Jazzkaare fookuses. Mingo Rajandi: tunnen kohustust ebamugavatest asjadest rääkida

Kui mõtlen kontrabassimängijale ja heliloojale Mingo Rajandile, siis mõtlen julgusele. Julgus teha, luua ja välja öelda. Julgus olla muusik, aga mitte ainult. Julgus raamidest välja astuda ning teha seda, mida ta soovib. Elame maailmas, kus on justkui lihtne olla sina ise, kuid samas soovitakse olla kellegi moodi ning kedagi imiteerida. Mingo Rajandi on leidnud oma tee ning sammub seda iseteadlikult. Intervjueeris Merli Vajakas.

Räägime kohe Jazzkaare avakontserdist “Lady Sapiensist”. Selle pealkiri kattub ka raamatuga, kus on mitte nii üllataval kombel lisaks pealkirjale palju ühist sinu ideega. Räägi palun lähemalt. Kui sain tellimuse kirjutada teos neljale naismuusikule, siis tundus loogiline valida teemaks ka naised. Aga mis rakursist seekord läheneda? Viimastel aastatel on mitmed mu tööd tegelenud naiste ja vähemuste temaatikaga ning elu naisena, kuigi moodustame poole ühiskonnast, tähendab praktikas ikka justkui vähemusse kuulumist. Otsustasin seekord minna kaugesse minevikku, aga et selle kaudu ikka olevikku peegeldada. Kõik, mis meid praegu ümbritseb, on ju ainult mingi ammu toimunu kaja ja tagajärg. Hakkasin mõtlema, mis võiks Homo sapiens’i naisvaste olla. Proovisin erinevaid sõnu ja "Lady Sapiens" tundus kõige suupärasem. Seda sõnapaari guugeldades leidsingi kohe samanimelise raamatu, mis on mind tugevalt inspireerinud. Kõik see vähene, mida kiviajast teadsin, sai seda raamatut lugedes küll ümber pööratud. Soovitan kõigil seda lugeda. Materjal annab end hästi kätte ja avardab korralikult maailmapilti. Ja tellimus – kirjutada neljale naiskontrabassistile – tuli lühikese aja jooksul teineteisest sõltumatult kahelt festivalilt. Sama, täitsa pöörane, idee oli nii Anne Ermil kui ka Ühendkuningriigi festivali hcmf// juhil Graham McKenziel. Viisin need kaks siis kokku. Ja seejärel liitus kolmanda partnerina ka Ha Concerts Belgias. Nüüdseks on koosseis küll muutunud, aga bassid annavad ikka kõvasti tooni. Räägi ka koosseisust. Teistel festivalidel oli kolm kontrabassi ja serpent, aga Eestis on teine koosseis – kuidas see tekkis ja kuidas selle kõlapildiga oli töötada? Tellimusest lähtuvalt oli algul tõesti kogu asi kontrabasside ümber, aga ausalt öeldes oli see keeruline ja minu jaoks üsna piirav koosseis. Olin ise alati olnud skeptiline kontrabassiansamblite suhtes – ma pole ühtegi näinud, mis päriselt minu silmis toimiks. Raske oli panna end uskuma, et ma ise paremini saaksin. Aga ometi tundus nõrk seda väljakutset mitte vastu võtta. Õnneks avanes võimalus Jazzkaare tarvis koosseisu natuke mudida. Algsest mõttest on alles kaks kontrabassi – mina ise ja Regina Udod, kes tuleb akadeemilisema muusika maailmast –, aga lisaks teeb kaasa hästi põnev tšellist Eugénie Defraigne Belgiast, kellega ma tunnen muusikalist ja maailmavaatelist samastumist, ning elektroonikal ja viiulil Maarja Nuut, kellega koos mängimisest olen aastaid unistanud. Päris omapärane koosseis, tulvil värve ja võimalusi. Ootan hingevärinal, mis saama hakkab, sest Eestis tuleb sisuliselt siiski esiettekanne – uus koosseis ning ka muusika olen täiesti ümber kirjutanud, lisanud ka täitsa uut materjali. Oled andnud nii kontserte kui loonud etendusi. Kuidas see kõik on muutnud su mõtteid etendusvormidest? Viimastel aastatel olen aru saanud, kui palju on neid vahendeid, mida veel võiksin oma etteastetes kasutada. Olgu selleks mingi liikumine, tekst või midagi muud. Mõtlen, et nii tohutult on kasutamata võimalusi. Ma tasapisi katsetan ja uurin neid, oma diskreetsel moel. See on olnud mulle suur avastus, et ma ei pea seisma sellel ühel ruutmeetril ja mängima kontrabassi, vaid võin tegelikult sammu välja astuda neist ootuspäraseist piirest. Mulle üldse ei meeldi enam selliseid kontserte anda, kus on palad ja vahepeal aplaus. Tahan luua terviklikku kogemust: hakkame algusest minema ja jõuame kuhugi välja. Iga kontsert on üks teos, üks lugu, mida jutustan. Kui palju publikul on vaja teada “Lady Sapiensi” konteksti või tausta? Kindlasti ei hakka ma muusikalist ajalootundi läbi viima. Võib-olla tuleb kuulajale kasuks, kui ta on enne näiteks seda intervjuud lugenud, aga tegelikult pole see oluline. Pealkiri "Lady Sapiens" juba ise ütleb nii palju: me räägime naisest tolles ajas ja ilmselgelt on tegemist küllaltki feministliku perspektiiviga.

Muusika oma abstraktsuses laseb mõtetel rännata. Minu suurim eesmärk ongi, et inimesed tuleks meie muusikaga kaasa, et see neid puudutaks ja avaks uusi mõttehorisonte. Et pärast oleks, mille üle arutleda ja edasi mõelda.

Ehk annab see kontsert tõuke seda teemat ise edasi uurida või äkki isegi muudab kellegi hoiakuid. Mainisid, et sul on tšellist Eugénie Defraigne’iga sarnane vaade muusikale. Oled intervjuu tegemise ajal ka ise Belgias. Kuidas seal elamine ja koostööd on – kui erinev on sealne muusikute maailm võrreldes Eestiga? Maailm, kus toimetan, ei tunne juba ammu mingeid kindlalt defineeritud žanripiire. Mul on tihti raske end jazzmuusikutega samastada, samuti tunnen end võõrana sellises üleni akadeemilises maailmas, aga viimastel aastatel on mul olnud suur õnn töötada inimestega, kes, nagu mina, otsivad mingeid täitsa uusi ristumisi. Kes tahavad katsetada ja justkui välja pääseda mingist neile kaasa antud või selgeks õpitud areaalist. Mulle pole tähtis, kas olen Belgias või Eestis – ma tahan lihtsalt leida inimesi, kes mõtlevad nagu mina ja otsivad väljendusvahendeid, mis ei tunne žanripiire. Neid inimesi, selliseid riskijaid, seiklejaid ja leiutajaid, on kõikjal väga vähe. Inimesi, kes päriselt tahavad mängida – nagu lapsed mängivad, teadmata, kuidas üks mäng peaks täpselt välja nägema. Vahel ma tunnen, et olengi väikest viisi pioneer... või on see suurushullus nii mõelda… Igal juhul tunnen, et mul on oma rada, mis on küll kitsas ja rohtu kasvanud, aga ometi tajutav. [caption id="attachment_273509" align="aligncenter" width="683"] Mingo Rajandi. Foto: Virge Viertek[/caption] Kas jazziauhind ja teatriauhind on märgid, et oled õigel teel, isegi kui teed täpselt seda, mida ise soovid? Iga auhind või hea sõna annab jõudu ja meelekindlust, selles pole ju mingit kahtlust. Ja ega ükski auhind ei kohusta mitte millekski. Pigem on see märguanne sellest, et ka meie juures oled sa oodatud ja me innustame sind. Ma võin töötada näiteks jazzmuusikutega, teatris kui klassikutega – minu jaoks on kõik need tiitlid täiesti sisutühjad. Ainus asi, mis loeb, on see, kas inimene on avatud ja kas meie vahel tekib selline arusaam ning usaldus, mis laseb koos ekspeditsioonile minna. "Lady Sapiensi" üks põhiteema on naiste roll. Kas tunned, et nendel teemadel rääkimine võib olla kellelegi teisele ebamugav? Kindlasti. Teatris ja visuaalkunstis on ebamugavad teemad tavalised, aga muusikas on sotsiaalsete küsimuste käsitlemine haruldasem. Või see pole nii endastmõistetav. Muusika on nii abstraktne, et pealkirja taha võib põhimõtteliselt ükskõik mida panna. Aga enamus muusikud, või üldistades, inimkond, armastab viibida mugavustsoonis ja rääkida asjadest, millest mingit jama ei tule. Lihtsam on rääkida niinimetatud igavikulistel teemadel: armastus, loodus, inimese sisemised võitlused. Need on justkui midagi, millega kõik on nõus, ja sellist muusikat ja kunsti on ka vaja. Aga mina tunnen, et mu ülesanne on tegelda just nende ebamugavate ja polemiseerivate küsimustega. Rõõm on siis kuulda, et mõne inimese jaoks on mu loodu midagi muutnud. Need projektid on mulle endale nagu uuestisünd – olen selles protsessis tõesti sügavale endasse kaevanud. Otsin võtit, millega avada endale ja teistele meie ümber toimuvat, aga mida ei oska alati kirjeldada ega mõista. Võtit, mis avaks ka muid laekaid peale selle, mida oleme harjunud avama. Tunnen, et pean seda tegema, ja teen ka. Mis need järgmised ebamugavad teemad näiteks on? Mõni näide: sügisel tuleb lähisuhtevägivalda käsitlev uus lavastus "Elajannad". Järgmisel aastal üks mastaapsem teos sõja olemuse teemadel.

Mind käivitabki kõige rohkem see, kui saab jälle suunata valguse mingisse pimenurka. Kõik vahendid on vaja ära kasutada, et mahavaikitud või möödavaadatud teemadest rääkida – lehes, teatrilaval, bussis, kontserdil.

Sa mainisid lähisuhtevägivalla tolereerimist ja et sellest peab rääkima, sest paljud ei julge. Minu jaoks on probleem see, et seda just nimelt tolereeritakse. Muidu seda ei saaks lihtsalt nii palju olla. Ja see teema on üsna otseselt seotud ka "Lady Sapiensiga" – kogu see nägemus õigest ja valest naisest ja mehest, nende rollidest ja väärtustest, religioonidest ja nende dogmadest. See kõik on meid kandnud tänasesse päeva, kus me ikka peame võitlema vägivalla, võimu, ebaõigluse ja allasurumise koletistega. Kui arheoloogia teadusharuna 1860ndatel tekkis, siis esimesed arheoloogid – mehed loomulikult – tõlgendasid väljakaevatut täpselt nende parameetrite järgi, mis neil oma elust võtta olid: naine oli nõrgem, rumalam, piiratum ja tema koht oli kodus. Inimene võrdub mees. Nüüdseks on avastatud, et nende käsitlus kiviajast oli täpselt nii meelevaldne kui tundub ja tolle aja ühiskond oli palju egalitaarsem. Naine polnud mehe aksessuaar, leopardimustrilistes bikiinides abitu kaaslane, kes koopas “inimese” naasmist ootas. See, kuidas me millestki räägime, teebki neist asjadest need, mis nad on. Kas pärast projekti lõppu jääb midagi kripeldama või liigud kohe edasi? Iga järgmine töö tõukub eelnevast. Midagi ei kao ja mõnes mõttes ma nagu teengi sama asja. Tundub, et need tööd moodustavad mu elus terviku – neid  võib võtta mosaiigi tükkidena, aga kindlasti moodustavad need tükid mu elutöö ja mulle endale tundub see loogiline jätk. Loomeprotsessis tekib mõtteid juba järgmisteks töödeks. Kõik on seotud ja millestki ei saa üle hüpata. Kui rääkida kontrastidest ja vaikusest muusikas – kuidas sina sellesse suhtud? Kas kardad vaikust? Mina kindlasti ei karda vaikust, aga vaikuse laskmine muusikasse on päris keeruline teema. Vaikus on minu jaoks vist selguse sünonüüm. See võib olla seotud sellega, kuidas ma näen kunstnikuks või inimeseks olemist: noorena nagu tahumatu kivikamakas, millest elu lihvib välja ideaalse figuuri, mille küljes pole enam grammigi liigset. Kõik tarbetu kukub selle kolaka küljest ära. Äkki see ongi teekond vaikuse poole. Muusikas ega elus pole vaja seda kola ega rämpsu, aga sellest pole nii lihtne vabaneda. Ma kindlasti ei ole veel selles faasis, et mu loomingus ja hinges oleks nii vaikust kui selgust piisavalt. Surmahetkeks võiks sellise kirgastumiseni jõuda, aga pole põhjust arvata, et kuidagi varem seda saaks saavutada. Et olla juba eluajal, parimas loomeeas, mingi puhas, püha ja täiuslik olend. Ma ei usu sellesse. Ja see oleks igav ka. Kas sul on mõni raamatu- või filmisoovitus neile, kes tahaksid pääseda n-ö sinu pähe ja mõista, millest sa mõtled? Soovitaksingi lugeda raamatut "Lady Sapiens". Aga muidugi soovitan igasuguseid naiskirjanikke: Elena Ferrante, Chimamanda Ngozi Adichie, Leïla Slimani, Nora Ikstena, Sofi Oksanen, Eesti naiskirjanduse kahurvägi Kairi Loogist Brigitta Davidjantsini. Mulle meeldib käia eksperimentaalset teatrit, tantsu ja tsirkust vaatamas. Jälgida inimesi mängimas ja tegemas igasugu jaburusi. Seda on elus vähe, täiskasvanu elus eriti, aga ei tea, kas lastelgi tänapäeval on aega mängida. Kogu aeg peab ju produktiivne olema. See ahistab. Üks viimaste aastate eredamaid filmielamusi oli “Sirat” - mõjus, raputav kõnd elu ja surma äärealadel. Kas unistad kuhugi kõrgustesse jõuda? Füüsilisi kõrgusi ma kardan, aga ülekantud tähenduses muidugi tahaks kõrgustesse, sealt ju näeb kõike paremini. https://www.youtube.com/watch?v=1ZxYePR25N8&list=RD1ZxYePR25N8&start_radio=1 Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.