Raivo Vare ülevaade: kas rahu paistab?

Maailma on raputanud veebruari viimasel päeval alanud USA-Iisraeli kombineeritud rünnak Iraanile. Euroopat aga mõjutab lisaks sellega seotud pingetele juba viiendat aastat käiv verine sõda Ukrainas ning sealset olukorda komplitseeriv kandva liitlase USA eemaldumine ja taaskordne pingete kasv temaga suhtlemisel nii julgeolekupoliitilises kui majanduslikus mõttes. Aga mõlemal sõjatandril on rahu saabumise võimalused paraku veel ebakindlad.

Seekordses ülevaates: Euroopa liitlassuhted USA-ga on pingestumas, Ukraina sõda nihutab jõujooni, Pärsia lahe sasipuntra lööklained. Hiina mängib mitmel laual. 

Euroopa liitlassuhted USA-ga on pingestumas

Selle pinge üheks värskeimaks väljendusvormiks on president Trumpi äsjane lubadus lisada Euroopa autode impordile täiendavad 10-protsendised tollid, viies need 25%-ni. Lisaks pidevad ähvardused ja sõnasõda suurte Ameerika tehnoloogiaplatvormidele EL-is peale pandavate piirangute, ammugi veel Ukrainale osutatava sõjalise abi ja paljudel muudel teemadel. Ukraina sõjaga seotud viimase aja hääletustel ÜRO-s aga on USA pretsedenditult ühes paadis väheste Venemaa-leeri riikidega. Iraani vastu alanud USA-Iisraeli sõjaga seoses aga on suhted pingestunud veelgi. Sealhulgas riigijuhtide emotsionaalsel suhtluspinnal. Trump on ägedalt reageerinud Euroopa liitlastest suuremate riikide juhtide nagu Emmanuel Macroni, Friedrich Merzi, Giorgia Meloni või Pedro Sáncheze kriitilistele ütlustele ja otsustele. Öeldes seejuures halvasti nende kohta personaalselt ning ka ähvardades vastavaid riike muude meetmetega. Isegi seni üheks parimaks partneriks olnud Meloni puhul, kes ütles hästi, et sõpradel, kui ikka ollakse neiks, peaks olema õigus oma arvamusele ja ka öelda seda välja juhul, kui see ei klapi omavahel. Eurooplased on samas selgelt väljendanud, et see pole nende sõda, ja mõned neist isegi keeldunud lubamast kasutada oma territooriumil asuvaid baase või õhuruumi USA relvajõududele selle sõja pidamiseks, lisaks mõistnud hukka Iisraeli poolt Iraani sõja varjus peetava teise väiksema sõja Liibanonis. Selle peale ütles Trump talle omases jõulises sõnastuses halvasti nii vastavate riikide kui nende liidrite kohta. Ning lubas uuesti kaaluda ameeriklaste NATO-liikmesust. Konkreetsemalt aga olevat presidendi administratsioonis arutatud Hispaania jätkamise üle NATO liikmena. Uus vihapurse tuli aga seejärel, kui Saksamaa kantsler Merz väljendas, et tema arvates pole ameeriklastel Pärsia lahe sõjas selget strateegiat. Mispeale teatas Trump, et viib Saksamaalt välja 5000 seal alaliselt asuvat sõjaväelast kokku 36 tuhandesest kontingendist. Lisaks ähvardas nüüd veel suuremate numbritega ning lubas jõudude väljaviimist mingis ebaselges ulatuses ka Hispaaniast ja Itaaliast. Samuti loobus Trump täitmast ameeriklaste lubadust Venemaa heidutuseks hädavajalike Tomahawki keskmaarakettide täiendavaks paigutamiseks Saksamaale, kuniks eurooplased suudavad oma analoogsed relvad välja arendada ja relvastusse võtta. Tegelikult on kõik see vastavuses hiljuti avaldatud USA uue rahvusliku julgeoleku- ja kaitsestrateegiaga, kus sedastatakse USA huvina Ameerika kontinent uue Donroe (Trumpi täiendustega endise Monroe) doktriini raames, muudes piirkondades aga on USA mitte enam väärtuspõhiselt, vaid üksikjuhtumite kaupa huvipõhiselt.

Euroopa puhul eeldatakse kogu sõjalises plaanis vastutuse võtmist eurooplastelt endilt ning USA poolt vaid tehnilise toe osutamist.

Hiina puhul nähakse ette selle väljakutsuja-riigi tagasihoidmist liigtugevaks saamisel ja Venemaa puhul pigem koostööd kui vastandumist lootuses toda eemale kiskuda liitlassuhtest Hiinaga, et viimast nõrgestada. Iraani tuumaambitsioonid tuleb aga maha suruda, kuigi sellega seotud piirkonna majanduslik tähtsus pole enam nii oluline pikemas perspektiivis vähemalt USA enda jaoks ja seetõttu ei dikteeri edaspidi USA välispoliitikat. Samas, täna on olukord teistsugune, millest tuleb juttu allpool. Igal juhul praegu puudub kindel teave Ameerika sõdurite kohalolu vähendamise detailidest Euroopas. USA vähendab vägesid, kuid pole selge, mis tempos see toimub ja kui kiiresti suudavad eurooplased oma võimete kasvatamist korraldada. Samuti kuhu tegelikult Saksamaalt välja viidavad väed täpsemalt viiakse: kas ka NATO idatiivale, või hoopis Vaikse ookeani piirkonda, või kodumaale? Poola peaminister Donald Tusk hoiatas lausa avalikult NATO lagunemise eest. Samas, ekspertide arvates on poliitretoorika üks asi, tegelik elu aga midagi muud. Osa USA/NATO sõjaväebaase Euroopas eesotsas Ramsteiniga Saksamaal, Lakenheathiga Suurbritannias, Avianoga Itaalias või Rotaga Hispaanias jpt on lausa asendamatud ka USA-le endale olulisemate operatsioonide teostamiseks Lähis-Idas, Vahemere basseinis, Aafrikas ja mujal. Ega Trumpi vihapurse peale seda, kui Ameerika lennukitele ei antud seoses Iraani sõjaga ülelennuluba ega lubatud kasutada mõningaid sõjabaase, polnud juhuslik, vaid andis tunnistust nende kasutamisvõimaluste tähtsusest USA militaartegevuse tarbeks. Rääkimata relvajõudude ja materiaal-tehnilise baasi relokatsiooni üüratust maksumusest Ameerika maksumaksjatele.

Ukraina sõda nihutab jõujooni

Euroopast rääkides tuleb mainida ka seda, et Ukrainaga seoses on Euroopal nüüd vaja ennast näidata pärast ameeriklaste loobumist praktiliselt igasugusest abist Kiievile ja vaid relvade müügiga piirdumist nn PURL-programmi alusel. Viimasega on samuti nii, nagu otsekontrahtide puhul ukrainlastega: Washington on relvatarneid peatanud või edasi lükanud, viidates Iraani sõja kuludest tingitud vajadusele taastada hädavajalikud relvastuse varud nii endale kui Lähis-Ida liitlastele. Mis näitab väga selgelt, kus on Trumpi prioriteedid… Ning Trumpi soovi seda tagasi pöörata lähiaegadel on raske eeldada arvestades, et ta on vihane mitte ainult baaside ja õhuruumi kasutamisest keeldumise, vaid ka otsese operatsioonilise abi osutamisest keeldumise või eurooplaste avalduste peale, mille kohaselt sõda Iraaniga pole nende sõda. Eelneva foonil on Euroopal tuleviku seisukohast väga oluline nüüd, kus eurooplased on kaugelt peamiseks Ukraina toetajaks, eriti peale hiljutist 90 miljardi eurose laenu (lõpuks ometi!) eraldamise otsust Kiievile 2026.-27. aastaks, püüda samuti kaasa rääkida Ukraina sõja lõpetamise läbirääkimiste protsessis, kus praegu ajavad asju ameeriklased otse, seda vaid mingil määral kooskõlastades Ukrainaga. Euroopa tahab loomulikult ka saada n-ö laua taha just siin toimuva suure sõja lõpetamisega seoses. Seda peegeldab ka meil sisepoliitilises intriigipuntras lähenevate valimiste tuhinas lahvatanud torm veeklaasis president Alar Karise öeldu üle, et varem või hiljem tuleb hakata idanaabriga läbi rääkima. Nagu ütles tema toetuseks äsjasel riigivisiidil Soome sealne välispoliitika raskekaallane, Euroopa üheks esikõnelejaks tõusnud kolleeg Alexander Stubb, räägivad Euroopa riigipead igal kohtumisel sellest. Eks Karis peegeldaski seda suundumust Euroopa välispoliitikas, mitte "pole kraapimas Kremli ust", nagu politikaanlik konjunktuur on püüdnud talle sisepoliitika intriigi raames lajatada. Vastasel korral on ka teised riigijuhid ju "uksekraapijad", sest arutavad neid teemasid proaktiivselt… Pealekauba hõivab praegu sõda Pärsia lahe piirkonnas kogu Trumpi administratsiooni võtmetegijate tähelepanu, sest sellega tegelevad ju samad inimesed ja neil pole aega ega jõudu keskenduda samal ajal veel ka Ukraina sõja läbirääkimistele. Ega juhuslikult pole president Volodõmõr Zelenskõi juba kaua aega väitnud, et ootab millalgi lõpuks ometi külla Trumpi läbirääkimistiimi Witkoff-Kushner, kes on korduvalt kohtunud Putiniga, aga pole läbirääkimiste objektiks olevas Ukrainas käinud siiamaani. Venemaa aga püüab seda olukorda ära kasutada. Trump jälle rääkis pikalt Putiniga telefonitsi ja pärast süüdistas Kiievit, et tollel pole võimet sõjaeduks. Lisaks veel juba eelpool mainitud makstud relvastuse, eelkõige Ukrainale nii hädavajaliku õhu- ja raketitõrjerelvastuse tarnete ümbersuunamine Pärsia lahe liitlastele ja oma vägedele. Kes olemata, nagu ameeriklasedki, valmis droonisõjaks, olid sunnitud kulutama lausa 40–60% senisest vastava relvastuse kallist ja vähetoodetavast moonast, mille asendamise ongi Washington toonud põhjendusena oma kohustuste edasilükkamiseks. See kõik annab selge vastuse Trumpi prioriteetide kohta, mis pole Ukrainas ega isegi Euroopas. Aga Ukraina peaks olema Euroopa jaoks küll prioriteet. 90 miljardilise laenu vabastamine Ungari ja Slovakkia senisest vetost vabastas veel muudki. See sai võimalikuks pärast venelaste purustatud Družba lõunapoolse naftatoru taastamist, mida nii Viktor Orbán kui Robert Fico kasutasid ettekäändena oma vetoks. Nüüd on see veto maas, aga Moskva kohe reageeris omalt poolt, pannes seisma tarned Saksamaa mõnele olulisele rafineerimistehasele sama torujuhtme põhjapoolse haru kaudu. Eks Kreml püüab jätkata oma survestamismängu pärast seda, kui kaks tema sõpra seda enam teha ei saanud. Kuigi Fico otsustas ühena vähestest maailma riigijuhtidest lennata Moskvasse nn võiduparaadile, küll suure ringiga, sest mitmed Euroopa riigid ei andnud talle selleks lennuluba, suutis ta siiski teha ootamatu käigu ja rääkida kolleeg Zelenskõiga, kusjuures vägagi positiivses võtmes nende kahe riigi vahepeal kraavi kiskunud omavaheliste suhete parandamiseks ja isegi Ukraina EL-i liikmeks saamist toetada lubades. Suurimad muutused aga on vallandumas seni Euroopas Putini kui lõvi hiirekesena teeniva (tema enda kujund viitega tuntud muinasjutule omavahelises vestluses) Ungari peaministri Viktor Orbáni hävinguga äsjastel üldvalimistel. Seda soodustas ka poliitilise opositsiooni otsus tõmmata valimistest välja oma kandidaadid, andes nii võimaluse saavutada absoluutne enamus peamisele Orbáni oponendile, enda loodud Tisza erakonna liidrile Péter Magyaril. Viimane on ka himuga asja kallale asunud, püüdes kiiresti ümber kujundada Orbáni poolt osavalt paika pandud riigistruktuure ning olulisi institutsioone ja võtmetippametnikke. Ukraina suhtes on ta küll Venemaale uute sanktsioonide paketi ja ukrainlastele antava laenu poolt, kuid samas nõuab enne edasist otsustamist siiski ka Taga-Karpaatia ungari vähemuse õiguste küsimustes paremaid lahendusi. Samuti on ta immigratsiooniküsimustes seni olnud isegi populist Orbánist mõneti radikaalsem…

Orbán on pärast hävitavat valimiskaotust lubanud loobuda esialgu jõulisest vastutegevusest ja keskenduda oma Fideszi erakonna ülesehitamisele. Aga oleks ennatlik teda veel maha kanda. Sellised isiksused ja neid juhendavad jõud tavaliselt nii lihtsalt ei taandu…

Lõpuks ometi võtsid EL-i liikmesriigid vastu 20. Venemaa-vastaste sanktsioonide paketi, mis avaldab Venemaale täiendavat survet alustada läbirääkimisi ja seda Ukrainale vastuvõetavatel tingimustel. Sanktsioonid puudutavad energiasektorit, finantsvaldkonda, kaubandust, propaganda piiramist ja sanktsioonidest kõrvalehoidmise takistamist, samuti täiendavaid meetmeid EL-i ettevõtjate kaitsmiseks. Energeetikavaldkonna sanktsioonidest on kõige olulisemateks need, mis puudutavad Venemaa energiasektori arendamist ja toimet, sh nafta leiukohtade otsimist ja uurimist, kaevandamist, rafineerimist ja transporti ning sadamaid. Sanktsioonide pakett võimaldab tulevikus Vene nafta ja naftatoodete transpordi keelustada. Keelatakse hooldusteenuste osutamine Venemaa veeldatud maagaasi tankeritele ja jäämurdjatele. Samuti kehtestatakse keeld osutada LNG-terminali teenuseid, mis võimaldab EL-i ettevõtjatel lõpetada kõik pikaajalised lepingud Venemaa ettevõtjatega. Laieneb veel 20 võrra Venemaaga koostööd tegevate sanktsioneeritud pankade ring. Finantsvaldkonna sanktsioonid hõlmavad ka täielikku keeldu vahetada teavet mis tahes Vene krüptovarateenuse osutajaga ja detsentraliseeritud platvormidega, kuna neid kasutatakse sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks. Sanktsioonid puudutavad ka Vene krüptovaluutat RUBx ja digirubla, mis on Venemaa Keskpangas väljatöötamisel olev digiraha sanktsioonidest kõrvalehoidmise võimaldamiseks. Laiendatakse piiranguid ja sanktsioone ekspordi-imporditegevusele, mis toetab Vene sõjatööstust ja sõjapidamist laiemalt, nagu ka seda tegevate ettevõtete ringi nii Venemaal kui teistes maades. Sanktsioneeritute loetellu lisandub 120 subjekti, sealhulgas 33 isikut ja 83 üksust, mille tulemuseks on varade külmutamine ning keeld teha neile kättesaadavaks rahalisi vahendeid ja majandusressursse, üksikisikute puhul hakkab kehtima ka reisikeeld. Sanktsioonidega piiratakse samuti propaganda levitamise võimalusi ning keelatakse Venemaa valitsuselt teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas raha, annetuste või toetuste vastuvõtmine. Kuid kõige efektiivsemaks Vene nafta sanktsioneerimise vahendiks (eriti USA poolt vahepeal sellele kaks korda Iraani sõja tõttu tekkiva naftanappuse vähendamiseks leevendatud piirangute taustal) on osutunud ukrainlaste võime Vene naftataristut, eriti tootmis- ja transporditaristut, süsteemselt ning strateegiliselt selgelt läbi mõelduna edukalt kaugpommitada, sh kaugel Venemaa sügavuses. Ega ilmaasjata palunud Putin väikest vaherahu 9. mai pidustusteks, loobudes ka sõjatehnika näitamisest peaparaadil Punasel väljakul Moskvas. Paljudes regioonides aga jäeti paraadid lausa ära. Ukraina edukate kaugrünnakute tulemusena on Vene naftaekspordivõime langenud viiendiku võrra, lisaks veel puht tehnilised logistilised piirangud, mistõttu on terendamas ka naftatoodangu vähendamise vajadus. Aga Venemaa tingimustes tähendab see mitte ainult kaotatud sissetulekut, vaid tihti ka võimatust tootmist üleüldse taastada.

Pärsia lahe sasipuntra lööklained

Nafta teemalt on paslik üle minna peamisele maailma tähelepanu hõivavale teemale: sõjale Pärsia lahe piirkonnas. Seal toimuva sõjategevuse ja selle tagajärgedega toimetuleku uudiseid tuleb kui oavarrest. Kõige selle isegi kokkusurutud analüüs on liiga mahukas selleks, et siin detailidesse minna. Küll aga on põhjust välja tuua mõned olulisemad momendid, mis annavad aimu, kuidas võib areneda üldpilt. Seda enam, et sealse sõja mõjud tervele maailmale, eelkõige majanduslikus mõttes, on märkimisväärsed. Alustaks sellest, et Pärsia lahe piirkonnas lahvatanud sõjategevuse tagajärjel on maailma naftaturgudel puudu jäämas 10+ mln barrelit toornaftat ja naftatooteid ning kuni viiendik vedelgaasist. Koos sellega on kadunud nende tootmisega kaasnevate või nendest toodetud hädavajalike toodetena veel 13–40% (olenevalt tootest) muid meie eluks vajalikke kaupu. Olgu nendeks heelium, mida vajab tehnoloogiatööstus eesotsas kiipide valmistajatega, väetised, mille kolmandiku puudujäägi tulemuseks on madalam saagikus ja kõrgemad toiduhinnad (eriti just kolmanda maailma maades), aga ka toidu puudujäägi oht, metallurgias alumiiniumi hinnakasv jne. Koos sellega kasvavad veel ka kulud ja kulub aeg vastavate toodete puudujäägi kompenseerimiseks või turupuudujäägiga kohanemiseks kogu maailmas. Rahvusvahelise Energiaagentuuri EIA juht Fatih Birol on korduvalt hüüdnud, et tegu on seni suurima energiakriisiga. Paljud analüüsimajad on hoiatanud ka selle eest, et sealse sõjategevuse jätkumine pikema aja vältel Hormuzi väina suletuse korral võib kaasa tuua lausa stagflatsiooni või mõnel pool isegi retsessiooni. Maailmas tervikuna aga on juba asutud korrigeerima seniseid majanduskasvu prognoose madalamaks pea igal pool. Turgude ja avalikkuse tähelepanu on samas mõnda aega toitnud lootused, et Trumpi kuulutatud ajutine vaherahu, mida ta veel pikendas läbirääkimiste ajaks, lõpeb siiski läbirääkimiseduga ja sõjategevuse lõppemisega või vähemalt esialgu Hormuzi väina taasavamisega. Probleem aga on selles, et USA-Iisraeli ühisel jõul on praktiliselt kogu senine Iraani juhtkond elimineeritud. Asemele on aga astunud sisuliselt Revolutsioonikaitse Kaardiväe uuenenud juhtkonna esindajatest hunta. Nende kindralite taust on seotud fanaatilise ekspansionistliku revolutsioonijärgse ajalooga ning erineb endisest juhtkonnast ja praeguseks alla surutud mõõdukama juhtkonna tiiva esindajate pragmatismist. See saab toitu veel ka šiiitliku usutunnistuse märterluskultusega toestatud radikaalsemast traditsioonist. Seda näitab ka senine Pakistani vahendusel toimuvate läbirääkimiste käik, kus tänaseks on Teheran esitanud 14-punktilise nn rahuplaani, mille sisu aga on praktiliselt USA kapitulatsioon ja tuletab väga meelde Putini 2021. a. detsembris enne Ukraina sõda esitatud ultimaatumit NATO-le ja USA-le. Trump on seepeale küll lubanud need läbi vaadata, aga juba arvanud, et need ei rahulda, ning kavatseb jätkata nii Iraani mereblokaadi kui ka vajadusel sõja- ja tuumaobjektide, elektrijaamade, sildade, vee magestamise rajatiste pommitamist. Iisrael on ka Liibanonis asunud valitsusega läbi rääkima, kuid on kõrgendatud sõjalises valmiduses lahingtegevuse taaspuhkemiseks nii seal Hezbollah’ kui ka Iraani suhtes.

Trumpi soovi sõjast välja tagurdada on vastaspool hästi ära tabanud ja kasutab seda nüüd osavalt oma strateegias ära.

Samas on Iraanis endas süvenemas majandusraskused ja seetõttu on Iraan sunnitud siiski vähemalt võitma aega, saamaks maha blokaad ja vältimaks uusi hävitavaid pommitamisi. Seda enam, et Trump ei pikendanud enam maailmaturu hindade alandamisega põhjendatavat ajutist sanktsioonide mahavõtmist iraanlaste naftaekspordilt. Kuigi USA-poolne mereblokaad pole osutunud täielikuks ja üle 15 mln barreli Iraani naftat on siiski sellest läbi pääsenud, on olukord ikkagi nii halb, et eksperdid räägivad iraanlaste naftahoidlate täitumisest tulenevalt juba vajadusest hakata sulgema ka puurauke, sest naftat pole kusagile panna. Ja Iraani naftaga on samad lood, mis Venemaa omaga. Paned puuraugu kinni, taasavamiseks kulutad tohutult aega ja raha, kui üldse saad enam avada. See pole mingi lihtne sisse-väljalülitamise variant. Kõik maismaad pidi ümbersõidu marsruudid raskel maastikul Pakistani autoteede ja Hiina mineva raudtee kaudu pole arvestav leevendus, sest ühe keskmise suurtankeri koguse tarbeks on vaja üle 3000 tsisterni või 4500 veokit, elik merevedudele pole alternatiivi peale torutranspordi. Nüüd aga on Trump lubanud hakata juhtima omalt poolt laevu läbi Hormuzi väina, et leevendada mõlemal pool seda ootel seisvate u 1600 laeva raskusi. Samal ajal jätkab Iraan väina mineerimist ja kiirkaatritega vajadusel mittekuuletuvate laevade ründamist või ka hõivamist ning oma kehtestatud korra järgi valikuliselt laevade läbilaskmist. Trumpi initsiatiiv on pigem koordinatsioonikeskuse moodi, millega vaatamata kutsele ei kipu teised riigid ühinema. Seda enam, et ameeriklased on kasutanud sõna "juhtimine", mitte "konvoeerimine", mida oleks vaja laevaomanikele olukorras, kus sõjategevus on õhus ja iraanlased ründavad kiirkaatritega. Pealegi on Hiina saatnud sinna omapoolselt eskordiks talle mõeldud naftalaadungitega tankeritele sõjalaeva ja hoiatanud USA-d sekkumast temale mõeldud tarnete blokeerimisega. Venemaa aga lausa avalikult meelitab Trumpi, kasvõi viimaste telefonivestluste ajal Putini poolt, kuid samal ajal toetab Iraani nii USA sõjaobjektide kui sellega koos personali sihitamisel ja tapmisel satelliit- ja luureinfo abil, samuti varustuse ja luureinfoga laiemalt.

Hiina mängib mitmel laual

Kui juba Hiinast jutt, siis lükkas Trump Iraani sõja tõttu edasi oma kaua planeeritud ja suure käraga reklaamitud riigivisiiti Pekingisse. Tal on vaja enne tulemust Pärsia lahel, mis kombinatsioonis Venezuelaga on 15+% Hiina naftaimpordist ja kolmandik vedelgaasi omast. See aga on USA strateegilise väljakutsuja-riigi ehk Hiina survestamisel üks olulisi hoobasid, mida Pekingi vastu kasutada. Lisaks oma eskortsõjalaeva demonstratiivsele saatmisele USA mereblokaadi murdmiseks on Hiinal veel üks lehm ojas. Nimelt nõuab Iraan oma kehtestatud korra alusel läbi lubatavatelt laevadelt tasu mitte dollaris, nagu tavaliselt, vaid jüaanis või krüptovaluutas, lõhkudes sellega senist valitsevat ja USA jaoks eluliselt olulist petrodollari süsteemi. Hiina osutab ka jätkuvalt abi Iraanile ja temaga seoses Pakistanile. Samas, hiinlaste kurikuulsa Vöö ja Tee initsiatiivi BRI raames ehitatud Gwadahari vabasadamas pani Hiina suurfirma äsja oma tehase kinni "ületamatute äriajamise halbade tingimuste" tõttu… Ja neid pingeid on hiinlaste suunas seal kandis olnud ennegi vaatamata nende ehitatava taristu ja tootmise olulisusele Pakistani majanduse jaoks. Aga Hiina tegeleb USA väljatõrjumisega edasi, valmistades pinda oma "kadunud poja" tagasitoomiseks mandrikeisririigi rüppe. Kõik sõjalised läbimängud ekspertide poolt on ju näidanud, et ilma USA otsese sekkumiseta saab Peking oma tahtmise kindlasti. Igal juhul regulaarselt toimuvate suuremastaabiliste Taiwani blokeerimisharjutuste vahepeal toimus ka märgiline saareriigi opositsioonilise Kuomindangi partei (Taiwani iseseisva riigi kunagi loonud, muuseas) uue naisliidri Cheng Li-wuni visiit mandrile. Samas, tasakaalustamaks Hiina mõju kasvatamist, tuli riikidevahelisi suhteid taas pingestanud Jaapani uue naispeaministri Sanae Takaichi järsk ütlus Jaapani sekkumisest juhul, kui Taiwan on ohus. Igal juhul pingeid jätkub Hiinaga seoses erinevates Aasia nurkades… Soovid olla maailmas toimuvaga kursis, aga uudismeedia infotulvas orienteeruda ja kõigega sammu pidada on aega- ja närvesööv? Raivo Vare kokkuvõte maailmas kuu jooksul toimunud olulistest arengutest hoiab sind ree peal. Seoste loomine ja tausta avamine aitab sündmustest paremini aru saada.