Erkki Otsman: aprikoosipuu laulud ja muusika

Aprikoosipuu on armeenlastele enamat kui puu, see on kodu, järjepidevuse ja elu sitkuse sümbol, mille soojast puidust sünnib ka rahvapilli duduki hääl. Aprikoosi oranž ilmestab Armeenia riigilippu, olles selle trikoloori lahutamatuks osaks. Nii nagu aprikoosipuu juured hoiavad kinni maast, hoiab sellest tiivustatud muusika kinni mälust ja identiteedist.

Seekordses artiklis tutvustan lugejale kahte armeenia muusika suurkuju, kelle loomeaastad jäid eri perioodidesse, kuid kelle muusika ja looming püsib tänini armeenlaste ning kogu maailma muusikasõprade südames.

Komitas

Komitas (täisnimega Soghomon Soghomonjan, 1869–1935) oli armeenia helilooja, vaimulik ja etnomusikoloog, keda peetakse armeenia professionaalse muusika rajajaks. Ta õppis Berliinis muusikat ja muusikateadust ning puutus seal kokku Euroopa klassikalise traditsiooniga. Samal ajal kaitses ta aktiivselt ideed, et armeenia muusika on sama väärtuslik kui lääne klassika. Komitas oli ordineeritud preester Armeenia Apostlikus Kirikus, “Vardapet” tema nimes tähendab õpetatud vaimulikku. Tema religioosne taust mõjutas tugevalt ta muusikat (eriti vaimulikku loomingut). Enne teda lauldi kirikus sageli üsna vabalt ja ebaühtlaselt. Komitas tõi sisse distsiplineeritud koorilaulu, õpetas mitmehäälsust. Ta tõstis armeenia koorimuusika täiesti uuele tasemele. Tema suurimaks teeneks oli see, et ta kogus ja töötles üle 3000 armeenia rahvalaulu ning samas arendas välja armeenia rahvamuusikal põhineva kunstmuusika stiili, kirjutas koorimuusikat, liturgilist muusikat ja soololaule. Nõnda päästis ta armeenia rahvamuusika unustuse ja kadumise eest ning lõi aluse armeenia rahvuslikule helikeelele. Tema töö on võrreldav rahvusliku ärkamise muusikutega teistes riikides ning see mõjutas tugevalt hilisemaid heliloojaid. Komitast peetakse mitte lihtsalt heliloojaks, vaid armeenia muusikalise identiteedi kujundajaks, sest ta säilitas kadumisohus kultuuripärandi ning tõi rahvamuusika akadeemilisse muusikasse. Tänu temale on meil täna võimalik kuulda, kuidas kõlas armeenia rahvamuusika sajandeid tagasi. Lisan siia tutvumiseks Don Askariani loodud filmi "Komitas" (1989) suurmehe elust, mis valmis Saksa televisiooni toel: https://www.youtube.com/watch?v=2djc0TxeGks

Muusika kogumine

Komitas oli üks esimesi etnomusikolooge, kes kasutas süsteemset ja teaduslikku lähenemist rahvamuusika kogumisel. Ta reisis Armeenia ja naaberpiirkondade külades, kuulates talupoegade ja rahvalaulikute esitusi. Kuna salvestustehnika polnud siis veel laialt kasutusel, kirjutas Komitas laulud kohapeal noodikirja, toetudes erakordselt täpsele kuulmisele. Seejuures püüdis ta mitte ilustada materjali, vaid säilitada originaalse rütmi, ebaregulaarse meetrumi, mikrotoone ja rahvalikke kaunistusi. Komitas suutis kuulmise järgi üles kirjutada väga keerulisi meloodiaid. Räägitakse, et ta võis kuulda ja eristada helisid, mida teised ei märganud. See tegi temast erakordse rahvamuusikakoguja. Komitas klassifitseeris laulud žanri ja funktsiooni järgi (nt töölaulud, pulmalood, vaimulikud laulud). Tema töö oli revolutsiooniline, sest ta käsitles rahvamuusikat täisväärtusliku kunstina, mitte pelgalt lihtsa folkloorina.

Põhiteemad Komitase kogutud lauludes

Komitase kogutud rahvamuusika peegeldab armeenlaste elu, ajalugu ja tundeid. Annan järgnevalt ülevaate laulutekstide teemadest, lisades juurde näited. Paljudes lauludes on põhiteemaks kodumaa-igatsus, lahkuminek ja pagulus ning üldisemalt rahva ajaloolised kannatused. Armeenia loodus kõlab lauludes kui romantiline armastus, kui ilu ja puhtuse sümbol, paljuski metafoorsena, sest puud, linnud, mäed on nagu erineva karakteriga inimesed meie ümbert. Selle illustreerimiseks olgu hoogne lugu pealkirjaga “Põldpüü”: https://www.youtube.com/watch?v=av4vtOu6gXQ Ning dramaatilise alatooniga laul “Tsirani tsar” / “Aprikoosipuu”: https://www.youtube.com/watch?v=jaokcK1kzcE Inimeste igapäevatoimetused kajastuvad lauludes samuti. Nendeks on töölaulud, mis aitasid põllutööl ja karjas olles rütmi hoida: https://www.youtube.com/watch?v=_ZLrRRIdbNc Või hoopis hällilaulud väikelaste uinutamiseks. Ühte neist laulab Armeenia kõige kuulsam ooperilaulja Juliana Grigorjan: https://www.youtube.com/watch?v=N5nL9PaHriI Mitmetest lauludest said kogukonnaelu ilmestajad, olles seotud pulmade, pidustuste ja rahvakommetega. Osad nendest on kirikulaulud, mis kuuluvad liturgilise muusika sekka, kandes endas sügavat religioosset tunnetust. Samuti on Komitasel ilusaid armastuslaule nagu “Chinar es” / “Oled plaatanipuu”: https://www.youtube.com/watch?v=lQ_OzZbVxCY

Komitas ja Armeenia genotsiid

1915. aastal algas Osmanite riigis massiline armeenlaste tagakius ja hävitamine. Hinnanguliselt hukkus 1–1,5 miljonit inimest. Hävitati suur osa armeenia kultuuri- ja vaimueliidist. Komitas elas toona Konstantinoopolis (tänapäeva Istanbulis) ja oli juba tuntud muusikategelane. 1915 aprillis arreteeriti ta koos sadade armeenia haritlastega ning küüditati Anatoolia sisemaale. Kuigi Komitas hiljem vabastati (rahvusvahelise surve tõttu), oli kogemus traumaatiline. Pärast seda halvenes tema vaimne tervis ruttu, ta lõpetas praktiliselt loometegevuse ja veetis elu viimased 20 aastat psühhiaatriahaiglates. Peale 1915. aastat ei loonud ta enam peaaegu üldse muusikat ja tema loominguline hääl vaibus. Seda peetakse sageli kultuuritrauma sümboliks. Kuigi enamik Komitase teoseid on loodud enne genotsiidi, hakati neid hiljem tõlgendama uues valguses. Näiteks laul “Krunk” (“Kurg”), mille algne tähendus kandis endas igatsust ja kodust eemal olekut, muutus pärast genotsiidi rahvusliku kaotuse ja paguluse sümboliks. Järgnevas näites esitab seda Komitas ise: https://www.youtube.com/watch?v=ve5qTCyy9WU “Antuni” ("Kodutu") räägib rändamisest ja juurtetusest. Hiljem seostati lugu otseselt genotsiidi pagulaskogemusega. Siin kõlab see viis dudukil, aprikoosipuu puidust pillil, mis on armeenia rahvamuusika sümboliks: https://www.youtube.com/watch?v=41TNkyGDm9I Suur osa Komitase kogutud materjalist hävis või jäi siia-sinna laiali. Tema enda elu ja töö katkestus sümboliseerib kultuurilise järjepidevuse murdumist ning rahvusliku mälu traumat. Komitasest sai omamoodi vaikiv tunnistaja: tema elu ise räägib rohkem kui hilisem looming. Rahututest aegadest Komitase elus jutustab Arman Nšanjani film “Saalomoni laul” (2019): https://www.youtube.com/watch?v=QwVYHsSHytU&t=7s

Komitase pärand

Kõige olulisem institutsioon on Komitase-nimeline muuseum-instituut. See asub Jerevanis ning on pühendatud täielikult Komitase elule ja loomingule. Seal säilitatakse käsikirju ja arhiive, uuritakse armeenia rahvamuusikat, korraldatakse kontserte ja konverentse. See on ühtaegu nii muuseum, teaduskeskus kui ka kultuuriplatvorm. Komitase kuju seisab Jerevani kesklinnas ning ta on maetud kuulsale kultuuritegelaste kalmistule (Panteon). Komitase looming ei ole “ainult ajalugu” - seda esitatakse pidevalt: koorid laulavad tema rahvalaulutöötlusi, tema teosed on osa muusika õppekavadest, tema liturgiline muusika kõlab kirikutes. Peaaegu iga armeenlane teab vähemalt mõnda tema laulu. Järgnevas videos esitatakse Komitase loomingut rahvusvahelise Aurora Prize’i tseremoonial, millega tunnustatakse humanitaartöö edendajaid maailmas. Auhinna on loonud armeenia päritolu filantroobid ja see antakse välja genotsiidis ellujäänute nimel. https://www.youtube.com/watch?v=z_C-mv1WFLA Jerevani Riiklik Komitase-nimeline Konservatoorium on üks tähtsamaid muusikahariduse keskusi riigis. Tema ideed (rahvamuusika väärtustamine) on õppetöö alus. Tudengid uurivad ja esitavad tema kogutud materjali. Regulaarselt korraldatakse Komitasele pühendatud festivale. Tema muusika kõlab riigi tähtpäevadel, mälestusüritustel (eriti seoses genotsiidiga). Tema looming on sageli rahvusliku leina ja mälu väljendus, nagu mahajäetud kodusid kirjeldavas loos “Garuna a” / “On kevad”: https://www.youtube.com/watch?v=hB6YqKXMT9E Samuti tõlgendatakse tema kogutud laule jazzi võtmes: https://www.youtube.com/watch?v=xdX9fSZOi2Y Komitase muusikat esitatakse üle maailma. Tema töö on oluline ka etnomusikoloogias. Armeenia diasporaa hoiab ta pärandit aktiivselt elus.  Prantsusmaal on teadaolevalt üks suuremaid armeenlaste kogukondi Euroopas ja tema looming kõlab ka nende liikmete seas: https://www.youtube.com/watch?v=aPC8JOqwaYk

Arno Babadžanjan (1921–1983)

Arno Babadžanjan sündis Jerevanis muusikahuvilises peres ja näitas juba lapsena erakordset annet klaveril. Babadžanjan õppis Jerevanis ja hiljem Moskva Konservatooriumis. Temast kujunes kiiresti üks silmapaistvamaid armeenia pianiste ja heliloojaid. Arno Babadžanjani karjäär oli Nõukogude ajal erakordselt edukas ja mitmekülgne: ta kuulus nende väheste heliloojate hulka, kes saavutasid tunnustuse korraga nii akadeemilises klassikalises muusikas kui ka massiliselt populaarses nõukogude estraadis. 1950–80ndatel kujunes temast üks tuntumaid Armeeniast pärit heliloojaid kogu NSV Liidus. Tema läbimurre tuli pärast “Heroilise ballaadi” edu, mis tõi talle üleliidulise tuntuse, ning hiljem kinnistasid tema staatust sajad laulud, filmimuusika ja kontsertteosed. 1971. aastal sai Babadžanjan NSV Liidu rahvakunstniku tiitli, mis oli üks kõige kõrgemaid kultuurilisi tunnustusi nõukogude süsteemis. Järgnevalt tutvustan lugejale tema tähtsamaid instrumentaal-, filmi- ja vokaalmuusikateoseid.

Instrumentaalmuusika

“Heroiline ballaad” (klaverile ja orkestrile) on üks Babadžanjani tähtsamaid suurvorme, dramaatiline ja virtuoosne. Teos valmis 1950. aastal, ajal, mil autor oli noor, kuid juba kärmelt tõusev helilooja. Sel perioodil eelistati Nõukogude Liidus monumentaalset ja ideoloogiliselt “optimistlikku” muusikat, heliloojatelt oodati kangelaslikke, rahvuslikult inspireeritud suurvorme. "Heroiline ballaad" sobitus sellesse raamistikku ideaalselt, kuid Babadžanjan andis loole ka tugevalt isikliku armeenialiku kõla. Kuigi teos kandis nõukogude ajastu kangelaslikku retoorikat, tõlgendatakse seda Armeenias sageli ka kui armeenia vaimu vastupidavuse ja väärikuse muusikalist sümbolit. See on üks põhjusi, miks teos on siiani Armeenia pianistide konkursirepertuaaris ja sümfooniaorkestrite lemmikprogrammides. Kuigi pealkiri viitab kangelaslikkusele, sisaldab teos palju lüürilisi ja introspektiivseid osi. See teeb sellest rohkem kui propagandistliku kangelaspala, see on ka noore helilooja isiklik eneseväljendus. Babadžanjan ise esitas seda sageli pianistina. https://www.youtube.com/watch?v=NLeGE8xV08w Klaveriteoste seas kuulub eriline koht palale "Eleegia" (1978), mis on üks tema kõige isiklikumaid ja emotsionaalsemaid hilisperioodi teoseid ning mille taust on tihedalt seotud nii armeenia kultuurimälu kui ka isikliku leinaga. See on pühendatud kuulsa armeenia helilooja Aram Hatšaturjani mälestusele, kes suri samal aastal. Babadžanjan ja Hatšaturjan olid loominguliselt lähedased, mõlemad armeenia muusika rahvusvahelised sümbolid - eri põlvkondade, kuid sama rahvusliku helikeele kandjad. Seetõttu mõistetakse seda pala sageli muusikalise hüvastijätuna ühelt Armeenia suurheliloojalt teisele. Teos põhineb 18. sajandi armeenia trubaduuri Sajath-Nova laululisel motiivil. See tähendab, et Babadžanjan põimib "Eleegias" kokku rahvusliku muistse meloodiapärandi, kaasaegse klaverikeele ja isikliku leina. Kuigi pala on kirjutatud leinamuusikana, ei mõju see lootusetult. Babadžanjan kasutab meloodias valgust ja helgust, nii et teos kõlab pigem nagu mälestus, mitte tragöödia. https://www.youtube.com/watch?v=yhoj1X0luY8 Arno Babadžanjani "Nokturn" (1980) on üks tema hilisloomingu tuntumaid ja emotsionaalselt laetumaid teoseid. Algselt kirjutas autor selle instrumentaalteoseks kontsertpalana klaverile ja orkestrile – intiimse, öise mõtisklusena, kus meloodia kannab kogu väljenduse raskust. "Nokturni" mõju tuleb selle pingestatud kontrastist: meloodia on väga lihtne ja laululik, kuid harmooniline taust loob sügava igatsuse ja nostalgia tunde. Seda seostatakse sageli armastuse, kaotuse ja mälestustega. Teose lauluversioon sündis pärast helilooja surma. Babadžanjan ei soovinud algul sellele teosele sõnu lisada. Peale tema surma 1983. aastal kirjutas kuulus nõukogude-vene poeet Robert Roždestvenski aga teksti ning sellest sai ka laul. Nii muutus algselt instrumentaalne mõtisklus laiemalt tuntud vokaalteoseks. https://www.youtube.com/watch?v=0mi_o3lavr4 Siin lugu Muslim Magomajevi esituses: https://www.youtube.com/watch?v=znBgOs1HXjk

Laulud ja filmimuusika

Arno Babadžanjan oli üks neid haruldasi 20. sajandi heliloojaid, kelle looming ületas žanripiire ning ühendas kõrgetasemelise klassikalise muusika, populaarse laululoomingu ja filmikunsti ühtseks tervikuks. Kui tema instrumentaalteosed, nagu “Heroiline ballaad” ja “Eleegia”, kinnistasid autori nime akadeemilise heliloojana, siis just laulud ja filmimuusika tegid temast kogu Nõukogude Liidus armastatud kultuurinähtuse. Babadžanjani tugevus seisnes võimes kirjutada muusikat, mis oli ühtaegu kunstiliselt peen, samas laiale publikule vahetult mõistetav. Tema meloodiad olid meeldejäävad, emotsionaalselt laetud ning kandsid sageli äratuntavat armeenia melanhooliat. Babadžanjani filmimuusika tõi tema loomingu miljonite kuulajateni kino kaudu. Üks tema tähtsamaid läbimurdeid selles vallas oli film "Esimese armastuse laul" (1958), mis kujunes üleliiduliseks hitiks ja tõi heliloojale erakordse populaarsuse. Siin on näide filmist ning seejärel nimilaulu tänapäevane tõlgendus: https://www.youtube.com/watch?v=dITOOMkhvYo https://www.youtube.com/watch?v=8zrjwYVkDvE Selle filmi muusika näitas selgelt Babadžanjani annet luua meloodiaid, mis toimivad nii iseseisvate lauludena kui ka filmidramaturgia osana. Samuti on märgilised tema heliribad filmile "Põhjamaa pruut" (1975), kus ta muusika aitas kujundada filmi sooja ja humoorikat atmosfääri. Sealt on pärit ka laul “Armastuse aasta”, mis on endiselt populaarne: https://www.youtube.com/watch?v=Og9rqWU_u6Q Laululoomingus avaldubki Babadžanjani anne ehk kõige vahetumalt. Ta kirjutas kümneid laule, millest paljud said nõukogude estraadi klassikaks. Neid esitasid oma aja suurimad tähed, nende seas legendaarne Muslim Magomajev, kelle hääl tegi laulud nagu “Верни мне музыку” (“Too mulle muusika tagasi”), “Свадьба” (“Pulmad”) ja “Лучший город Земли” (“Parim linn maailmas”) üleliidulisteks hittideks. Armeenlasest Babadžanjani ja aseri Magomajevi vahel kujunes välja viljakas koostöö ja sõprus ning just nii - läbi kunsti ja muusika - ületati naaberriikide pikaajalised ajaloolised pinged. Siin on kuulamiseks üks omaaegseid menulaule “Iluduskuninganna” (1965): https://www.youtube.com/watch?v=93iImSGmY-w Babadžanjani laule interpreteerisid mitmed omaaegsed kuulsad lauljad, sealhulgas Jossif Kobzon, kelle repertuaaris kõlasid tema lüürilised romansid, ning isegi Alla Pugatšova, kes tõi tema laulud noorema põlvkonna ette uues esitustraditsioonis. Nende artistide kaudu jõudis Babadžanjani looming miljonite kuulajateni, kujunedes osaks nõukogude argikultuurist: tema laulud kõlasid raadios, televisioonis, kontserdisaalides ja kodudes. Täiesti juhuslikult avastasin, et Babadžanjani laule on laulnud ka meie Anne Veski, seda küll veel enne oma suure karjääri algust. Järgnevalt kõlab laul “Sind ootan ma” (1979): Paljudele Babadžanjani lauludele kirjutas teksti Andrei Voznessenski, kes oli nõukogude 60–70ndate andekamaid ja omanäolisemaid poeete. Kuulake tema suurepärast sõnaseadmist ja Magomajevi nüansirikast esitust järgmises laulus “Anna mulle tagasi muusika”: https://www.youtube.com/watch?v=heNpc10vNL8 Babadžanjani erilisus seisnes selles, et ta suutis jääda kunstiliselt äratuntavaks sõltumata vormist. Tema filmimuusikas leidub sama lüüriline hingestatus nagu tema lauludes ning ta lauludes sama harmooniline rikkus nagu sümfooniateostes. Seetõttu ei olnud ta lihtsalt helilooja, kes kirjutas filmimuusikat või laule. Ta lõi muusikalise keele, mis sidus armeenia rahvusliku tundelaadi nõukogude massikultuuri raamistikuga. Tänapäeval on tema filmilaulud ja estraadipalad endiselt elavad nii Armeenia kontserdilavadel kui diasporaa kogukondades, kinnitades, et Babadžanjani pärand ei seisne ainult nooditekstides, vaid ka mälus, mida ta meloodiad jätkuvalt äratavad.

Kutse kontserdile:

Hea lugeja, kutsume sind kuulama kontserti “Aprikoosipuu laulud”, mis toimub 24. aprillil kell 18 Tartus Heino Elleri Muusikakooli saalis. Kontsert "Aprikoosipuu laulud" viib Sind armeenia muusika sügavale ja soojale maastikule, kus helid kannavad endas mälu, igatsust ja kestmist. Kavas kohtuvad tuntud armeenlaste Komitase, Arno Babadžanjani muusika kaasaegse helilooja Andranik Kecheki loodud teostega, põimides endas rahvaviisi ja isiklikku lüürikat. Nende kõrval kõlavad laulud prantsuse-armeenia suurkujudelt Charles Aznavourilt ja Michel Legrandilt, kus armeenia hing kohtub prantsuse šansooni ja filmimuusika tundlikkusega. Esinevad Erkki Otsman (laul), Andranik Kechek (klaver), Margarita Voskanjan (folk-puhkpill), Eno Kollom (rütmipillid). Artikli kirjutamisel on kasutatud erinevaid internetiallikaid.