The Economist. Ungari peab kasutama võimalust Orbán võimult tõugata
E ndine liitlane Zsuzsanna Szelényi selgitab, miks ta soovib näha Orbáni lüüasaamist. Viktor Orbán juhib küll vaid 9,5 miljoni elanikuga riiki, kuid viimastel aastatel on temast kujunenud ebaproportsionaalselt suure globaalse mõjuga tegelane. Nädala jooksul võib Ungari …
Endine liitlane Zsuzsanna Szelényi selgitab, miks ta soovib näha Orbáni lüüasaamist.
Viktor Orbán juhib küll vaid 9,5 miljoni elanikuga riiki, kuid viimastel aastatel on temast kujunenud ebaproportsionaalselt suure globaalse mõjuga tegelane. Nädala jooksul võib Ungari peaminister kohtuda nii Vladimir Putini, Xi Jinpingi kui ka Donald Trumpiga. Samuti on ta saanud eeskujuks teiste riikide parempopulistidele. Tema rahvusvaheline mõjukus põhineb kahel asjaolul: korduvatel valimisvõitudel kodumaal ja ideoloogilisel enesekindlusel, millega ta on sõdinud Euroopa liberaalse peavoolu vastu.
Nüüd seisab Orbán silmitsi millegagi, millega ta pole aastaid kokku puutunud: võimaliku ohuga oma võimule. 12. aprillil ootavad ees valimised ning enamik arvamusküsitlusi näitab, et tema partei Fidesz jääb selgelt alla tõusvale rivaalile Tiszale, mida juhib endine Fideszi mees Péter Magyar.
Tänane Orban ja tema partei ei meenuta enam sugugi seda särasilmset, poliitiliselt teadlikku kogukonda, mis eksisteeris kolm aastakümmet tagasi, kui olin ise selle osa – parlamendiliikme ja Fideszi juhatuse liikmena. Toona oli meie eesmärk liberaliseerida riiki ning aidata üles ehitada elujõuline ja jõukas demokraatia. Kuid kui Orbán 1993. aastal partei juhtimise üle võttis ning asus kärmelt võimu tsentraliseerima, lükati paljud mõõdukad poliitikud, nende seas ka mina, kõrvale ning nad lahkusid lõpuks erakonnast.
1990ndate lõpust muutus Fidesz tsentristlik-liberaalsest parteist Ungari paremtiiva domineerivaks erakonnaks. Ning ajast, mil Orbán 2007.–2009. aasta üleilmse finantskriisi järel teist korda võimu võitis, on tema ja Fidesz valitsenud kogu poliitikamaastikku.
Nad pole piirdunud ainult valitsemisega. Nad on allutanud institutsioonid ja avaliku raha partei teenistusse. Orbáni illiberaalne süsteem on võimu erakordselt kitsaks koondanud, ehitanud üles lojalistliku riigi ning kasutanud avalikku raha ja institutsioone suletud ühiskonna väärtuste edendamiseks koolide, kultuuriorganisatsioonide ja meedia kaudu. Samuti on ta kulutanud kümneid miljoneid eurosid riigi raha rahvusvahelise illiberaalse võrgustiku ülesehitamiseks: korraldades rahvusvahelisi konservatiivide foorumeid, kasutades selliseid platvorme nagu paremäärmuslik Patriots for Europe (Patrioodid Euroopa eest) Euroopa Liidu nõrgestamiseks ning rahastades mõttekodasid, mis levitavad tema ideid välismaal. Tundsin teda pikka aega ja olin teadlik Orbáni erakordsest isiklikust ambitsioonist poliitikat kujundada. Sellegipoolest hämmastas mind sageli, kui kergelt ta ületas moraalseid ja poliitilisi punaseid jooni ning kui vähe suutsid tema kriitikud ja konkurendid Ungaris ja Euroopas talle vastu seista.
Magyar on seda muutnud. Vaid paari aastaga on tema süsteemivastane liikumine kasutanud ära kasvavat rahulolematust süsteemse korruptsiooni, majandusvaevuste, plahvatusohtliku välispoliitika ja pidevate skandaalide suhtes, mis paljastavad režiimi korruptiivsuse ning silmakirjalikkuse. See lõi ukse valla uuele poliitilisele mängijale: ambitsioonikale, võitlusvalmile, kes lubab Orbáni süsteemi lammutada.
Orbáni võimult tõrjumiseks peab Magyar aga võitma võitluse, mis on juba kaua olnud ebaaus ja läheb aina ebaausamaks. Fidesz on korduvalt valimisreegleid oma huvides ümber kirjutanud. Seetõttu võib Tisza nüüd vajada umbes 55% rahva häältest, et tagada lihthäälteenamus parlamendis, samas kui Fidesz võib võita põhiseadusliku kvaliftseeritud enamuse ka umbes 45% häältega.
Fidesz kulutab ohtralt raha valijate toetuse ostmiseks. Valitsus on suunanud toetuste laviini kriitilistele valijarühmadele, eriti keskklassile – alates subsideeritud eluasemelaenudest kuni õpetajate palgatõusuni. Hiljuti eetrisse jõudnud dokumentaalfilm paljastas katsed osta maapiirkondades hääli sularaha, toidu ja isegi ravimitega.
Samuti on valitsev partei käima tõmmanud oma võimsa kommunikatsiooniaparaadi. Varasematel valimistel aitas see korraldada võidukaid kampaaniaid, ähvardades näilise kommunistide naasmise, globaalsete investorite, moslemi migrandihordide ja Brüsseli bürokraatidega, kes olevat alati seotud sisepoliitilise opositsiooniga. Orbáni jaoks on poliitika sõda ning kõik valimised võimalus tõestada, et ta suudab võita pidevalt muutuvat vaenlast. Ungarlased on vandenõukampaaniate ja mainekahjustamisega harjunud, kuid ebaviisakuse ja sündsusetuse tase on siiski šokeeriv.
Fideszi 2026. aasta kampaania järgib sama mustrit, kuid on tänu uuele tehnoloogiale märksa intensiivsem. Seekord kujutatakse Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid välissurve kehastusena, samas kui Magyarit ja Tiszat tembeldatakse reeturiteks ja siseagentideks, kes külvavad kaost. Valitsusega seotud väljaanded on avaliku ruumi üle ujutanud Ukraina-vastase materjaliga, sealhulgas tehisaru loodud videotega, mis kujutavad apokalüptilisi konfliktistseene ja majanduskollapsit. Samuti toodavad tehisaru loodud someprofiilide võrgustikud massiliselt valitsuse narratiive toetavaid võltspilte ja -klippe.
See, mis juhtub 12. aprillil, mõjutab tohutult nii Ungarit kui ka Euroopat.
Fideszi napp võit vallandaks ilmselt opositsioonivalijate protestid, eriti kui partei saab rohkem kohti hoolimata sellest, et kaotab rahvahääletusel Tiszale. Selle stsenaariumi korral libiseks Ungari tõenäoliselt veel varjamatumalt repressiivse vähemusvõimu suunas, julgustades sellega Euroopa paremäärmuslasi.
Juhul kui Tisza võidab parlamendis põhiseaduslikku enamust saavutamata, oleksid raskused tohutud. Uus valitsus päriks mitte ainult majandusraskustes riigi – OECD andmetel kukkusid investeeringud vahemikus 2023–2025 lausa 18% –, vaid ka sügavalt lõhestunud ja moraalselt kurnatud ühiskonna. Fidesz jääks parlamendis endiselt tugevaks jõuks ning teeks kõik, et Magyari valitsust õõnestada. Riigiasutustesse paigutatud lojaalsed toetajad võivad hakata uusi võimukandjaid takistama, eriti kui Orbán jääb oma partei juhiks. Lisaks saaks Fidesz kasutada võimuloleku aastate jooksul märkimisväärsel hulgal erakätesse kogunenud raha oma ellujäämise ja võimaliku tagasituleku finantseerimiseks.
Isegi opositsiooni selge võit tähendaks keerulise uue ajajärgu algust. Kuidas saakski olla teisiti, kui Orbán on 16 aastaga haaranud poliitika, institutsioonid ja majanduse üha tugevamini enda kontrolli alla? Ometi ütleb optimist minus, et Ungari seisab taas pöördepunktis – seekord mitte juhitud illiberalismi, vaid demokraatliku uuenemise suunas, seda teist korda pärast kommunismi kokkuvarisemist meie maailmajaos.
Zsuzsanna Szelényi on Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) demokraatia instituudi programmijuht, endine Ungari parlamendi liige ja raamatu “Tainted Democracy: Viktor Orban and the Subversion of Hungary” autor.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas The Economist. Edasi avaldab tõlke litsentsi alusel.
