Raivo Vare ülevaade: Donroe doktriin, saared, konfliktikolded ja uus maailmakord

Seekordse, suvele vastu mineva ülevaate raamistikuks kirjus maailmas toimuvast on nn. Donroe doktriini ellu rakendamise erinevad väljendusvormid ning uue nn. G2 maailmakorra kontuuride ilmnemine, mida oleks kasulik paremini mõista ja arvestada.

Soovid olla maailmas toimuvaga kursis, aga uudismeedia infotulvas orienteeruda ja kõigega sammu pidada on aega- ja närvesööv? Raivo Vare kokkuvõte maailmas kuu jooksul toimunud olulistest arengutest hoiab sind ree peal. Seoste loomine ja tausta avamine aitab sündmustest paremini aru saada.

USA käitub Donroe doktriini kohaselt

USA on president Donald Trumpi juhtimisel kuulutanud oma ametlikuks julgeoleku- ja kaitsedoktriinide aluspõhjaks vana hea 200-aastase Monroe doktriini Trumpi täiendustega, mida on hakatud kutsuma Donroe (DONald + MonROE) doktriiniks. Kuigi algne president Monroe doktriin „Ameerika ameeriklastele“ oli suunatud Euroopa tollaste võimude sekkumise ärahoidmisele Ameerika mõlema kontinendi asjadesse, on nüüdse modifikatsiooni raamistikuks nn. Lääne hemosfääri kuulutamine oma julgeolekuliseks ja kaitsealaseks pärusmaaks koos Vaikse ookeani piirkonna eelistamise ja valikuliselt muudes piirkondades sekkumisega. Kui ei usu, lugege uusi president Trumpi administratsiooni Rahvusliku Julgeoleku Strateegiat ja Rahvuslikku Kaitsestrateegiat (vastavalt NSS ja NDS), kus see on sõnaselgelt ka kirja pandud. Selle valguses muutub vägagi palju asju mõistetavamaks. Trump lihtsalt järgib oma mudelit. Kui Lääne hemosfäär hõlmab kogu Ameerikat, siis muutub arusaadavamaks see ootamatu ja head rahvusvahelist tava, isegi rahvusvahelist õigust rikkuv trumpilik agressiivsus nii Kanada, Gröönimaa, Islandi, Panama kanali, Venezuela ja nüüd kasvavalt Kuuba puhul. NSA/NDS kohaselt on mõistetavam põhimõtteliselt, kuigi mitte taktikalises plaanis, ka Hiina, India, Kesk- ja Lähis-Ida, Kagu-Aasia ning lõpuks ka Euroopa ja Venemaa suhtes aetava poliitika keerdkäigud. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et selline asjade käik ühelt poolt tekitab ahvatlevaid avanguid n-ö autokraatliku internatsionaali juhtliikmetest riikidele, aga samas ka lääne demokraatlike riikide arengudünaamikale, ka sisepoliitiliselt. Seejuures vahel negatiivses, aga vahel ka positiivses võtmes. Alustagem näidetega Atlandi ookeani kallastelt ja saartega. Esimesena paljuräägitud Gröönimaast. Mis geograafiliselt on Ameerikas. Mis on rikas maavarade poolest, kuid mis on veelgi olulisem, oma strateegilise positsioneerigu poolest nii Arktikas alanud julgeolekulises kui majanduslikus võidujooksus kui Põhja-Atlandi vetes toimuva kontrollimiseks. Kuigi mõneti ollakse toibutud esialgsest šokist Washingtoni nõudmiste ja tegevuste suhtes, ollakse siiski sunnitud tema soovidega arvestama. Nii on käimas vaikselt ka läbirääkimised suursaarel nii USA sõjalistehnilise kohaolu märgatava suurendamise osas, kui ka ameeriklastele antavate majanduslike kontsessioonide suhtes. Gröönimaa ehmatav kogemus on ilmselgelt hakanud mõjuma ka järgmise saare – Islandi – poliitilisi meeleolusid. Eriti peale seda, kui sinna määratud poliitiline suursaadik ja Trumpi suur toetaja Billy Long tegi ebaõnnestunud nalja (kas tegi?), et Island võib saada USA osariigiks. Tuletagem meelde, et samasuguseid meeleolusid väljendas ka Trump, rääkides lausa Kanadast. Kus kohe sobivalt hakkas jõudu koguma ka Alberta provintsi iseseisvumise korraldamise soov ja tegevus ning nüüd on oodata ka vastavalt rahvahääletust. Ka Gröönimaal rääkisid ameeriklased vajadusest selle saare täielikuks iseseisvumiseks Taanist ja võimalikust rahvahääletusest ühinemisest Ameerika Ühendriikidega. Nüüd aga on Island taas võtnud kursi Euroopa Liiduga ühinemisele, mis 13 aastat tagasi pooleli jäi. Valitsuse meelsuses pole kahtlust, rahva oma aga selgitatakse välja rahvahääletusel. Atlandi teiselt kaldalt leiame ka muid näiteid. Üheks Venezuela jõuga mõjutamise operatsiooni tagajärjeks on saanud ka Caracase poolt Kuuba saareriigi varustamise katkemine. Eelkõige naftaga. Tulemuseks energeetiline kollaps Kuubal, mida initsieerinud Trump varjamatult kasutab sealse režiimi muutmiseks, püüdes mõningates elementides korrata Venezuelas edu toonud mudelit. Igal juhul on saareriigi elanike olukord raske ja protestimeeleolud tõepoolest laienevad. Venezuelas toimunut kordab nii kriminaalsüüdistuse esitamine riigijuhile, Kuubal jätkuvalt kõige mõjukamale Fidel Castro nooremale vennale Raulile, füüsiline mereblokaad kasvava sõjalise kohalolu saatel ja salajased läbirääkimised saareriigi eliidi esindajatega, mida on pidanud lausa nähtavalt CIA ülem John Ratcliffe.

Euroopal pole edaspidi lihtne, nagu vanasti

Nüüd paar sõna ka seni Ameerika lähimaks liitlaseks peetavast ja samuti saareriigist -  Ühendkuningriigist. Seal oli üheks Brexiti omaaegseks motivaatoriks ka lootus nn. erisuhtele oma ameerika „onupoegadega“, nagu neid britid käibekeeles mõnikord kutsuvad. Nüüdseks on selgunud siiski, et need enam nii erilised polegi. Isegi hiljutine kuningapaari visiit endisele asumaale, kus Charles III ülimalt nauditavalt intelligentselt trollis oma sõnavõttudes ennast ka kuningaks oma sotsiaalvõrgustikus tituleerinud vastuvõtjat, ei muutnud suurt midagi. Ei muutnud ka see, et äsjastel kohalikel valimistel saatis oodatud edu Trumpi suure toetaja, kunagise Brexiti ühe eestvedaja Nigel Farage’i Reformiparteid. Konservatiivid kui traditsioonilise kaheparteisüsteemi üks poolustest pole ennast siiani leidnud pärast viimaseid poliitilisi suurkaotusi. Teiseks pooluseks olevas Tööparteis, mis on järsult kaotanud poolehoidu ja tekitanud laialdast rahulolematust elektoraadis, on käimas aga suuremat sorti võimuvõitlus senise liidri, peaminister Keir Starmeri asendamiseks. Kuid ka Farage oli sunnitud Trumpi kritiseerima Iraani-vastase sõja algatamise pärast. Euroopas tervikuna on Trumpi vastuoluline poliitika tekitanud ebakindlust, aga seda ka seni temale toetuvates parempopulistlikes jõududes. Ungaris otseselt administratsiooni tippude toetatud Viktor Orban sai üldvalimistel valusa kaotuse osaliseks vaatamata sellele, et oli üles ehitanud 15 võimul oldud aastaga selle vältimiseks üpris jõulise poliitilise kontrolli süsteemi. Tema asemele astunud Peter Magyar on ka tema leeri kunagine oluline figuur ja mõnes küsimuses, nagu migratsiooni või Ukrainas elavate ungari vähemuse õiguste puhul, isegi Orbanist paiguti radikaalsem, aga siiski demokraatlikuma ja Euroopa-meelsema profiiliga oma oponendist eelkäijaga võrreldes. Millele EL vastas ca poole seni Orbani tõttu külmutatud abirahade vabastamisega Ungari jaoks. Prantsusmaal juhib arvamusküsitlustes parempoolne populistlik Rahvuskogu. Selle liidri Marie LePeni võimalus osaleda aasta pärast presidendivalimistel on veel küsitav rahade skandaali kohtuasja tõttu, kuid ta olevat valmis astuma ka peaministri ametisse, kui võidab hetkel arvamusküsitlusi juhtiv ja tema number 2, noor ja karismaatiline 31-aastane Jordan Bardella. Rahvuskogu tervikuna on oma senist retoorikat märgatavalt pehmendanud ja ka Trumpi mõne tegevuse osas olnud õrnalt kriitilinegi. Alternatiivse kandidaadina on aga praegu esile kerkinud äärmusvasakpoolse LFI (Allumatu Prantsusmaa) partei eesotsas olev Jean-Luc Melenchon, kes Trumpi ja üldse Washingtoni suhtes on äärmiselt negatiivselt meelestatud, Venemaa suhtes aga vastupidi. Saksamaal on kantsler Friedrich Merz küll ajanud jõulist poliitikat, eriti mahajäänud kaitsevaldkonnas ning olnud kriitiline nii senise oma riigi poliitika kui Washingtoni peremehe suhtes, kuid ta kaotab jätkuvalt populaarsust ning Moskva-sõbralikum AfD kogub seda kasvavalt, nagu  näitasid viimase kahe aasta liidumaade valimised.

Seega, võttes kokku kolme Euroopa suurriigi poliitilisi arenguid, võib eeldada loetletud jõudude võidu korral 2027-28. aasta valimistel välispoliitilise joone muutumist ka EL-is, sest tegu on liidu juhtriikidega.

Washington, olles rahulolematu Euroopa-liitlaste aeglase uue olukorraga ja Trumpi nõudmistega kohanemisel, sh. Euroopa riikide juhtide, eriti kantsler Merzi kriitikaga Trumpi suunas seoses algatatud sõjategevusega Iraani suhtes ning keeluga lubada kasutada isegi oma baase ja ülelennu ruumi selleks, on teatanud oma piirkondliku sõjalise kontingendi arvukuse vähendamisest ja võimete ümbergrupeerimisest Vaikse ookeani teatrile. Kõige enam tekitas müra seejuures lubadus viia välja USA armee brigaad Saksamaalt ja vähendada sealset kontingenti veel 5000 sõduri võrra. Kuigi seejärel lubas ta need 5000 paigutada hoopis oma hea sõbra Poola uue presidendi Karol Tadeusz Nawrocki tõttu hoopis NATO idatiivale Poola. Samas meie piirkonna kaitsmiseks mõeldud ühendatud armeekorpuse staap viiakse poolakate juhtimise alt Hollandi-Saksa koosseisuga korpuseks Saksamaal Münsteris. Kaugemal vastutusala sõjatandrist ja vähem selleks ettevalmistatud koosseisu vormis… Siiski tuleb aru anda, et kogu see sõjalise kontingendi vähendamine on igati vastavuses eelviidatud NSS ja NDS-ga. Küsimus on ainult ajaraamis ja väljaviimisotsuste jaoks soodsamates ajendites. Suurem väljakutse on aga see, et Trumpi loobumise tõttu jääb Saksamaale paigutamata USA lubatud raketiüksus. Sellega kaob võimalus ajutiselt – kuni eurooplastel tekivad oma seni puuduvad võimekused – tugevdada NATO keskmaa‑ (500–2000 km) raketiründevõimet. Milles just on venelased eriti tugevad. See aga loob tugeva ebavõrdsuse sõjaliste võimete pariteedi osas. Lisaks on Pentagon nüüd üllatanud ka oma NSS/NDS-s eurooplastele siiski lubatud tehnilise ja informatsioonilise toe säilitamise osas, teatades, et kavatseb lähiajal välja viia Euroopast ka oma lennuväe tankimis ja ründe-, mereväe- ja allveelaevastiku- ning muude tehniliste võimekustest kolmandiku kuni poole. Seejuures eurooplaste enda võimekus neid asendada on esmaetapis minimaalne ning võtab aega mitu aastat. Samas USA kaitseministri Pete Hegsethi äsjases kõnes Aasias Shangri-La Foorumil kõlas selge sõnum, et eurooplased peavad ise ja kiiresti, senisest venitamisest loobudes ameerika osaluse asendamisega tegutsema, sest tagasipöördumist Ameerika julgeolekugarantiide juurde enam ei tule. Jällegi, tegu on NSS/NDSi ettenähtud suundumusega, kuid selle ülepeakaela elluviimine nõrgestab NATO võimeid Euroopas märgatavalt ning lausa nagu ahvatleks agressorist Venemaad proovima NATO pidamist…

Sõda Ukrainas kestab

See sõda ei näita veel vaibumise märke. Kevadel alanud venelaste surve rinnetel jätkub, kuid on kaotamas oma strateegilist eelist. Ukrainlased on teinud imet oma uute sõjapidamisviisidega, eelkõige nn. middle-strike võimetega droonide abil, mis on halvanud vastase logistika niivõrd, et nende suurema inimressursiga ettevõetud pealetungioperatsioonid on olnud suuremalt jaolt viljatud ja hoopis ukrainlased on võtnud siin-seal tagasi oma territooriumi. Vahepeal Kiievit ähvardanud finantsressursside põud sai ka leevendust, kui avanesid esimese väljamaksed ELi poolt Vene külmutatud rahasid silmas peetud otsuse alusel 90-miljardilisest laenust, mis võimaldab Kiievil saada hakkama järgmise aasta teise poolaastani. Omaette efekti on andnud ukrainlaste rünnakud kaugele Venemaa tagalas asuvatele energeetika- ja sõjatööstuslikele tootmisobjektidele. Kuigi Pärsia lahe ümber toimuvaga seoses on maailmaturu hinnad olnud Venemaa naftaekspordile soodsad, on ukrainlaste strateegilised ja süsteemsed rünnakud naftatöötlemise, -transportimise ja ekspordiks ümberlaadimise objektide suhtes on olnud nii edukad, et ligi viiendik neist on rivist pidevalt väljas. Kuigi puhtalt naftahinna arvelt on Venemaa ikkagi teeninud ka vähenenud kogustega enam, kui mullu. Samuti on Ukraina edukalt asunud eksportima oma droonivastase sõja kogemust Lähis-Ida riikidesse ja mujalegi. Isegi riigisekretär Marco Rubio on seda tunnustanud ja rääkinud esialgsele Pentagoni skepsisele vaatamata vajadusest sellealast koostööd arendada. Edukalt on käivitunud ka enda toodetud droonide suurele mahulisele kasvule ja uute raketimudelite arvel ukrainlaste poolne Venemaa olulisemates keskustes asuvate sõjaliste objektide ründamine, mis visualiseerib ka sealsete, seni nende jaoks kauge sõja mõjudest üpris puutumata elanike jaoks sõja tegelikkust ja tekitatavaid kahjusid. Samas Venemaa jätkab oma terrorikampaaniat elanikkonna vastu, pommitades kõigi vahenditega mitte ainult rindelähedasi asumeid, vaid ka suuremaid keskusi ja ka seni vähem kannatada saanud Lääne-Ukrainat. Ukrainlastel aga napib raketitõrjevahendeid, eelkõige moona just vastase ballistiliste rakettidega tehtavate rünnakute piisavaks tõrjumiseks. Seda pole eriti jagada jäänud oma arsenalidest Euroopa liitlastelgi. Ameeriklastel aga on Pärsia lahes peetavas sõjas enda objektide ja liitlastest piirkonna riikide kaitseks kulunud Iraani rünnakute tõrjumiseks niipalju moona, et seda ei jätku isegi müügiks liitlastele mujal, ukrainlastest rääkimata. Võtvat lausa kolm aastat aega kuniks moona ja varustuse varud taastatakse seal senisele tasemele. Eurooplaste sõjatööstus on küll aeglaselt hakanud käivituma, aga võtab veel aega, kuniks suudetakse koguseid piisavalt kasvatada nii ukrainlaste abistamiseks kui ka oma minimaalseks optimeerinud arsenalide täitmiseks piisavale tasemele tõrjumaks kasvavat Venemaa sõjaohtu. Kuivõrd kogu Washingtoni administratsiooni tähelepanu ja ressurss on suunatud sõjale Lähis- ja Kesk-Idas, lisaks Donroe doktriinist tulenevalt ettevõetavale prioriteetses Lääne hemosfääris, ei jätku neil enam ei ressurssi ega soovi olla eestvedajaks Ukraina sõja rahuläbirääkimistel.

Trumpi-Putini Alaska kohtumise selgelt vene huvide põhine vaim on kuhtunud ja nüüd ütleb Rubio, et nad ei jätka enam nende läbirääkimiste vahendaja rollis.

Sellesse rolli aga soovivad astuda paljud Euroopa riigid ja nende juhid, milliseid meeleolusid kajastasid ka sellest teadliku meie presidendi Alar Karise mõned, kuigi alati mitte kõige õnnestunumalt meedias formuleeritud, või pigem tahtlikult valikuliselt kajastatud ütlused ja mille eest teda armutult nüpeldati millegipärast. Nüüd aga on juba avalikult teada, et see teema on ELis laual ja otsitakse isegi Euroopa nimel läbirääkimisi juhtiva piisavalt kange profiiiliga isiku kandidaati. Kuigi usun, et õigus on endisel säraval Leedu välisministril Gabrielius Landsbergis’el, kes on rõhutanud, et eurooplastel pole mõtet neisse läbirääkimistesse minna juhul, kui pole kokkulepitud jõulisi seisukohti elik kui pole suurt midagi öelda, mis tõeliselt survestaks agressorit. Seda toetab ka meie välispoliitiline liin, et Euroopa ei saa olla vahendaja selles, vaid peab olema agressiooni ohvriga ühel pool lauda. Moskva samas annab korraga signaale mitmes suunas: sooviks jätkata Trumpiga, pole vastu ka eurooplaste ainult „pehmele“ vahendusrollile ja samas üldse mitte ei tagane oma soovidest Ukraina kontrolli alla võtmisel ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri otsustavalt määramaisel. USA samal ajal aga pehmendab oma survet Venemaa vasalli Valgevene suhtes, millist soovi on avaldanud ka mitmed Euroopa riigid. Taustaks lootus kiskuda diktaator Aleksandr Lukašenkat eemale oma Kremli-patroonist. Lukašenka võtab muidugi tänuga vastu pakutud leevendusi mõnede poliitvangide vabastamise hinnaga, aga ta ei suuda tegelikult Moskvast otsi lahti tõmmata mingil juhul. Praegugi mängib ta kaasa hoopis agressiivsuse demonstreerimisel ja sõtta astumise võimalusega mängimisel oma territooriumilt nii Ukraina kui Euroopa naabrite vastu.

Taga-Kaukaasia gambiit ägeneb

Samal ajal toimuvad ka Taga-Kaukaasias mitmed olulised arengud. Gruusia on üha enam pööramas ära seni deklareeritud teelt Euroopasse, tuues ettekäändeks Euroopa surve riigi korraldamise ja demokraatlike väärtuste järgimise suhtes. Aserbaidžaan on suurendamas oma mõju piirkonnas, kasvatab gaasitarneid Euroopasse ja valmistub taristuliselt ühenduma mitte ainult torujuhtmetega, vaid ka raudtee- ja maanteega Zangezuri koridori kaudu läbi Nahhitševani enklaavi sugulasest Türgiga, kes on omalt poolt juba sinna piirini oma transporditaristu osa välja ehitanud. Edasi ehitamiseks aga  on vaja ka selle koridori riigi elik Armeenia nõusolekut. Mille eelduseks seniste pingeliste suhete leevendumine nende kahe riigi vahel, mida hiljuti soodustas Trumpi administratsiooni sekkumine, kelle egiidi all sõlmiti ka vastava Trumpi-nimelise TRIPP transpordikoridori korraldamise leping. See aga on olemuslikult vastumeelt Venemaale, kes ei taha kaotada oma mõju piirkonnas ja krutib pingeid. Seda vaatamata vahepeal Aseri lennuki allatulistamise järel lahvatanud suhete pingestumise järel mõningasele rahunemisele suhetes Bakuuga. Kogu regiooni edasise arengu jaoks olulisse fookusesse on praegu tõusnud Armeenia, kus nädala pärast on üldvalimised. Venelased on püüdnud Jerevani ja peaminister Nikol Pašinjani survestada loobuma valitud kursist Euroopasse, mis tugevnes pärast suhete korrastamist Azerbaidžaaniga ja leppimist Karabahhi osas. Veelgi enam aga süvenes see pärast hiljutist massiivset ELi ja selle liikmesriikide juhtide dessanti Jerevani ja vastavate Euroopaga koostöö lepingute paketi allkirjastamist, millega deklareeriti Armeenia valitud kurssi Euroopasse ja sellega seotud arvukaid, eelkõige majandusliku koostöö projekte. Moskva omalt poolt rakendas töösse Vene äriga seotud majanduslobby, nn. Karabahhi poliitiliselt mõjuka grupeeringu ja ka iidse Armeenia õigeusukiriku mõningad hierarhid ja nende toetajad. Lisaks on Armeenia olnud mõneti seni isegi sunnitud olema heas läbisaamises oma suure naabri Iraaniga, kellega ta on arendanud ka strateegilist partnerlust tasakaalustamaks Aseri-Türgi mõju. Nüüd ta lausa ostis esimesena ka Iraani toodetud õhutõrjerelvastust, samal ajal, kui sõlmis lepinguid ka Euroopa relvatarneteks. Aga armeenlased on alati püüdnud läbi saada oma jõuliste naabritega, eelistades kõigis regionaalsetes vastasseisudes n-ö aia peal istumist, mitte lõplikku poolte valimist. Seda enam, et viimase teeb raskemaks Moskva varjamatuks muutunud jõuline surve. Kui Türi-Aseri teljel on suhted paranenud märgatavalt, samuti on head suhted Iraaniga, siis EL-Venemaa teljel on olukord hoopis teravnenud Jerevani jaoks. Pärast ELi esindajatega allkirjastatud koostööleppeid on Moskva asunud avalikult ähvardama, et armeenlaste tavapärane plaan olla üheaegselt Kremli juhitud Euraasia Majandusühenduse (EAMÜ) liige ja samas liikuda ELiga ühinemise poole ei lähe teps mitte. Äsjasel EAMÜ tippkohtumisel Kasahstanis sundis Putin ka oma liitlastest sõltlasi esinema ähvardustega, sundimaks Armeeniat valima. Putin ise aga lausa avalikult loetles kõik majanduslikud karistusmeetmed, mis Venemaa eestvõttel rakendatakse, kui armeenlased julgevad mõelda Euroopasse minekust. Neil on selleks palju võimalusi, kuna suur osa Armeenia majandusest ja läbi kontsessioonide ja omandi selle võtmetaristust on sõltuvuses Venemaast. Ähvardustes jõudis Putin selleni välja, et ta varjamatult ja ülbelt hoiatas neid Ukraina stsenaariumiga (elik faktiliselt sõjaga), meenutades, et 2013. aastal Kiiev samuti kõhkles ja oleks äärepealt allkirjastanud assotsiatsioonilepingu ELiga, misjärel olevat Venemaa sunnitud käituma nii, nagu me nüüd teame. Putin nõudis Jerevanilt ka referendumit, et Euroopaga ühinemise või Moskva-meelse kursi jätkumise vahel valida, välistades, nagu omal ajal ukrainlaste puhulgi, võimaluse majanduskoostööks üheaegselt mõlemas suunas.

Lähis- ja Kesk-Idas keeb sõda

Olles jõudnud Lähis- ja Kesk-Itta, tuleb konstateerida, et ska eal ei paista sõjad veel lõppevat. Iisrael jätkab järjekindlalt Pärsia lahe sõja varjus oma regionaalsete nemesiste – Hezbollahi ja Hamasi - survestamist. Mille lõpetamist Teheran nõuab Trumpilt Pakistani vahendusel käimasolevatel läbirääkimistel. Läbirääkimised küll käivad, aga sõjategevus aeg-ajalt samuti. Ühe osapoole rünnakutele vastatakse teise poolt. Seejuures Iraan ei ründa mitte ainult laevu, vaid ka objekte Laheriikides, millega kutsub esile nende vastusamme. USA kehtestatud blokaad Iraani sadamatega seoses toimib, kuigi Hiinale mõeldud laevadele tehakse ka erandeid. Iraan on omalt poolt püüdnud oma ühepooselt kehtestatud läbipääsurežiimi jõudu mööda kasutada, teenimaks raha. Läbi on tulnud küll selle raames kümneid laevu, kuid seda on ikka kümme korda vähem kunagisest keskmisest näitajast. Ka Punasel merel laevad siiski liiguvad, kuigi liikluse mahud on seal kukkunud kuni 70%. Seda vaatamata asjaolule, et alates möödunud novembrist pole Iraani käepikenduses huthid, vaatamata ähvardustele, Bab-el-Mandebi lahe kõrikut läbivaid laevu veel rünnanud. Siiski sõidavad, näiteks, gaasitankerid ikkagi mitte sealt kaudu, vaid ümber Aafrika tänaseni. Sest pole kindlust, et rünnakud järsku ei alga taas. Rahuläbirääkimistel annab Trump pidevalt signaale, et lahendus on lähedal, mida ka Teheran on ettevaatlikult vahepeal kinnitanud. kuid tegelikult lahenduseni ikkagi ei jõuta. Vähe sellest, Teheran on jõuliselt rõhutanud, et järeleandmisi oma tuumaprogrammis viisil, nagu nõuab USA, nad ei tee. Samuti soovivad nad seniste sanktsioonidega külmutatud varade vabastamist, sõjakahjude hüvitamist ja nende poolt ühepoolselt, avalduse järgi küll koostöös vastaskaldalt Omaaniga kontrollitava ja tasulise laevade läbipääsurežiimi rakendamist. USA aga nõuab Hormuzi väina täielikku ja tasuta liikluseks avamist ning Teherani tuumarelva loomise potentsiaaliga tuumamaterjalide enda kontrolli alla loovutamist, mida Teheran on vihjamisi lubanud äärmisel juhul anda ainult Moskva kätte, kuid samas ei taha üldse sellest midagi kuulda. Samas Trump jälle teatas, et Teheran on lubanud loobuda tuumarelvade loomisest, kuid karmistas oma nõudeid samaaegselt veelgi. Huvitav, et aeg-ajalt optimismi kütmine Trumpi poolt selle sõjaga seoses on käivitanud USA jt. väärtpaberiturgudel nn. yo-yo efekti, kus üks avaldus liigutab turgu ühele poole ja järgnev jälle vastupidises suunas ning meedia teadetel mingid jõud ja isikud, k.a. president ise ja tema lähikond, teevad järjepannu sobivaid ennetavaid panuseid. Samas oli juba nädala lõpus mingi vahepealse lahendusega osapoolte vaheline memorandum Washingtonis, Valge Maja all asuvas nn. Sõjatoas (War Room) Trumpi ja tema kaastöötajatest võtmeisikute vahel arutusel üle 2 tunni, kuid vaatamata tema esialgsele lubadusele, otsust sel korral veel ei tulnud. Kas lähiajal siiski jõutakse mingi vahelahenduseni, sest on selge, et lõplikku lähendust veel ei paista, pole kindel. Küll aga on märgata, et Trump soovib väljuda sellest sõjast võimalikult kiiresti ja valutult, sest tulemas on olulised vahevalimised ja teisalt Hormuzi väina suletus on kujunemas maailma majandusele üha kasvavaks probleemiks. Viimane teema on väärt eraldi käsitlemist, mis selle ülevaate mahtu arvestades jääb teiseks korraks. Kuid siiski rõhutaks, et isegi siis, kui täna saabuks mingi enam-vähem töötav lahendus, läheks sealse piirkonna tarnete mahu taastamiseks nii nafta ja naftatoodete, vedelgaasi, väetiste, alumiiniumi jt. materjalide, kiipide tootmiseks nii olulise heeliumi jpt. toormete, aga ka sealse piirkonna ennesõjaaegse intensiivse ärilise, kaubandusliku, logistilise ja turismi alaste tegevuste taastamiseks kuid, mõnel juhul ka enam kui aasta, mis avaldab vastavatele globaalsetele turgudele veel pikka aega järelmõju. Väetiste puhul lausa järgmise sügiseni, Katari gaasi puhul aga kuni 2 aastaks. Kuhugi pole kadunud ka pinged Talibani juhitud Afganistani ning korra juba sõjategevuses olnud Iraani, hiljuti aga veelgi suurema sõja nendega pidanud Pakistaniga. Kuna neilgi hakkab ameeriklaste poolt lahkelt suurtes kogustes oma vastastele jäetud sõjatehnika ja moon otsa lõppema ning neil on ka palju nõukogude ja vene relvi alles, siis nüüd sõlmiti Venemaa ja Talibani kaitseministri, kunagise nõukogude okupantide vihaseima vastase ja Talibani võtmefiguuri mulla Omari poja Mohammed Yaqubi vahel kaitselase tehnilise koostöö lepe. O tempora, o mores kehtib ka agressorite puhul, eks ole?

G2 ja uue maailmakorra kontuurid

Lõpuks paar sõna lemmikteemast. Uue maailmakorra kontuurid hakkavad seoses viimase aja rahvusvahelise elu sündmustega üha enam ilmet võtma. Sel on palju tahke, peatugem lühidalt vaid mõnel. Esiteks, USA sõjalise võimsuse imago ja ka sisu on pisut kannatada saanud. Aga USA on senise maailmakorra nurgakiviks olnud. Teiseks, nn. Globaalne lõuna nõuab üha häälekamalt omale suuremat otsustusõigust maailma asjades ja oma kasvavale osakaalule vastavat esindatust kõigil rahvusvahelise elu ja institutsioonide tasanditel. Kolmandaks, Venemaa püüab jätkuvalt, toetudes Hiinale ja oma rahva kannatlikkusele, kurnata välja Euroopa ja Ukraina, lõhkuda NATO ja samuti pääseda eraldi kolmanda osapoolena globaalsete otsustajate hulka või vähemalt määravasse ossa Euroopa julgeolekuarhitektuuri mõjutamisel endale kui vetostajale ja suunajale sobivaks. Neljandaks, Hiina tõus keskseks seni lääne domineeritud maailmakorra alternatiivjõukeskuseks on tekkinud segadust ära kasutades jätkunud, kuid samas soovib ta, üheaegselt oma juhtrolli kindlustamisega nii poliitilises, majanduslikus kui tehnoloogilises plaanis, rahvusvahelise keskkonna korrastamist. Ainult et lihtsalt endale sobivamas vormis, kui seni. Mis tingib tema jätkuva toetuse ka Venemaale, mis esineb olemasolevat maailmakorda lõhkuva jäälõhkuja rollis. Seejuures teda ohjates ja suunates. Seega Kissingeri moment elik 1970. aasta käigu kordamine, kus USA tõmbas Hiina eemale Nõukogude laagrist, ei saa enam korduda. Õigemini, ta on juba juhtunud, aga mitte USA poolt Venemaa suhtes, vaid Hiina-Vene teljel. Viiendaks, Euroopa on küll uue olukorra mõistmisel edasi liikunud, kuid see on olnud siiani aeglasem vajalikust ja paljus tuleviku jaoks nii poliitilises kui majanduslikus plaanis negatiivse mõjuga eeldustele jätkuva toetumisega. Kuuendaks, läänelikule demokraatiale iseloomulik olnud ja paljusid ahvatleva ja järgimist vääriva eeskujuna motiveerinud väärtuspõhine maailm on asendumas jõupõhistele argumentidele põhinevaga. Pangem tähele, et seni läänelikus poliitilises retoorikas ja otsustustes on väärtuspõhisus üha enam kaotamas nii osakaalu kui tähendust, asendudes mingi kasu saamise motivatsiooniga või siis abstraktse või umbmäärase üldist laadi kaalutlustega või siis lihtsalt usuga. Seitsmendaks, teravneb ja karmistub võitlus ressursside eest ning majanduskasvu ja elanikkonna kasvu dünaamika on märgatavas muutumises. Mida omakorda komplitseerivad tehnoloogilise arengu mõjurid igas tsivilisatsiooni väljendusvormis ja jõuvahekordade omavahelises tasakaalus. Sellisele maailmakorraldusele üleminekuperiood on paratamatult turbulentne ja paiguti valusalt järsk ning nõuab tarka analüüsi ja kohanemist. Arvestades, et lähima paarikümne aasta jooksul vahepeal monopolaarseks muutunud globaalse süsteemi tipp on laienenud nüüd juba avalikult G2-ks elik jätkuvalt USA kui tugevaima riigi ja tema kõrvale tõusva, kuigi veel pisut nõrgema Hiina näol. Mille äsjaseks tõendiks sai ka nii USA presidendi kui Vene diktaatori visiitide kaskaad ja resultaadid uue võimukeskuse Esimehe  Xi Jinping’i juurde Pekingisse. Mille tulemusi võib pidada külaliste jaoks viletsateks, peremehe jaoks aga nähtavalt positiivseteks. Aga selle teemaga me läheme paratamatult edasi nagunii…