Vana tähtis plaat. Valner Valme: The Future Sound Of London viib Maa pealt ära. "Lifeforms"
"“Lifeforms” näitas ka neile dinosaurustele, kes üheksakümnendate esimesel poolel ikka veel pidasid elektroonilist muusikat üheülbaliseks tantsitamiseks, et elektrooniline muusika võib olla sama kompleksne ja intellektuaalne kui Pink Floyd, Yes või Genesis." “Vana tähtis plaat” on rubriigi …
"“Lifeforms” näitas ka neile dinosaurustele, kes üheksakümnendate esimesel poolel ikka veel pidasid elektroonilist muusikat üheülbaliseks tantsitamiseks, et elektrooniline muusika võib olla sama kompleksne ja intellektuaalne kui Pink Floyd, Yes või Genesis."
“Vana tähtis plaat” on rubriigi “Plaat, mis muutis mu elu” õde või vend ja tal on sugulasi ka plaadiarvustuste seltskonnas. Edasi kultuuritoimetaja ja muusikakriitik Valner Valme valib siia plaate, mida oleks kena kuulata sõltumata aastast, aastaajast või sajandist.The Future Sound Of London - “Lifeforms” (1994, Virgin)
Ma ei ole narkomaan olnud, aga kuskilt olen lugenud, et heroiinikud jäävad elu aeg jälitama seda esimese laksu tunnet. Hiljem on ainult sundus ja lahjenenud kogemus. Nad ei koge seda ülima õndsuse tunnet enam iial, jääb ainult allakäik. Melomaanina olen vahel mõelnud, kas eriti super plaatidega on samuti. Kas ma tajun kunagi enam sama erksalt samasugust ebamaist hämmastust nagu esimest korda The Future Sound Of Londoni “Lifeformsi” kuulates, kus muusika ülim ilu tekitab judinaid. Samal ajal pole see ilulemine, vaid uuendusliku, teedrajava helikeelega kehtestatud uus maailm. Mis on noorele kuulajale põnev ja peibutav, aga ometi ka eos tuttav: sest elatakse koos muusika tegijatega, koos teiste muusikaavastajatega samas elektroonilise muusikakultuuri maailmas, kus iga heli puudutab mingit rakku kuulaja DNA-s. Üks organism. Üheksakümnendatel tuli see tunne tihti. Mitte ainult klubipidudel, ka kodus plaate kuulates, samuti nendest sõpradega rääkides. Praegu on ka kõik okei, aga hajutatum. Ja võib-olla mingi religioossuse mõõde on haihtunud elektroonilise ja üldse alternatiivse muusika ümbert. Ehk praegused noored peilivad selle hõllanduse paremini välja ning mina olen vana ja panetunud, kõike juba kuulnud. Samas tunnen seda õhinat, albumite ja artistide tähenduslikkust muusikahullude elus uuesti 25-aastase pojaga rääkides. Kes on muusikas juba ammu sama tark kui mina. Nüüd ma ütlesin, et ma olen tark. Väga vabandan. Aga eks üht-teist ole kuulatud elu jooksul, ja protsess jätkub kuniks elu. Kogemus on paratamatu. Sõltlaste teema. Kogemusega kaasneb tahes-tahtmata pidev analüüs ja elunähtuste põhjendamine, tähtsate seikade mäletamine, meeleolude värvimine muusika kaudu, muusika najal. Eks te saate aru, sellises muusikamaailmas elab palju inimesi ja muusika pigem ikka ühendab kui lahutab - kuigi maitse üle vaieldakse. Muusika on iga kuulaja identiteediloome tähtis osa. Tagasi esimese heroiinilaksu eufooria juurde. Kujutan ette, et midagi sellist tundsin 32 aastat tagasi, kui ostsin The Future Sound Of Londoni “Lifeformsi” duubelkasseti. Teate seda tunnet, kui korraks on kõik nii hästi, tõkked on maas, maailm on valla, väravad avanevad, sa ise oled millegi võimsa kese, osa kõiksusest. Kõik punktid me ümber lülitatakse sisse ja elu põleb igas pikslis. Meil on siin Edasis ka rubriik “Plaat, mis muutis mu elu”. “Lifeforms” muutis maailma. Kindlasti näiteks klubikultuuri: viis reivihallidest ja -põldudelt vaimsematele väljadele (kõlab nagu oo!, aga jaa), arendas ambient techno stiili kosmilisematesse mõõtmetesse. Olgu öeldud, et Future Sound Of London, ehk Garry Cobain ja Brian Dougans, oli enne seda ka reivikultuuri oluline osa ja selle pioneeride seas. FSOL muutis eelkõige selle albumiga ka ambiendi tähendust, tekitades aktiivse ambiendi mõiste.“Lifeformsi” ambient ei ole Brian Eno laadis taustamuusika, vaid kehtestab end, astub oma puuteväljas peaossa ja paneb kuulaja silme ees käima kujuteldava kinoekraani.FSOL on koos The Orb’i, Aphex Twini, Autechre’i, Speedy J jt-ga üks IDM-esteetika (intelligent dance music) loojaid. “Lifeforms” ei ole The Orb’i varaste albumite või The KLF-i “Chill Out’i” vaimus chill-out. “Lifeforms” on pigem ulmepõnevik, kõhedik, thriller. “Lifeforms” koosneb paljuski sämplitest, aga lõi tehnoloogilisi uuendusi, pannes sämplid uues kontekstis lugusid jutustama, luues neile ümber rikkaliku omaloomingulise elektroonilise taustaga ja tantsumuusikakultuuri kohta ülimalt mitmekesise rütmikaga maailmu. Oma koha “Lifeformsil” on leidnud fragmendid Klaus Schulze, Tangerine Dreami, Isao Tomita, Edgar Froese, The O’Jaysi muusikast, ka filmidest, näiteks David Lynchi “Dune”. “Lifeformsi” hittloo “Cascade” alusrütm pärineb Ozric Tentaclesi loost “Agog In The Ether” - vastutasuks ostis FSOL Ozric Tentaclesile arvutitarkvara. Otse stuudios osalesid King Crimsoni legend Robert Fripp, kes lisas kitarriefekte palasse “Flak”, tablatroonik Talvin Singh, kes panustas loosse “Life Form Ends” ja Curve’i laulja Toni Halliday, kes salvestas oma eeterlikku vokaali loosse “Cerebral”. Tund ja 32 minutit pikk topelt-CD ja ka duubelvinüülina ilmunud album kestab - kuigi vahepeal peab plaati vahetama ja vinüüli puhul ka pooli - katkematu helirännuna, lood kasvavad üksteiseks üle, see kõik on mõnes mõttes üks lugu. Tänapäeva pooleminutiste klippide maailmas täiesti müstiliste mõõtmetega suurteos. Ka aastal 1994 oli see harvanähtav avaldus. Suurteos aga ka kõige muu poolest kui maht: pealkiri “Lifeforms” viitab plaadil kuuldavale erinevate vormide maailmale, kus kohtuvad sajad muusikateosed, millest FSOL on teinud midagi oma. Plaadil on ka palju originaalloomingut: meloodiaid, bassikäike, sündiefekte, arvutiga loodud kihte. Asja mõte on aga sünteesis: kaob piir sämplite ja “omaloomingu” vahel. Lisatud on loodushääli, välisalvestusi, katkeid raadiosaadetest, isegi audioraamatutest. Allikad kaotavad tähtsuse. Kuuleme orgaanilist tervikut. Garry Cobain ja Brian Dougans ei kasutanud sämplereid teiste artistide muusikapalade ekspluateerimiseks - seda arukad sämplijad ei teegi. FSOL kasutas moodsa muusika pärandist hoolega valitud hetki enda ehitatud helidisainiprogrammi sisendina. “Lifeforms” näitas ka neile dinosaurustele, kes üheksakümnendate esimesel poolel ikka veel pidasid elektroonilist muusikat üheülbaliseks tantsitamiseks, et elektrooniline muusika võib olla sama kompleksne ja intellektuaalne kui Pink Floyd, Yes või Genesis. “Lifeforms” on nagu virtuaalreaalsus. Paned klapid pähe ja film hakkab ise jooksma, ning sina selles. Või hämarasse tuppa mängima panduna võivad toa kontuurid hakata ähmastuma, seejärel avarduma. Ilma igasuguste abivahenditeta peale muusika enda. “Lifeforms” jõudis - õigupoolest mitte-tantsu-albumina - Briti tantsumuusika edetabelis esikohale. Veel kurioossem on, et üldises albumitabelis jõudis see duubelplaat, üht (ehkki lugudeks jagatud) pooleteisttunnist heliseiklust sisaldades kuuendale kohale. Populaarsusele vaatamata keeldusid Cobain ja Dougans albumit tuuritamast - tegid aga otseülekandeid oma Londoni stuudiost raadiojaamadesse üle maailma, kasutades tollal revolutsioonilist ISDN-tehnoloogiat, mõneti tänase striimimiskultuuri eelkäijana. Album andis panuse ka ulmefilmide ja elektroonilise muusika videote pildikeelde: visuaalkunstnik Buggy G Riphead lõi albumile 3D-arvutigraafika ja mitu eraldi videot.
***
The Future Sound Of London. Üks mu elu lemmikuid. Olen nendest ka varem kirjutanud, teinud neist erisaate raadios, põiminud neid oma “Lifti” saadetesse algul Raadio 2-s, siis Ida Raadios, teinud neist ühel festivalil eraldi DJ-seti. Panen nende CD-sid kodus juba aastakümneid masinasse ja kuulan samu plaate ka arvuti kaudu. Esimest laksu enam ei leia, aga ega nad vanaks ja halvaks pole ka läinud. Ja teisest küljest tuleb kihte ja tähendusi nende muusikasse juurdegi. Samasse FSOL-i albumisse kaks korda ei astu.
Võinuks FSOL-ilt valida ka nende debüütalbumi “Accelerator” (1992), kus peal Cobaini ja Dougansi tuntuim lugu “Papua New Guinea”, lisaks “Expander”, “While Others Cry”, “Calcium”, “It’s Not My Problem”. Suurepärane album, aga kui peab valima, siis “Lifeformsi” mõju on veel tugevam.
The Future Sound Of London tegutseb siiani, ent peamiselt arhiivikogumike koostamise ja eriprojektide salvestamise näol. Viimane n-ö päris album “Dead Cities” ilmus 30 aastat tagasi, see oli nende neljas.
Midagi nii mastaapset ja omailma loovat, nagu nad tegid 90ndatel nelja albumiga (lisaks kolmele nimetatult “ISDN”, 1995), ongi keeruline ületada. Ja kas on vajagi. Ega me ei ela ometi mingis saavutustekeskses maailmas.
https://open.spotify.com/album/0UcHfoo7KMso767JwePBMh?si=ivxUDvhpTG2QGYzYNMQkOQ
