Marko Mihkelson: oleme globaalse katastroofi ootesaalis

Maailm on jõudnud murdepunkti. Me ei ole veel tunnistajaks otsesele suurriikide omavahelisele konfliktile, kuid üha enam meenutab tänane julgeolekukeskkond olukorda, kus strateegilised pinged, regionaalsed sõjad ja globaalne usalduskriis võivad liidrite valearvestuste korral eskaleeruda millekski palju laiaulatuslikumaks. Suurele sõjale Euroopas lisandunud Iraani konflikt võib olla seda protsessi kiirendav katalüsaator.

Lähis-Ida kriis ei ole ammu enam regionaalne konflikt. Iraani roll mitmete terroristlike rühmituste toetajana, tema vastasseis Iisraeli ja lääneriikidega ning potentsiaalne otsene sõjaline kokkupõrge loovad olukorra, kus eskalatsioonispiraal võib kiiresti kontrolli alt väljuda. Kui sellesse dünaamikasse lisada Venemaa jätkuv agressioon Ukrainas ning Hiina enesekindlus Aasias koos Taiwani-suunalise agressiivsuse kasvuga, joonistub välja muster, mida võib põhjendatult kirjeldada kui Kolmanda maailmasõja ootesaali. Eestile ja kogu Euroopale ei ole see pelgalt geopoliitiline abstraktsioon. Julgeolekuruumi killustumine ja liitlassuhete pingestumine suurendavad riski, et Venemaa juhtkond võib teha valearvestuse. Kreml on aastaid investeerinud mõjutustegevusse, mille eesmärgiks on NATO sisemine nõrgestamine ning lääne ühtsuse ja omavahelise usalduse murendamine. Iga mõra transatlantilises sidemes või liitlaste poliitilises koordineerimises võib Kremli enesekindlust tugevdada – ning ajalugu näitab, et just valearvestused on olnud suurte konfliktide sagedased käivitajad. Samas seisab lääs keerulise dilemma ees. Autoritaarsete režiimidega, nagu Venemaa ja Iraan, ei ole võimalik saavutada õiglast ja kestlikku julgeolekukeskkonda pelgalt kokkulepete kaudu, kui nende strateegiline eesmärk on rahvusvahelise korra ümberkujundamine. Lühiajalised leevendused ei kõrvalda pikaajalist ohtu. Vastupidi – need võivad anda aega ja ruumi kogumaks jõudu suurema sõja vallapäästmiseks. Seetõttu on liitlaste ühtsus praegu kriitilise tähtsusega. See ei tähenda üksnes deklaratiivset solidaarsust, vaid pidevat ja sisulist strateegilist koordineerimist ning kaitsesse ja kollektiivsesse heidutusjõudu investeerimist. Ühine arusaam ohtudest, jagatud vastutus ning valmisolek teha sisepoliitiliselt ebamugavaid otsuseid on võtmetähtsusega. Mängus ei ole ainult konkreetsete konfliktide tulemus, vaid Euroopa ja kogu läänemaailma usaldusväärsus ning tervete rahvaste eksistents. Just siin kerkib esile liitlassuhete kvaliteedi küsimus. Ameerika Ühendriikide roll on asendamatu, kuid sama oluline on see, kuidas Washington oma liitlasi kaasab. Kui otsuseid langetatakse kitsas ringis ja liitlastele esitatakse need tagantjärele fait accompli’na, tekib paratamatult usalduslõhe. Vastupidine lähenemine – sisuline, varajane ja aus konsulteerimine – tugevdab mitte ainult otsuste legitiimsust, vaid ka nende elluviimise võimet. NATO ja laiem Atlandi-ülene ruum on kõige tugevam siis, kui strateegilised valikud sünnivad ühiselt, mitte ei jää mulje, et vastutus veeretatakse hiljem liitlaste õlule. Sama kehtib Euroopa kohta. Euroopa riikide huvi ei saa piirduda pelgalt reaktsiooniga. USA toetamine tema operatsioonides, olgu need poliitilised, logistilised või sõjalised, ei ole heategevus, vaid investeering Euroopa enda julgeolekusse. Kui Atlandi-ülene side nõrgeneb, ei teki Euroopal mitte rohkem strateegilist autonoomiat, vaid väheneb turvalisus. Euroopa suutlikkus panustada tähendab ka suuremat mõju otsustusprotsessides. Iraani sõjal on ka selge majanduslik mõõde, mille mõju ulatub igapäevaellu. Energiaturud on juba reageerinud. Nafta- ja gaasitarnete ebakindlus, Hormuzi väina võimalikud häired ning laiem toorainevoogude katkemine on tõstnud hindu ja süvendanud inflatsioonisurvet. Viimaste kuude jooksul on toornafta hind ulatunud taas üle 100 dollari barreli eest, veeldatud maagaasi (LNG) hinnad Euroopas tõusnud kümnetes protsentides, lennukikütus kallinenud poole võrra ning meretranspordi kindlustus- ja veokulud on märgatavalt tõstnud kogu tarneahela sisendhindu. Sama kehtib teiste kriitiliste toormete kohta. Näiteks vase hind, mis on võtmetähtsusega nii kaitsetööstuses kui energiasiirdes, on tõusnud mitme aasta kõrgeimale tasemele. Nikli ja alumiiniumi hinnad on geopoliitiliste riskide tõttu järsult kõikunud, samal ajal kui väetiste tootmiseks vajalikud sisendid, nagu ammoniaak ja maagaas, on kallinenud, avaldades survet toiduhindadele. Teraviljaturud on samuti reageerinud, kuna transpordikoridoride ebakindlus Mustal merel ja Lähis-Ida pinged mõjutavad üleilmseid tarneahelaid. Selline hinnasurve ei ole pelgalt majandusprobleem. See mõjutab ühiskonna sisemist stabiilsust, poliitilist dünaamikat ja lõpuks ka julgeolekut. Inflatsioon, energiakriis ja tarneahelate katkemine loovad pinnase populismile ja sisepingetele, mida vaenulikud režiimid oskavad ära kasutada.

Lisaks majanduslikele mõjudele paljastab Iraani konflikt veel ühe lääne strateegilise nõrkuse: sõjatööstuse valmisoleku puudused.

Aastakümneid on kaitsetööstus toiminud rahuaja loogika järgi – optimeerides efektiivsuse, mitte mahu ja kiiruse tarbeks. Ukraina iseseisvussõda tõi selle probleemi juba esile, kuid uute kriisikollete lisandumine süvendab seda veelgi. Moonavarude täiendamine ei toimu kuude, vaid aastatega. Tootmisvõime kasvatamine nõuab investeeringuid, poliitilist otsustavust ja tööstuslikku mobilisatsiooni, mida ei saa käivitada üleöö. Kui lääs ei suuda oma kaitsetööstust kärmelt kohandada uue julgeolekureaalsusega, tekib ohtlik lõhe poliitiliste eesmärkide ja reaalse võimekuse vahel. Selle taustal ei saa mööda vaadata Hiinast. Peking jälgib tähelepanelikult lääne reaktsioone ja kohanemisvõimet. Iga viivitus, iga sisemine lahkheli ja iga strateegiline kõhklus annab Hiinale võimaluse tugevdada oma positsiooni. Vastuolusid kasutatakse ära soodsate kaubanduslepetega meelitades, mille kinnituseks on lääne suurriikide liidrite hiljutised visiidid Hiina. Samal ajal on just läänel oluline vähendada Hiina-sõltuvust julgeolekule kriitilise tähtsusega taristus ja tooraineahelates. Kui lääs keskendub kriiside kustutamisele ilma pikaajalise strateegiata, siis Hiina tegutseb vastupidi – süsteemselt ja pika perspektiiviga. Seetõttu on vältimatu jõuda strateegilise selguseni. Lühiajaliste kriiside haldamine ei asenda pikaajalist eesmärki. Selleks peab olema kestliku ja globaalselt kehtivatele reeglitele alluva rahu taastamine, kuid mitte iga hinna eest. Püsiv rahu Euroopas on saavutatav vaid siis, kui Venemaa imperialistlik agressioon on tagasi löödud. Sama kehtib Iraani kohta: režiim, mis toetab Vene agressiooni ja destabiliseerib regiooni (mõelgem 7. oktoobrile 2023 ja Hamasi kogu maailma šokeerinud veretööle juutide kallal), ei tohi jääda positsioonile, kust ta kujutab ohtu nii regionaalsele kui üleilmsele julgeolekule. Liiati ei tohi unustada, et Iraani režiim pole pelgalt geopoliitiline ohutegur, vaid ka sisemine repressiivne süsteem, mis on valmis kasutama äärmuslikku vägivalda omaenda rahva vastu. Alles hiljuti nägime, kuivõrd jõhkralt suruti seal protestid maha – kümned tuhanded inimesed maksid eluga pelgalt selle eest, et nad soovisid oma riigile teistsugust tulevikku. Seega ei ole küsimus ainult Iraanis ega Venemaas. Nende strateegilised eesmärgid ja agressiivsus lääne vastu on teada. Küsimus on selles, kas lääs suudab kohaneda maailmaga, kus jõud, mitte reeglid, määrab üha enam rahvusvahelise korra tulevikku. Küsimus on ka selles, kas lääneriikidel tekib poliitiline tahe oma tuleviku eest võidelda ja see tulevik endale võita. Eesti huvides on möödapääsmatult tähtis liitlaste ühtsus, tugev ja usutav heidutus ning ühiskonna valmisolek pikaks strateegiliseks vastasseisuks. Ebastabiilsuse kasv maailmas ei anna meile luksust loota parimat. Vastupidi – see nõuab kainet arvestust, selget pilku, sisemist ühtsust ja otsustavat tegutsemist. Ajalugu ei liigu sirgjoones, kuid see kipub korduma neil, kes selle õppetunde eiravad. Täna on veel võimalik vältida halvimat stsenaariumi. Kuid see eeldab, et lääs tegutseb mitte reaktiivselt, vaid strateegiliselt ja aega raiskamata. Vastasel korral võib viivitus ning valearvestused sulgeda ilmasõja ootesaalist lahkumiseks kõik väljapääsud peale ühe – otsetee globaalsesse katastroofi.