Üllatav, kuidas sarnased olud ja lähteandmed võivad anda erineva tulemuse.
Väljast vaatajatena anname tihti mingitele regioonidele üldistavaid hinnanguid stiilis: kõik need Kesk-Aasia või Ladina-Ameerika riigid on ühtemoodi, eks ole ju. Nüüd on aga Armeenia ja Gruusia tegemas sellist rollivahetusmängu, et vaata ja imesta. Ühtemoodi NSVL-ist lahku löönutena on mõlemad üritanud eri moel ja edukusega saada hakkama endisest impeeriumisüdamest – Venemaalt – lähtunud survega. Venemaa mõistagi tahaks kontrollida kogu Kaukaasiat. Lõpuks on ju Kaukaasia sõjad üks Vene impeeriumi laienemise ja enesekindluse tõusu lugusid alates 18. sajandist. Kuid jätame selle kauge ajaloo kõrvale, sest praegu annavad protsessid Armeenias kaua kujunenud tasakaalule sootuks uue dünaamika.
Näiliselt sarnased arengud
Gruusia ja Armeenia on mõlemad muutnud oma poliitikat ning see on Moskvat nii persoonide kui veel enam poliitiliste protsesside tasandil sügavalt ärritanud.
Mihheil Saakašvili ja
Nikol Pašinjani lood sarnanevad mitmeti, ehkki väikse ajalise nihkega. Mõlemad tulid võimule Moskvale hirmutavas "värviliste revolutsioonide" võtmes, rahva tõugatuna. Mõlemad liidrid elasid üle kaotuse sõjas – üks Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, teine Artsahhis ehk Mägi-Karabahhis.
Kuid midagi läks selles protsessis ikkagi märkimisväärselt teisiti, kuna Gruusia algul küll eemaldus Venemaast järsult, aga seejärel libises tagasi; Armeenia aga jätkab aeglaselt alanud, kuid nüüd üha hoogustuvat eemaldumist Moskvast.
Persoonide kaudu asjade seletamine eksitab minu meelest alati, kuna jätab võimaluse vaadata mööda poliitilistest mudelitest, mis on mulle kui politoloogile palju kõnekamad. Mõistagi on iga võimutipule sattunud inimene ka isiklike omadustega pisikese templi jätnud, kuid subjektiivse ja objektiivse skaala puhul eelistan mina alati vaadelda viimast.
Gruusias alustati 2003. aasta Rooside revolutsiooni järel järsku institutsionaalset reformi, mis lõi võimaluse järskudeks muutusteks. Mida järsemad on muutused, seda tugevamad on aga valuhood ühiskondlikes liigestes ja loomulik soov naasta eelnevasse, nüüd juba "normaalsemana" tunduvasse olukorda – vaatamata sellele, et veel hetk tagasi sooviti sellest eelnevast vabaneda. Saakašvili seadis sisse jäigalt hierarhilise, tsentraliseeritud valitsusmudeli, mille kasutas ära Venemaa poole vaatav osa Gruusia eliidist, murdes üle põlve puruks nii oma riigi põhiseaduse kui näiliselt tekkinud Venemaa-suunalise tõrkerefleksi.
Sisuliselt erinev võimuarhitektuur
Armeenias juhtus oma revolutsioon 15 aastat hiljem, 2018, mil Velvetrevolutsiooni käigus sai riigi sisuliseks liidriks Nikol Pašinjan. Erinevalt naaberriigist on Armeenia vältinud järske institutsionaalseid raputusi ning Pašinjan pole kunagi ilmutanud autoritaarse isevalitseja tunnuseid. Ta säilitab populismi piiril balansseerivat suhtumist elanikkonda, kasutades muu hulgas ülimalt oskuslikult ära sotsiaalmeediat, näidates end mitte võimuri, vaid lihtsa mehena.
Hämmastav, kuidas ta suutis oma rahvale maha müüa Karabahhi kaotuse ning isegi lähenemise kahele näiliselt lootusetule vaenlasele – Aserbaidžaanile ja Türgile. Veel enam, esitleda end "vähemana kahest halvast", mille vahel valida: kas konflikt oma vahetute naabritega või lootus eluolu normaliseerumisele. Aga peamine, et vastupidi Gruusiale on ta kõike seda teinud mitte raksuvalt tsentraliseerivas, vaid pehmes ja delikaatses võtmes (mis mõistagi ärritab paljusid, kuid pole nii valus).
Muidugi ei saa välistada, et Armeenia ja Gruusia erinevad kursid – esimese kaugenemine Venemaast ja teise lähenemine Moskvale – on kõigest episood. Algas ju Gruusia eksperiment kõvasti varem ning selle kogemuse ülekandmine Armeeniale on veidi ennatlik. Aga mis on loo politoloogiline moraal: kõvakäelise ja jäiga juhtimismudeli juurutamine on üks ohtlik tegevus, kuna selle sissetallatud rajale võib hõlpsalt astuda mõni ebameeldiv jõud.
