The Economist: paljudel kuulsustel on nüüd oma raamatuklubi. Enamasti on need tüütud
S eal leidub ahvivaimustust, kuid mitte eriti kirjanduskriitikat. Mis teeb ühest inimesest hea kirjanduskriitiku? Sajandeid olid kirjanikud selles üksmeelel. Wordsworthi sõnul on kriitik põlglik tüüp, kes asjade peale kulmu kortsutab. Kriitik teab, kirjutas Dorothy Parker, millal …
Seal leidub ahvivaimustust, kuid mitte eriti kirjanduskriitikat.
Mis teeb ühest inimesest hea kirjanduskriitiku? Sajandeid olid kirjanikud selles üksmeelel. Wordsworthi sõnul on kriitik põlglik tüüp, kes asjade peale kulmu kortsutab. Kriitik teab, kirjutas Dorothy Parker, millal raamatut ei peaks "kergekäeliselt kõrvale panema", vaid "täie jõuga viskama". Kriitikul peaks – nagu üllatuslikult just Graham Greene kõigi kirjanike seast ütles – olema "jäätükk südames". Aga Greene polnud kunagi kohtunud Dua Lipaga. Dua Lipa on Briti popstaar. Ta on ka üha populaarsem kirjanduskriitik tänu oma raamatuklubi podcast’ile, kus ta intervjueerib kirjanikke. Kuid Dua Lipal pole südames jäätükki. Ta on soe ja pakatab armastusest. Ta armastab raamatuid ("Ma armastan raamatuid"). Ta armastab lugude jutustamist ("Ma armastan lugude jutustamist"). Ta armastab Austraalia romaanikirjanikku Helen Garnerit ("Ma armusin teisse"). Ta armastab Margaret Atwoodi biograafiat ("Mulle väga meeldis see. Ma armastan seda. Ma armastan seda nii väga"). Ja inimesed – sealhulgas kirjastusmaailma tähtsad ninad – armastavad teda vastu. 2022. aastal pidas Dua Lipa kõne Bookeri auhinnagalal, mis on Suurbritannia prestiižseim kirjandusauhind. Ta on intervjueerinud nii Bookeri laureaati (David Szalayd) kui Nobeli preemia laureaati (Olga Tokarczukki). Tänavu oktoobris demonstreerib ta Londoni kirjandusfestivali kuraatorina "oma kirge suulise ja kirjasõna vastu". Raamatuklubid muutuvad. Hobi, mis näis kunagi igav, kodune ja veidi moest väljas, on saanud uue läike. Nüüd on peaaegu igal vähegi tuntud inimesel – ja tänapäeva kuulsuse olemust arvestades ka paljudel pea tundmatutel – oma raamatuklubi, olgu see siis taskuhäälingu, veebilehe, YouTube’i kanali või uudiskirja vormis. Näitlejal ja produtsendil Reese Witherspoonil on raamatuklubi. (Ta kannab seal tiitlit "pearaamatusõber".) Gwyneth Paltrow’l oli raamatuklubi oma elustiilibrändi Goopi osana. ("Kuritöö ja karistus" on Paltrow’ sõnul üks tema kõigi aegade lemmikromaane.) Modell Kaia Gerberil on raamatuklubi mõnevõrra segadust tekitava eesmärgiga "ehitada üles meie vihaste lugejate kogukond". Ühest küljest tundub see kummaline: glamuursed ja edukad staarid reklaamisid varem glamuurseid ja tulusaid asju. Dua Lipa osaleb ka kohvibrändi Nespresso reklaamides. Reese Witherspoon oli Elizabeth Ardeni kosmeetika reklaamnägu (kirjanduslikult kõlava tiitliga "firma peamine loojutustaja"). Kunagi müüs Goop toodet, mida kutsuti tupemunadeks – asi, mida on keeruline selgitada, kuid mis vaevalt, võib julgelt öelda, jõudnuks Fjodor Dostojevski lehekülgedele. Teisest küljest pole siin midagi kummalist. Kuulsuste raamatuklubid on olnud populaarsed juba ligi sajandi, ja seda mõjuval põhjusel: need lahendavad paljusid kirjandusmaailma probleeme. Kirjastajad armastavad neid, sest need aitavad raamatuid müüa. Amazon ostis hiljuti Oprah Winfrey raamatuklubi õigused. George Orwelli "1984" sööstis müügiedetabelite tippu pärast seda, kui Ameerika klubi "Book of the Month" selle välja valis. Oprah Winfrey valitud raamatuid tabad niinimetatud Oprah’ efekt ja need kaovad poelettidelt nagu soojad saiad. Reese Witherspooni valikuid saadab omakorda Reese’i efekt. Üht tema soovitatud teost, "Kus laulavad langustid", müüdi üle 12 miljoni eksemplari; nutikalt produtseeris Witherspoon sellest hiljem ka filmiversiooni. Lugejad armastavad raamatuklubisid, sest need aitavad aru saada, millised teosed on tegelikult head. Eelmisel aastal ilmus ainuüksi Ameerikas üle nelja miljoni raamatu. Kirjastusmaailma avalik saladus on, et enamik neist on halvad, igavad või mõlemat korraga. Mõned nimetused on isegi nii igavad, et nende auks on loodud eraldi auhind: kandidaatide hulka on jõudnud näiteks mullune "Enesetuvastus kaladel: loomade mõistuse uuring" ning "60-milligrammiste kohupiimaanumate väljavaade maailmas perioodil 2009–2014". Lugeja vajab abi. Raamatuklubid muudavad lugemise ka vähem üksildaseks. Nagu väidab tuntud maksiim, ei ole sa hea raamatuga kunagi üksi – mis on korraga nii tõsi kui ka absurdne. Hea raamatuga on inimene alati üksi: teisiti pole võimalik seda läbi lugeda. Oxfordi ülikooli professor Emma Smith ütleb, et raamatuklubid teisendavad üksildase kogemuse… kollektiivseks.Raamatuklubid näivad olevat sotsiaalses, rahalises ja intellektuaalses mõttes kiiduväärsed. Ning seega vihkavad osad õilsad kultuurilembid neid muidugi südamest.1920ndatel süüdistati raamatuklubisid valede ("teisejärguliste", nagu üks kriitik nähvas) raamatute reklaamimises valede inimeste ("vahemeeste") kaudu valedele lugejatele ("keskpärase maitsega publikule"). Nicola Wilsoni, raamatu "Recommended!" autori sõnul ulatub selline snobism väga kaugele minevikku. Tänapäeva kriitikud seavad küsimärgi alla kuulsuste motiivid, pädevuse ja pühendumuse kirjandusele. Oprah Winfrey podcast’is vahelduvad raamatusaated saadetega stiilis "Kas koerad päriselt armastavad meid?" ja "Miljardi dollari brändi ehitamine". Kriitikute hinnangul tegelevadki kuulsused oma brändi ehitamisega. Nad mitte niivõrd ei loe raamatuid, vaid kasutavad neid Instagramis aksessuaarina. Ühel fotol limpsab Dua Lipa hambaid, hoides käes Margaret Atwoodi elulooraamatut (tüüpiline tsitaat: "Meeste fantaasiad, meeste fantaasiad – kas kõik toimib meeste fantaasiate järgi?"). Osa sellest kriitikast on jama. Raamatud ei nõua nendega töötajatelt mungalikku pühendumust: T. S. Eliot töötas pangas, Anthony Trollope postkontoris. Enamus sellest kriitikast on vanamoodne intellektuaalne snobism, justkui kuulsused poleks võimelised tõsiseks vaimseks pingutuseks. Kui Marilyn Monroe poseeris 1955. aastal James Joyce’i "Ulyssest" lugedes, vallandas see hämmastuse ja artiklite laine, mille üle vaieldi aastakümneid. Näiteks ühes artiklis küsiti: "Kas ta üldse päriselt loeb seda?" Samas tundub osa kriitikast õigustatud. Mõned kuulsused – nagu Dua Lipa – paistavad tõepoolest soovitavat raamatuid, mida nad päriselt loevad ja armastavad (isegi kui seda armastust väljendatakse pisut kummaliselt Instagramis). Reese Witherspooni valikud on vaimukad ja targad. Teised aga mõjuvad pingutatult vooruslikena: Emma Watson, "Harry Potteri" filmidest tuntud näitlejanna, ajas oma nüüdseks õnneks lõppenud raamatuklubis sisutühja juttu "teekonnast" ja soovitas "võimestavaid!" feminismi käsitlevaid raamatuid. Tõsi, raamatuklubid võivad olla tüütud. Kuid neis peitub ka omamoodi paradoks. Lugemisharjumus on kõikjal vilkalt hääbumas. Ometi leidub lugemisest rääkivaid taskuhäälingusaateid, lugemiskampaaniaid ja raamatuid, mis valutavad südant lugemise üle. Inimesed justkui ei suuda lugema hakata, aga samas ka sellest rääkimast lakata. Võib-olla tasuks teiste raamatujutte kuulamise asemel nautida raamatuid vanaviisi. Istuda maha. Avada raamat. Ja lugeda seda vaikuses.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas The Economist. Edasi avaldab tõlke litsentsi alusel.

