Raamatuarvustus. Valner Valme: intellekt ilma julguse ja headuseta on mull. "Silmituna Gazas"
S ee on raamat ühest limukast, parajast lurjusest. Ta pole just kuri, ta on pigem lödi. Hingelt ja südamest. Ent ühel hetkel ta ärkab ja tahab muutuda. Raamat: Aldous Huxley, “Silmituna Gazas”. Tõlkinud Anne Lange. Ilmamaa …
See on raamat ühest limukast, parajast lurjusest. Ta pole just kuri, ta on pigem lödi. Hingelt ja südamest. Ent ühel hetkel ta ärkab ja tahab muutuda.
Raamat: Aldous Huxley, “Silmituna Gazas”. Tõlkinud Anne Lange. Ilmamaa 2026, sari “Hieronymus”. Muutumine on keeruline, sest valdavalt on siinse teose peategelane ümbritsetud teistest omasugustest. Ka mõnest õilishingest, ent õilishinged on ju kui limukate käsnad, kust nood elumahlu välja pigistavad. Autori pilk on terav ja aus – peategelase prototüübiks on ta võtnud enda. Ühendkuningriigis sündinud, Ameerika Ühendriikidesse elama siirdunud 20. sajandi ühe mõjukama kirjaniku Aldous Huxley (1894–1963) üks tähtsamaid ja tuntumaid romaane “Silmituna Gazas” ilmus esmalt täpselt 90 aastat tagasi, 1936. Hämmastavalt tänapäevaselt kõlab teos nii ärksalt kirjutuslaadilt kui teemade ja probleemide asetuse poolest. Paljuski ka arenguromaaniks liigituv teos hüpleb läbi eelmise sajandi nelja esimese kümnendi, kohati pealtnäha liigagi kaootiliselt. Segipaisatud ajalises järgnevuses üles ehitatud süžee polnud 20. sajandi esimesel poolel midagi uut, aga Huxley läks “Gaza”-romaanis sellega üsna kaugele. Montaaž on tihe, ütleme nii. Üpris keeruline on järge pidada, mis etapis ja vanuses parasjagu ollakse; hõlpsamaks jälgimiseks kirjutasin põhitegelaste sünniaastad (mis kooruvad tekstist vanuste kaudu) üles. Huxley loobus lineaarsest jutustusest siiski selge eesmärgiga: peamiselt aastate 1902, 1914, 1926, 1928, 1933 ja 1934 vahel hüpeldes tekib romaani jooksul teadvuse vaba voolu meetodil peategelase psühholoogiline portree. Kild killu haaval lisades töötab selline lähenemine funktsionaalsemalt kui lapsepõlvest alates ühe mehe elulugu jutustades. Huxley ei räägigi lugu sellest, kuidas poisist saab mees, ta sõelub välja Anthony Beavise vaimse diagnoosi. Teose alul, aastal 1934, lappab Anthony vanu fotosid ja üritab oma elu mõtestada, sellele ka moraalset hinnangut anda. Ajahüpped toimivad mälusähvatustena – 1934. aasta küps ja murelik Anthony suhestub mineviku iseloomutuse ja argpükslikkusega – mis peagi ilmneb eriti eredalt sõber Briani “mahamüümises” kõiki osalisi alandavale kihlveole harpüiast seltskonnadaamile Maryle. Teose struktuur näitab, et aeg pole sirgjoon, vaid inimesele elu jooksul aina kogunev koorem. Ei aita sellest, kui mingil hetkel “tuleb aru pähe”. Vanemaks ja targemaks saamisega kaasneb arusaam oma valedest otsustest, mineviku eksisammud võimenduvad olevikus ja neist vabanemine nõuab kas endale andestamist või radikaalset sisemist lõikust, mille puhul tuleb leppida kaasnevate traumadega. Peategelasest intellektuaali Anthony Beavise lõi autor osalt peeglisse vaadates, ja sealt nähtu ei meeldinud Huxleyle. Võiks isegi öelda, et “Silmituna Gazas” on maailmakirjanduse üks halastamatumaid moraalitu intellektuaali kriitikaid. Milleks kõik need teadmised ja mõttemängud, kui oled moraalne värdjas? Huxley on (ilmselt) värve juurde keeranud nii endale kui kaasteelistele, kellest mitmed samuti põhinevad tema tutvuskonnal või on neist joonistatud koondkujud. Enese- ja seltskonnakriitika laieneb ühiskonnakriitikaks ning järskude muutuste ajastu kajastub värvika tegelasgalerii – intellektuaalidele lisaks aadelkond, seltsidaamid, ärihaid jne – keerulistes moraalsetes küsimustes elualavalikutest armastuseni. Tööstusrevolutsioon ja tehnika areng, looduse ekspluateerimine, Esimene maailmasõda, fašismi tõus ja Teise maailmasõja eelaimus jätavad jälgi inimeste eludesse, mis koosnevad tühistest pidudest, filosoofilistest targutustest, armuafääridest. Reetmistest. Anthony Beavis on sotsiaalteadlane ja haritlane hiilgava analüüsivõimega, mida ta nooremana ei oska aga rakendada enda suhtes. Avara silmaringi ja peene, isegi eputava keelekasutuse taga laiub moraalne tühjus. Intellektuaalseid võimeid kasutab ta ladusaks kohanemiseks olukordadega, misjuures hoidub siduvast vastutusest nii sõprus- kui armusuhetes. Sel on siiski tagajärg: Anthony ei tõuse (esialgu) ühiskonnas positsioonidele, millele vastaksid tema võimed või auahnus. Teatud mõttes algab romaan tema keskeakriisiga, ning koos lugejaga hakkab autor lahkama selle põhjusi. Tekib veider efekt: kuigi Anthony pole minategelane, ning lugeja ei pruugi lugema hakates ka teada, et autor on seadnud ennast prototüübiks (see selgub näiteks hea tõlke teinud Anne Lange järelsõnast), tundub lugu isegi kolmandasse isikusse panduna Anthony enda jutustusena. Niivõrd on see tegelane elama panna suudetud. Anthony probleem on argus. Lisaks vastutuse võtmisele pelgab ta oma arvamust välja öelda ja isegi sisemiselt jääb kas ambivalentsetele seisukohtadele või leiab oma sisehääle vaigistamiseks vabandusi. Kõrvaltvaataja roll on amööbsele kohanejale ideaalne: alati leidub moraalne tagauks, kust välja libiseda. Anthony kapseldub raamatutesse, oma filosoofilistesse märkmetesse ja teoreetilistesse abstraktsioonidesse.Huxley demonstreerib, kuidas intellekti saab kasutada kilbina päriselu eest. Kui puuduvad veendumused, muutub mõtlemine pelgalt esteetiliseks mänguks.Ehk võiks Anthonyst olla kahju, sest tegu on raamatu esimeses pooles emotsionaalse invaliidiga. Empaatiat ei teki, sest peategelasel puudub lisaks veendumustele kirg. Sarnase tegelase kirjutas Albert Camus Meursault’ näol absurdini romaanis “Võõras” mõned aastad hiljem, 1942. Seal on tulemused siiski teised. Kõige tülgastavamalt avaldub Anthony selgrootus suhetes Mary Amberleyga – manipuleeriv ja küüniline, samas hävitavalt jõulise karakteriga naine on Anthonyle naha alla pugenud. See on saanud võimalikuks tänu Anthony emotsionaalsele atroofiale. Anthony kardab haiget saada ning surub oma isiksust seetõttu alla, lülitades tundemaailma välja. Sama muster kordub tema suhetes rikaste ja mõjukate "sõpradega". Anthony kiidab neile takka, naerab kaasa nende tühjadele naljadele ja jäljendab nende täispuhutud kõne- ja elustiili – viimast ta endale päriselt lubada ei saa. Selliseid inimesi võib nimetada tõusikuteks, Anthony aga ei ihalda niivõrd vara ja kuulsust, kuivõrd läheb tahtejõu puudumisel vooluga kaasa, sest nii on mugavam. Sarnast vastutustundetut intellektualismi esindab Tomaš Milan Kundera "Olemise talumatus kerguses", veidi erineva külje pealt ka Hans Castorp Thomas Manni “Võlumäes” – Castorp on inertsem, samas kui Anthony põhjustab oma põhimõttelagedusega kaasinimestele kannatusi (armukesele Helenile, sõbrale Brianile, tolle emale, samuti Briani kihlatule Joanile jne). Anthony limuklikkuse täielik madalpunkt ongi suhe parima sõbra Brian Foxe'iga. Brian on Anthony vastand: kõnepuudega (kui sümboolne: õilishing on kõnepuudega), kuid moraalselt puhas, idealistlik ja pühendunud teiste aitamisele. Brian ei oska ka Anthonyst midagi halba uskuda ega reetmist karta. Anthony intellektuaalne mull puruneb viimaks stseenis, mis on läinud maailmakirjanduse ajalukku oma grotesksusega: lennukist alla kukkuva koera juhtum katusel. Toores reaalsus tungib Anthony steriilsesse maailma ja lööb mõra mugavussuhtesse Heleniga – mida neiu tahaks pigem tõsiselt võtta. Ka Mary tütar Helen on seejuures rikutud, pettes abikaasat Hugh’d. Pärast koera langemist Anthonys miski murdub. Uueks inimeseks saamiseks vahetatakse sageli asukohta, nagu väline suudaks muuta inimest seestpoolt. Anthony puhul reis Mehhikosse siiski liigutab midagi, sest ta kohtub šoti arsti James Milleriga, kes saab tema vaimseks isaks. Miller näitab Anthonyle, et intellekt ei pea olema tegevusetuse vabandus, vaid teenima praktilist headust. Kui Anthony kujutamisel seadis Huxley ennast kõverpeeglisse, siis Miller esindab kirjaniku vaateid romaani kirjutamise aegu ning esitab lugejale patsifismi, vägivallatuse ja budistliku filosoofia ideid. Anthony, kes varem põgenes iga tüli eest, saab radikaalseks patsifistiks, kartmatuks eestkõnelejaks. Teose kirjutamise aegu liikus Euroopa Teise maailmasõja suunas. Kahjuks võrreldav Euroopa tänase olukorraga. Pealkiri viitab piibliepisoodile, kus vilistid võtsid Simsoni vangi, ta silmad põletati välja ja ta viidi Gazasse, kus Simson sunniti veskis vilja jahvatama. Simson oli enne seda vaimselt pime egoist, nüüd muutub ta füüsiliselt pimedaks, ent saab moraalselt nägijaks. Seega ei haaku romaan mõistagi tänaste Gaza sündmustega, aga kriitilise pilgu kaudu Euroopa ja maailma käekäigule ning ajaloole 20. sajandi algul seondub tekst sellega siiski. Kuidagi on maailm ja Euroopa jõudnud nüüd poliitilise limukluse ja vägivaldsuse punkti. “Silmituna Gazas” (algselt 1936, eesti keeles 1989 ja 2008 Henno Rajandi tõlkes) ilmus järgmisena pärast romaani “Hea uus ilm” (“Brave New World”, 1932), mille järgi kogu maailm Huxleyt vast enim tunneb. Düstoopiale järgnes seega romaan, mis intellektuaali-kriitika kaudu sillutab teed tegelikku paremasse maailma, seetõttu võib neid kaht teost ka diloogiaks pidada, pigem väljendavad need aga autori vaadete loogilist arengut. Romaani kõige tähtsam sõnum on: inimene saab muutuda.
