Venemaa müüb arvestatavas koguses relvi. Kuid peamine relv, mida ta levitab, ei ole Kalašnikovi automaat, raketid või muu raud. See on hirm, kaos ja segadus. Müües hirmu ja ebakindlust, kontrollib ta inimesi. Isegi kui need inimesed asuvad kaugel ja istuvad kõrgetes kabinettides.
Vene hirmu ostjad ja edasimüüjad on kõik need inimesed, kes räägivad Venemaa vägevusest ja otsatutest ressurssidest. Seletavad naabrile, lähikondsele või lihtsalt kommentaariumile, kuidas "ei maksa ärritada magavat karu". Et pole vaja "provotseerida ja kutsuda sõda meie õuele".
Pole üldse vahet, kas need inimesed teevad seda kõike halvastivarjatud vaimustusega või siira murega. Tulemus on üks: nad müüvad edasi Venemaa peamist argumenti. Usku Moskva vägevusse, sellesse, et Moskvale on targem pigem alluda kui vastu hakata.
Pealtnäha lihtne tehing
India tegi praegu sammu, mis aitab kaasa selle müüdi levikule. Nimelt teatas ta, et soovib lisaks juba tellitule soetada veel viis õhutõrjekompleksi S-400.
Pealtnäha on kõik nagu korras. India on üks peamisi Venemaa relvade ostjaid ja lihtsalt veel üks tehing paljude muude reas ei peaks ju eraldi tähelepanu pälvima.
Ainult et tegu pole tavalise relvatehinguga, vaid infooperatsiooniga. Mõjutustegevusega, mille eesmärk on näidata, et Venemaaga on kõik korras. Et tal on relvi lademes ja vägevust küllaga, nii et saab oma kraami ka teistele jagada.
Tegelikult on asi palju nutusem. Tõestuseks on kaks argumenti.
Kaheldav sisu
Esiteks on tegu teise järjestikuse tehinguga, millest Moskva pole suutnud täita isegi esimest, seega on jätkutehingu sõlmimine kahtlase lõhnaga. Eelmise, 2018 sõlmitud lepingu alusel pidi Moskva tarnima viis S-400 kompleksi, kuid suutis enne Ukrainasse sissetungi üle anda kaks, peale sõja algust ka kolmanda. Kahe viimase, seni üle andmata kompleksi kohta antakse küll ebamääraseid lubadusi, kuid kõik tähtajad on ületatud ja kaupa ei paista kuskilt. Selles olukorras uue lepingu, veel viie kompleksi tellimine näib pehmelt öeldes kentsakas samm.
Teiseks, pärast seda, kui Ukraina osutus mitte lihtsalt vastupanuvõimeliseks, vaid hakkas ka Vene õhutõrjet hävitama, on olukord radikaalselt muutunud. Venemaal on õhutõrjet ka endal hädasti vaja, katmaks nii kaaperdatud Krimmi, rindejoont, aga eriti Moskvat ja
Putini residentse.
Täpseid arve mõistagi teada pole – see on siiski sõjaline, ehkki mitte hästi varjatud saladus. Aga hinnanguliselt on Venemaa kokku tootnud 50–70 kompleksi. Nendest on välja müüdud (Hiinale, Indiale, Türgile) üheksa või kümme. Midagi on paigutatud Valgevenesse. Umbes kakskümmend tükki seisavad Moskva kaitsel. Mingi kogus katab rinnet Ukrainas.
Kui palju on hävitanud Ukraina, on keeruline öelda, kuna tegu on just nimelt kompleksiga, mitte ühe relvaga. Umbes kümne laskeseadme peale on selles hulk eri radareid ja juhtimiskeskus. Igatahes hinnatakse, et Ukraina on utiliseerinud 15–20 neist.
Kas küsimus on Hiinas?
Vaadates, kui hõre ja hädine on Venemaa õhukaitse võime kaitsta oma naftarafineerimist ja väljavedu, siis see vaid võimendab üldpilti. Tõsi küll, S-400 rakettidega poleks droonide vastu ka palju teha, kuid vähemalt radaripildi mõttes peaks need objektid olema kaetud.
Seega – tõenäosus, et Venemaa suudab lähiajal sulgeda India eelmise tellimuse ja asuda järgmist täitma, on ülimadal. Aga miks sellest siis räägitakse? Tundub, et siin on mängus mingid tähtsad huvid, sest India on juba asunud kiitma S-400 komplekside vägevust. Nimelt olla nad eelmisel aastal Vene relvade abil hävitanud kuus Pakistani lennukit, mis muuseas olla Hiina päritolu... ja võib-olla siia ongi koer maetud? Asjaolu, et Pakistan eitab lennukite kaotust ja Hiina asja ei kommenteeri, pole kuigi oluline.
Loeb see, et India ajab oma rida, üritades üles pumbata enda sõjalise heidutuse usutavust. Selleks kõlbab ka kaheldava väärtusega relvatehing Venemaaga. Aga paraku aitab India sellega ühtlasi kaasa Venemaa (relvade) vägevuse legendi levitamisse. Ja ühtlasi võimendab see Vene peamise relva ehk hirmu, kaose ja ebakindluse müüki.
