tunda need olukorrad, kui satutakse elulisele teelahkmele. Kus vanad asjad enam ei kanna ja tuleb julgemalt nii loobuda kui valida uut. Teiseks on meil täna oma esivanematega võrreldes palju rohkem elusid elada. Olgu need karjääripöörded või perekondlikud lahknemised. Elu on vabam, aga selle võrra ka keerulisem. [caption id="attachment_276226" align="aligncenter" width="768"] Foto. Romet Vaino[/caption]

Edasi

Kõige huvitavam selliste peatumiste juures on see, et üks osa selgusest tekib tõepoolest kuskil rabas või jõekaldal istudes ja mitte midagi tehes. Võibolla ei saagi seda päris selguseks nimetada. Pigem on tegemist mingisuguse sisemise äratundmisega. Tekib vaist, mis suunas võiks edasi liikuda. Kuid vaist annab minu arust ainult teeotsa kätte. Edasine ei avalda ennast enne kui asutakse tegutsema. Ei tasu ootama jääda kristallselget ilmutust. Peatumisest ja vaikusest saadud vihjed võivad teinekord olla napid, aga nad on piisavad, et teha järgmised sammud. Just need järgmised sammud aitavad näha selgemalt ja kaugemale. Igatahes mina jõudsin oma kevadise kriisiga taipamiseni, et olen oma tööalastes tegemistes pea täielikult hüljanud oma väärtused ja käekirja ning püüdnud eelkõige klientidele meele järele olla. Olen nüüd asunud järge mööda lahti ütlema ja loobuma sellest, mis pole mina. Loomulikult tiksub kuskil kuklas mõte, et aga mis saab, kui see pole vastuvõetav. Aga siis mõtlen jällegi, et kellena ma veel peaksin vastuvõetav olema kui mitte iseendana!?