6, 7 ja ongi käes spring, summer. Ma ei tea, kas all on just rannamuss, aga midagi särtsakat ikka. Ja seejuures mitte just lolli.
Thundercat - “Distracted” (Brainfeeder)
Thundercat on Stephen Bruner, Los Angelese muusik, kes kõigepealt sai tuntuks põneva metalbändi Suicidal Tendencies bassimehena, aga alates 2011 läks soolokarjäärile ja see on midagi hoopis teistsugust. Kuigi bassi mängib ta endiselt, kannavad tema autoriplaadid kõige laiemalt võttes intellektuaalset musta muusikat. Mustriline bass keskmes pöörlemas, koob Bruner sinna ümber fusiooni mitmetest stiilidest popist jazzini. Astraalse jazzi, progressiivse RnB ja psühhedeelse funk’i lained uhavad ka üle Thundercati uusima plaadi, mida ehk eristab eelmisest neljast see, et kuigi tema muusika on alati keeruline ja kihiline, siis läinud samal ajal järjest kergemaks, õhulisemaks ja popimaks. Ehk siis paras Steely Dan, eriti pärast seda, kui Steely Dan sulgus ainult stuudioseinte vahele.
Nii et kui tahate midagi, mis ei suruks peale, aga mille sisse saab sukelduda, siis sophisticated shit on see.
https://open.spotify.com/album/4DkVTJfU9qyNWKbjLoTENL?si=uq_PjRj6TBGfnTVcGlaZaQ
Quiet Light - “Blue Angel Sparkling Silver 2” (True Panther)
Texase muusiku Riya Maheshi käekirja ei saa lihtsalt paika panna, tema seitsmendal albumil kostab sugemeid folgist, RnB-st, elektroonikast, indie-pop’ist, triphopist, järelikult moodne autorimuusika ja autorina on tal oma joon olemas: vokaal nagu kerge survega pihusti, millel on küll fookus, aga mis piserdub loodud atmosfääri laiali. Maheshi atmosfäär ei hõlma kõike, vaid moodustab omaette mikroruumi, milles on delikaatsed elektroonilised biidid, väiksed kajaefektid, badalamentilikud retrosündisaundid ning vastavalt loole folk- või indikitarrikäigud. Lisaks on ta oma niigi lapseliku laulu lasknud mõnes palas läbi autotune’i või muude programmide.
Dream-pop unetutele, sest kuigi õrn ja unistav, midagi uinutavat siin pole: selle saundi kude on erk ja ärkvel.
https://open.spotify.com/album/6jWka3XgiDpdNIuo04NMor?si=Kw0LpR3aTKKbFs3jVk0jHw
Robyn - “Sexistential” (Young)
Rootsi elektropopidiiva Robyn lõi rahvusvaheliselt läbi omanimelise neljanda albumiga 21 aastat tagasi. Sealtpeale on ta kõikjal, kuigi albumeid annab välja harva: eelmisest plaadist “Honey” lahutab “Sexistentiali” kaheksa aastat, “Honeyt” omakorda sellele eelnenud kaheosalisest “Body Talk’ist” samuti kaheksa aastat.
Aastatega muutub stilistika, aga vaid pisut. “Honey” oli veidi mahedama kõlaga, “Sexistential” on tagasi “Body Talki” aegses lõbusõidus ja sisaldab üheksat eufoorilist rada, kus vokoodrirohked esitused põrklevad ja sööstavad tantsupõrandal ringi, nagu maailm polekski pekkis ja ainus mure oleks päeval sukelduda päiksesse ja õhtul klubisse.
Aga muidugi leidub planeedil endiselt ka normaalseid inimesi ja neile ei tohiks ju pisikest dopamiinilaksu keelata (ma ei tea, kas ebanormaalsetele saab keelata). Isegi ühe loo nimi on “Dopamine”. Pala “Into The Sun” tuletab meelde Modern Talkingut jne.
Põhiline: Rootsi stuudiotöö on endiselt maailmas esirinnas, kui me räägime suurest popist.
https://open.spotify.com/album/6RYCig4T2bEZu2gnM0OxRL?si=NUvj5yDsQcS602f7NM_5_Q
Maria Kallastu - “Digipalavik” (Kurvad Uudised)
Kuidas teha intelligentset poppi ilma intellektuaalitsemata? Kuidas teha üldarusaadavat poppi, minemata labasemaks? Ma ei usu, et Maria Kallastu koos produtsentide Boipepperoni ja Mattias Tirmastega selliste küsimuste üle plaati tehes tõsiselt arutles, aga vastused on Kallastu debüütalbumil olemas.
“Berliin”, “Amore tossico” ja koos Nubluga tehtud “GRL VMP” on kõigile mõistetavad hitid sileda teostuse ja nakkavate refräänidega, aga ilma mingi paugutamise, laiamise, ülepaisutatud enesekehtestamiseta, millega paistab silma üks osa uue põlvkonna räpijärgsest popmuusikast.
Tõin välja kolm lugu, ent siis järgneb veel mahlakam ja võimsam hitt “DDG”. Minu lemmikud on lõpupoole hoopis “Peegeldus” koos Kitty Florentine’iga ja “Kus magab armastus”. Kümme lugu ja 33 minutit üpris täiuslikku popmuusikat, kus peeneid saunde elektroonikafännidele, päästikuid tantsijatele, lopsakaid, kavalaid meloodiad kõigile, kelle mälu ulatub popmuusikas kaugele kümnendite taha, ning uuenduslikkus ja omanäolisus neile, kes otsivad aina mingit järgmist vinget asja.
https://open.spotify.com/album/1i5gAsE37AsVWfISEwzTcX?si=Qd5mmRGQQYyLMnL6pZkNJg
Momoko Gill - “Momoko” (Strut)
Laias laastus on see jazzalbum. Aga moodsas võtmes: spirituaaljazz on segatud elektroonikaga, Londoni praegune postjazz on miksitud 70ndate protestisouliga, klassikalised klaverisoolod, afrobeat-trummid ja muud naturaalsed elemendid kohtuvad triphop-biitide ja -atmosfääriga, Lonnie Liston Smithi laadis fusion mängib kokku kaasaegse digitaalse RnB-ga.
Londoni laulja, laulukirjutaja ja multiinstrumentalist Momoko Gill tõusis esile alles mullu, luues koos eksperimentaalelektrooniku Matthew Herbertiga albumi “Clay”. Nüüdsel plaadil, oma päris-debüütalbumil näitab Momoko end mitmekülgse ja virtuoosse muusikuna ning lood on haaravalt kirjutatud. Momoko mängib palju pille ise, lisaks teeb kaasa palju Londoni uuekooli žanriüleseid muusikuid nagu Shabaka Hutchings, Mei Kirby, Marysia Osu, Wonky Logic jt.
https://open.spotify.com/album/6ZaBxp8UJJ9aNbFQX0Dg95?si=DpZiBhh2Q3e67EtKFMEoXA
