Jazzkaare fookuses: sajandi suurkuju Miles Davis

Saja aasta eest kevadel sündinud Miles Davis oli trompetist, helilooja ja bändijuht ning läinud sajandi jazzi tähtsaim teenäitaja, eestvedaja ja taganttõukaja. Joosep Sang kirjutab tema isikupärast.

Miles Davis oli ka sõnakas muusik, kel olid tugevad seisukohad rassismi, muusikatööstuse, kolleegide ja showbusiness’i kohta. Davis on avaldanud määravat mõju mitme põlvkonna jazzmuusikutele ning jazzifännide silmis on ta kultusfiguur, arvatavasti säravam kui keegi teine jazzmuusika paljudest legendidest. Miles Davis oli isikupärase saundi ja stilistikaga trompetist, kelle mäng on selgelt äratuntav. Ta on kirjutanud mitu jazzistandardit nagu “So What”, “All Blues”, “Blue In Green” ja “Milestones”. Tema diskograafias on 60 stuudioalbumit, ligi 40 kontsertplaati ning hulk kogumikke ja kaastöid teiste muusikute albumitel. Ja mis kõige tähtsam, ta on jõuliselt mõjutanud ja suunanud jazzi arengut eelmise aastasaja keskelt kuni tänapäevani. Kui maha märkida olulisemad peatused ja suunamuutused Davise loometeel, tuleb nimetada bebop’i-aastaid, mis möödusid tihedas loomepartnerluses legendidega nagu Charlie Parker, Thelonious Monk ja Charles Mingus. Järgnesid cool jazz, hard bop ja modaalne jazz. Viiekümnendate lõpus salvestas ta oma esimese kuulsa kvintetiga, kuhu kuulusid saksofonist John Coltrane, trummar Philly Joe Jones, bassist Paul Chambers ja pianist Red Garland. Samasse aega jääb ka märkimisväärne koostöö arranžeerija ja orkestrijuhi Gil Evansiga, tulemuseks suurejoonelised albumid “Porgy And Bess” ja “Sketches Of Spain”. 1959. aastast on pärit Davise arvatavasti tuntuim plaat “Kind Of Blue”. 1960ndate esimeses pooles tegutses teine kvintett, liikmeteks saksofonist George Coleman, bassist Ron Carter, trummar Tony Williams ja pianist Herbie Hancock. See bänd kasutas ka elektri-instrumente ning juhatas sisse uue suuna, mis materialiseerus albumitega “In A Silent Way” (1969) ja “Bitches Brew” (1970). Elektripillide ning funk’i ja rocki stilistika rakendamine jätkus 1970ndate lõpuni. Miles Davise elu saatsid alkohol ja narkootikumid, suhtevägivald ja mitmesugused konfliktid. Seitsmekümnendate tervisemured tekitasid probleeme trompeti mängimisel, kaheksakümnendate albumid liikusid kriitikute ja ka paljude fännide pahameeleks aina enam elektrooniliste helide ja rocki-popi stilistika suunas kuni edetabelihittide tõlgendamiseni (Cindy Lauperi “Time After Time” ja Michael Jacksoni “Human Nature”). Oma viimasel plaadil “Doo-Bop” (ilmus postuumselt 1992. aastal) jõudis Davis välja lausa hip-hopini. Kuid olgu garneering milline tahes, Milesi trompetimäng on alati ja kohe äratuntav ning tema roll mentori ja liidrina nooremate muusikute seas igal eluperioodil tugeva mõjuga. Lõpetuseks tsitaat bändikaaslaselt, kõigi aegade ühelt väljapaistvamalt jazzpianistilt Herbie Hancockilt: “Milesi juures oli suurepärane see, et ta mitte ainult ei mänginud vaimustavalt, vaid lõi ka atmosfääri, mis mõjus temaga töötavatele muusikutele julgustavalt. See lasi meil, noortel muusikutel areneda ja andis jõudu, et saaksime tõesti endast parima anda.” Miles Davisele teeb kummarduse ka festival Jazzkaar. 1. mail astub lavale trompetist Jason Hunteri juhitud rahvusvaheline bänd. Ansamblijuht ütleb kontserdi kohta järgmist: “Iga teos, mille oleme mängukavva valinud, esindab eri kümnendit, tuues esile, kuidas Miles Davis end pidevalt uuesti leiutas ning üha uusi muusikute ja muusikasõprade põlvkondi inspireeris.” https://open.spotify.com/album/0Hs3BomCdwIWRhgT57x22T?si=qWNR3MmsSGGvYhFEOSO6kQ Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.