Bogáta Timár. Mis Ungaris tegelikult juhtus?

Ungaris toimus enneolematu poliitiline murrang: Viktor Orbáni 16 aastat kestnud võim kukkus ühe päevaga, kui Péter Magyari liikumine Tisza võitis ülekaaluka mandaadi. Lugu selgitab, kuidas rahulolematus, apaatia murenemine ja uue liidri esiletõus muutsid Ungari poliitilise maastiku – ning miks see muutus on tähtis kogu Euroopale. Artikli autor Bogáta Timár on Ungarist pärit keeleteadlane, soome-ugri filoloog, Tartu Ülikooli nooremteadur.

12. aprillil lõppes Viktor Orbáni 16 aastat kestnud valitsemisaeg Ungaris. See lõppes suure kaotusega rekordiliselt kõrge, peaaegu 80% valimisaktiivsuse juures, kus ta jäi alla Péter Magyari erakonnale Tisza tulemusega 141:52. Fidesz kaotas 83 kohta parlamendis. Võit oli nii selge, et vaevalt kaks tundi pärast häälte lugemise algust tunnistas Orbán kaotust ja õnnitles uut peaministrit. Ta loobus oma parlamendimandaadist, lahkub Ungarist pikemaks ajaks ja esitas ka avalduse astumaks tagasi oma partei Fideszi juhikohalt. Kui kogu maailm jälgis neid uskumatuid sündmusi ja sai hämmastunult teada, et Magyar tähendab tõlkes tõesti "Ungarlane", tahtsid kõik teada, kuidas see kõik juhtus. Kuidas sai Orbán, keda paljud autokraadid oma eeskujuks pidasid, nii suurelt kaotada? Kes on see Magyar ja mida temalt oodata? Mida see Ungari ja maailma jaoks tähendab? Selles artiklis tahaksin neile küsimustele vastata ungarlasena, kes nägi seda protsessi lähedalt pealt. Ungaris toimunu on põnev ja sellest saab õppida, aga ainult siis, kui kiirete järelduste tegemise asemel vaatame tegelikke fakte.

Kas Orbán kaotas oma võlujõu?

Selleks, et Fidesz valimised kaotaks, pidid kokku langema kaks komponenti. Esiteks sai otsa raha. Teiseks tekkis alternatiiv. Fidesz valitses piiramatu võimuga kogu stabiilsete ja rahaliselt külluslike 2010ndate aastate vältel. Sel ajal voolas Ungarisse enneolematu hulk EL-i fondide raha, mistõttu oli lihtne olla rahva vastu helde – ja samas ikkagi suure osa neist fondidest varastada. Sel kümnendil müüs Orbán edukalt ka oma brändi kaasaegse vabadusvõitlejana, kes suutis esindada oma riigi suveräänseid huve Brüsseli bürokraatide vastu. 2020ndad tõid aga hoopis teistsuguse aja. Majandus seiskus, inflatsioon tõusis kõrgele. EL lukustas mitu rahastamisvahendit Ungari korruptsiooni pärast. Pandeemia ja seejärel Ukraina sõda tekitasid eksistentsiaalset ebastabiilsust nii turul kui inimeste peas. Üha rohkem ungarlasi häiris see, kuidas Orbáni sisering sai muinasjutuliselt rikkaks (tema endine kodugaasitehnik sai viis korda rikkamaks kui Inglise kuninglik perekond), samal ajal kui teed jäeti hooletusse, rongid läksid pidevalt rikki, inimesed surid haiglates nälga ja noored kolisid välismaale ning nende õpetajad hakkasid pigem Lidlis kassapidajaks. Samal ajal muutus suveräänse vabadusvõitleja kuvandi säilitamine järjest raskemaks, kuna Orbán kaldus üha enam Venemaa agenda poole, tõi riiki ulatuslikke Hiina ja Araabia investeeringuid, soodustas Kagu-Aasia immigratsiooni ega varjanud eriti fakti, et tema välisminister oli Lavrovi agent Brüsselis. Välisriigid, eriti Baltimaad ja Poola, olid Orbáni Vene-sõbraliku välispoliitika üle enamasti nördinud. Kes suudaks unustada seda, kui ta nimetas end Putini-lõvi hiirekeseks? Kuid siseriiklikult domineerivad sageli muud tegurid. Inimesed taluvad moraalseid puudujääke – kuni nad vaesuvad. Ent rahva mässuks ei piisa ainult rahulolematusest – on vaja ka alternatiivi.

Vabandust, kes see Magyar on?

Péter Magyar (hääldage Peeter Madjar) tuleb Fideszi siseringist. Ta oli süsteemis juba mitu aastat pettunud, kuid kuna tema endine naine oli justiitsminister, hoidis ta oma eriarvamuse endale. 2024. aasta veebruaris aga, kui minister pidi presidendiskandaalis osalemise tõttu tagasi astuma, avaldas Magyar Facebooki-postituse. Ta teatas, et on tagasi astunud kõigilt oma kõrgepalgalistelt riigiametikohtadelt, kuna ta ei saa enam olla süsteemis, mis "peidab end naiste seelikute taha, samal ajal kui tegelikud süüdlased taustal naeravad"; kuulutas, et Fidesz pole midagi muud kui kurjategijate jõuk, kes teeskleb end suveränistidena, ja avaldas lootust, et Ungari saab taas olla oma ajalooliste kangelaste vääriline maa. Järgmisel päeval andis Magyar pika intervjuu ühele populaarsele YouTube’i kanalile, et oma otsust selgitada. Intervjuu maalis pildi konservatiivsest ja rahvuslikke tunnetega mehest, kes oli aja jooksul mõistnud, et tema partei konservatiivsus ja rahvuslikkus olid vaid pealisvõõp, mis varjas riigi ulatuslikku rüüstamist valitud kitsa ringi huvide nimel. Intervjuu šokeeris Ungari ühiskonda: selliseid asju polnud varem otsesõnu öelnud keegi, kes oli sellesse ringi kuulunud. Magyar ei tahtnud poliitikasse astuda. Ta ütles, et see oleks halb nali. Kuid džinn oli juba pudelist väljas ja Magyar mõistis peagi, et kui ta tahab Ungaris näha muutust, mida soovib, peab ta seda ise juhtima. Märtsis kuulutas Magyar välja liikumise "Üles, madjarid" ja asus üleriigilisele ringreisile. Aprillis asutas ta edukalt oma partei ja juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimistel õnnestus sel saavutada Ungari 21 kohast 7, mis oli suurepärane tulemus kahe kuu vanuse erakonna jaoks. Aasta jooksul kerkis üle riigi ja kaugemalgi umbes 2000 kohalikku organisatsiooni nimega Tisza Saared (Tisza on Ungari suuruselt teine jõgi). 2026. aastaks oli Tisza aktivistide liikmeskond kasvanud üle 50 000 inimeseni, kes levitasid oma ajalehte, koputasid ustele ning valisid ja toetasid kohalikku kandidaati. Üks väga oluline asi, mida paljud välismaalased ei märka, on see, et Magyari peamine vastane polnud Orbán. See oli apaatia.

Magyari peamine ajend ei olnud viha Fideszi süsteemi vastu, vaid usk ungarlastesse. Ta tahtis paremat maad.

Ta tegi kõigile selgeks, et teda ei huvita, kas keegi on parem- või vasakpoolne, hetero või gei, usklik või ateist, linna- või maainimene. Ta hoolis patriotismist ja heast tahtest. See inspireeris paljusid ühiskonnas aktiivselt osalema, sageli esimest korda elus. Magyar polnud muidugi pelgalt rahumeelne Gandhi. Ta oli ka kõva troll. Ta naeris teda provotseerima saadetud reporteritele näkku ja trollis regulaarselt kõrgeid Fideszi ametnikke sotsiaalmeedias. Tema käitumine näitas, et ta tundis neid võimsaid inimesi isiklikult ega kartnud neid üldse. Samal ajal reisis Magyar pidevalt mööda riiki, surus käsi, tegi selfisid, osales TikToki klippides. Ta kasutas meisterlikult rahvussümboleid ega lakanud kunagi mainimast inspiratsioonina suuri ungarlasi. Magyar oli eeskuju, keda järgida – mõnikord üsna otseses mõttes. 2025. aastal kõndis ta Budapestist Rumeeniasse Oradeasse (mis on suur ajalooliselt Ungari linn piiri lähedal), kandes Ungari lippu, kaasas kõik, kes tahtsid temaga liituda, ning teda toideti ja võõrustati tee peale jäävates külades. Samal ajal kui rahulolematu ettevõtja kasvas valitsemiseks valmistuvaks riigimeheks, kasvasid ungarlased passiivsest elanikkonnast vastutustundlikeks kodanikeks. Hakkasime lõpuks uskuma, et muutus on võimalik.

Töö, väärikus, distsipliin

Magyari meeskond ei pidanud vabu päevi ja neil olid väga konkreetsed plaanid. Esiteks suundusid nad otse Fideszi tugipunkti: maale. Magyar tegi kolm korda ringreisi mööda riiki, külastas üle 700 linna ja küla, paljusid neist mitu korda, väisates 161 Ungari valda 174-st. Kampaania lõpus külastas ta kuni kaheksat asulat päevas. Ja ta mitte ainult ei rääkinud ise, vaid jäi iga kord ka kohalikke kuulama. Teiseks, nad ei sõlminud kunagi liitu kellegagi niinimetatud vanast opositsioonist ega lasknud neil parteisse astuda. Kolmandaks, taas moraal ja läbipaistvus. Tisza ei saanud suuri annetusi üheltki oligarhilt ega välisriigilt – ei Euroopa Liidult, ei Ukrainalt, mitte kusagilt. Nad ei kasutanud tehisaru. Nad ei avaldanud kunagi oma vastaste kohta laimavat teavet, kuigi neil oli selleks palju materjali. Nagu Tisza kampaaniastrateeg ütles: kui eesmärk on parem Ungari ühiskond, ei ole uudised, mis võivad potentsiaalselt peresid hävitada, poliitilise relvana kasutamist väärt. Neljandaks, nad ei maksnud kunagi ühelegi mõjuisikule. Samal ajal mängis Fidesz räpast mängu. Neil polnud mitte ainult soosiv valimisseadus ja valimisringkondade kaart, mis oli joonistatud nende kasuks, vaid nad ründasid Magyarit igal võimalikul viisil. GRU abiga (meil on selle kohta tõendeid) süüdistasid nad teda soovis Ungarit Ukrainaga sõtta tõmmata. Asutati trollifarmid, et luua temast tehisaru abil videoid, mis levitasid seda narratiivi, sealhulgas häirivalt detailse video ungarlasest isa hukkamisest. Tänavatele asetati Magyarit laimavad hiigelplakatid – näiteks sellest, kuidas ta viskab hunniku raha kuldsesse tualettpotti. Nad üritasid teda tirida vastuolulistesse LGBT- ja teistesse kultuuriküsimustesse. Tema telefoni kuulati pealt sõjaväe spioonitarkvaraga. Ta tüdruksõber osutus Fideszi agendiks, kellele maksti Magyari järel luuramise eest 5 miljonit forinti (umbes 14 000 eurot) kuus. Teda ähvardati lekkinud seksilindiga. Ungari kaitsepolitseile tehti ülesandeks Tisza serverid hävitada. Lauljatele, näitlejatele ja mõjuisikutele jagati tohutuid summasid, et levitada Tisza kandidaatide kohta laimu. Fideszi kontrolli all olev riigimeedia ei kutsunud Magyarit kampaaniahooajal kunagi ühtegi saatesse.

Mis siis juhtus 12. aprillil?

Tänu lakkamatule isiklikule kampaaniale võitis Tisza mitte ainult Budapestis ja maakonnakeskustes, vaid ka suurtest linnadest kaugele jäävates maapiirkondades. Ligi 80% valimisaktiivsus ei tulnud üksnes tänu noortele valijatele: lisaks neile tulid valimiskastide juurde ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kes olid väsinud sellest, et Orbáni sõbrad olid võitnud kõik hanked. Samuti arvestame hulka kohalikud arvamusliidrid: toidupoodide töötajad, pubiomanikud, juuksurid mängisid suurt rolli Tisza sõnumi levitamisel. Ent mis kõige tähtsam, Tisza võitis nn võileivapõlvkonna: 50–60-aastased inimesed, kes olid endiselt tööturul, noorte täiskasvanud laste ja eakate vanematega. Nad kartsid, et nende lapsed kolivad välismaale ja lapselapsed ei räägi enam ungari keelt. Neil oli raske leida abi oma vanemate eest hoolitsemisel. Nad olid maruvihased lagunevate teede ning haiglate pärast. Nemad moodustasid Tisza Saarte selgroo. Teine moraalne võit oli häälteostu edukas ohjeldamine. Fidesz oli tuntud selle poolest, et kogus sadu tuhandeid hääli, transportides riigi vaeseimaid kodanikke valimisjaoskondadesse, kus nad hääletaks nende poolt vastutasuks toidu, küttepuude, ravimite või narkootikumide eest. Seekord ilmus aga kõige probleemsematesse piirkondadesse üleriigiline vaatlejate võrgustik, et olla kohal ja jälgida valimiste õigsust. Hämmastaval kombel see toimis: ainuüksi vaatlejate kohaloleku tõttu ei julgenud häälemüüjate esindajad saata neid valimisjaoskondadesse ja üle 2/3 taolisest tegevusest hoiti ära. Mõned inimesed ei saa aru, miks Orbán tunnistas kaotust, või näevad tema tunnistust tõendina, et ta polnudki päris autokraat. Need inimesed ei mõista tema režiimi olemust.

Kogu Orbáni süsteem, kogu tema maagia seisnes legitiimsuse säilitamises näiliku demokraatia kaudu.

Tema valitsemine ei olnud õiglane – piiramatu seadusandlik võim, 90% riigi meedia omamine, valimisringkondade ümberjaotamine enda kasuks ei ole õiglane –, aga see oli legitiimne. 12. aprillil oli aga Tisza võit ilmne ja ülekaalukas. Nende numbrite vastu valimispettust või võitu kuulutada lõhkunuks tema müüdi ja alandanuks ta Lukašenko või Maduro tasemele.

Mis ootab ees?

Eestlased küsivad minult tihti, kas ma arvan, et Ungaris nüüd midagi päriselt muutub. Aga Ungari on juba muutunud: 3,3 miljonit inimest tuli hääletama ja heitis Orbáni koos kogu oma kambaga välja. See pole algus, see on kahe aasta pikkuse raske töö tulemus. Magyar pole veel ametisse vannutatud, kuid riik tundub juba teistsugune. Propagandaplakatid kadusid, trollifarmid suleti, poliitilised AI-videod ei levi enam. Oligarhide vara arestitakse, nad ise põgenevad riigist või nutavad saadetes halastust paludes. Peresidemed paranevad, kuna tuhanded ungari vanaisad ja vanaemad hakkavad mõistma, et teler valetas neile. Erinevalt Orbánist räägib Magyar ajakirjandusega. Ta taastab sidemeid EL-i ja Ukrainaga. Need on asjad, millele maailm peaks tähelepanu pöörama, selmet näha Magyaris mingit migrante armastavat Brüsseli marionetti või arutleda, kui konservatiivne ta õigupoolest on. Praegu ei hooli ungarlased üldse vasak- ega parempoolsusest. Nad hoolivad demokraatia taastamisest. Reaalsuse taaskehtestamisest meedias. Lojalistide asemel ekspertide panemisest juhtpositsioonidele. Kinni hoitud EL-i fondide vabastamisest. Endise režiimi kurjategijate kohtusse kaebamisest. Venelastest vabanemisest. Need on ungarlastele palju olulisemad küsimused kui Magyari täpsed ideed võla ülemmäära kohta, või mida ta arvab Netanyahust.

"Kas saaksite meile nõuandeid anda?"

Ungari suuruse ja tähtsuse kohta oli üleilmne tähelepanu nendele valimistele hämmastavalt suur. Meil ​​käis külas Ameerika Ühendriikide asepresident, et keset sõda Iraaniga toetada üht kandidaati – riigis, kus on 9 miljonit kodanikku ja mis toodab 1,2% EL-i SKP-st! Põhjus on aga selge: kõik nägid Ungari protsesse lakmuspaberina selle kohta, mis võib juhtuda nende endi pead tõstvate autokraatidega. Saksamaa nägi Viktor Orbánis AfD-d, Prantsusmaa Le Peni Rahvusrinnet, Eesti nägi, julgen öelda, EKRE-t. Mida siis ungarlastelt õppida võiks? Tisza peakampaaniastrateegile on pakutud töökohta neljal kontinendil. Ta on need kõik tagasi lükanud, kuid jaganud mõningaid nõuandeid. Minge inimeste juurde, suruge neil kätt. Kuulake nende probleeme. Esindage neid, mitte ärge õpetage, kuidas peaks elama või olema. Jätke vana opositsioon maha. Olge kõrgete moraalinormidega. Jääge reaalsuse juurde. Hoidke eemale kultuurisõdadest. Péter Magyar vannutatakse ametisse 9. mail. Temast saab peaminister Tisza absoluutse enamusega, mis on suurem kui Fideszil kunagi oli. Tema valitsus peab läbirääkimisi, teeb kompromisse, saavutab edu ja teeb vigu. Aga see, mida ta on teinud, on juba ajalukku läinud.