Kontserdiarvustus. Valner Valme: The Orbi kosmos tagataskus

Elektroonikalegendid Tallinnas: me ei kuule paugutamist ega lärmi, see on väljatimmitud saund, mis asub otse kuulajate kehades. 

Kontsert: The Orb. 17. aprill, Paavli Kultuurivabrik, Tallinn. Läti esineja Rabenau kütab juba sellist pop-trance’i, et tundub, et aitab küll. Palun lavale Alex Patersoni! Pisut ikka laseb oodata, nagu tähtsale artistile omane.  Mulle (ja mu abikaasale ja pojale ja veel kindlasti paljudele) on see üks elu hetki. Nagu jumala maandumist ootaks.  Paar sõna siis enne, kui The Orb tuleb. Kõik teavad, mis on The Orb. Kes ikkagi ei tea, siis üks mõjukamaid ja parimaid elektroonilise muusika artiste maailma ajaloos. Parim võib olla hinnanguline, aga see hinnang kuulub miljonitele: The Orb on saavutanud lugematult edetabelikohti eri maades nii albumite kui singlitega. Vast nende tuntuim lugu on “Little Fluffy Clouds” - nende teine singel aastast 1990, debüütalbumilt “The Orb’s Adventures Beyond The Ultraworld”. Sellega kontsert ka algas. The Orb on ambient house’i looja. Teda võib nimetada ka chill out’i loojaks. Ja kuigi Adrian Sherwood tegi seda varem, on Alex Paterson (ehk sisuliselt The Orb) ka üks tähtsamaid dub’i istutajaid moodsasse tantsumuusikasse. See on eraldi teema, sest ilma dub’ita elektroonilist tantsulist muusikat ei eksisteerikski, aga viis, kuidas The Orb töötab dub’i peal, on kütkestav ja eriline. Mõtlen The Orbi kohale oma elus: see on üüratu juba 37 aastat ehk nende esimese singli "A Huge Ever Growing Pulsating Brain That Rules From The Centre Of The Ultraworld" (1989) ilmumisest peale. Ma ei ole kõige vanem fänn siin Paavli saalis, ligi-kuuekümneseid on veel, silma järgi. Kui olla mingi artistiga algusest peale kaasas käinud, siis ta kasvab su elu osaks, ja Orb on üks neid, kes ei ole mu plaadiriiulitest ega kõlaritest ega ajust kunagi lahkunud. Seejuures võib kõlada imelikult, aga näen neid sel õhtul esimest korda oma silmaga. Nullindatel Tallinnas ma kohale ei läinud, sest mul oli periood, mil ma kuskil ei käinud, ja mullu Narva ka ei sattunud. Enivei, Paavli on ideaalne koht Orbi jaoks. Väike, hubane, ikka veel andergraundhõnguga. Seejuures hea saund.  Sel õhtul mahuks saali veel inimesi, kusjuures. Häbenema siiski ei pea, rahvast on viisakalt. Täiesti märkamatult on Orb laval. Pimedas, tumedas. 66-aastane Alex Paterson. Ja temast veerand sajandit noorem Michael Rendall, kes on kambas alates aastast 2018. Paterson on The Orbi põhijõud, asutas grupi 1988 koos Jimmy Cautyga, kes samal ajal oli ka The KLF-is ja varsti KLF-i kasuks ka otsustas. Peamiselt on Orb tegutsenud duona ja Patersoni kõrval on teised liikmed aastakümnete vältel vahetunud.  Videoekraan meeste selja taga hakkab tööle, näitama ulmelisi kujundeid ja maailmu, kuhu viib ka The Orbi muusika. Mulksuv, pehme, pulseeriv, bassine The Orbi tunnusbiit hakkab tuksuma ja sealt kasvab välja “Little Fluffy Clouds” – mis esialgu jääb fragmendiks. 

Kogu setti iseloomustab pühendumus ja koha peal tegemine. Ei kõla niivõrd The Orbi tuntumad ja ka uusimad lood, kuivõrd ühtlaselt kulgev tervik, kus lood sulanduvad, hääbuvad, ilmuvad mõne tunnusfraasina aeg-ajalt uuesti.

Tundub, et see kõik on improviseeritud, ehkki olemasoleval alusel, milleks on Orbi põhjad ja käigud ja kasutatavad sämplid.  Kuna The Orbi tuntumatest lugudest on palju eri versioone: eri pikkusega miksid ja remiksid, siis ega need ei olegi kivvi raiutud ühikud, pigem eri keskkondades ja hetkil oma elu elavad organismid. Eri kujul tuuakse Tallinnas publiku ette “Earth (Gaia)”, “Towers Of Dub”, “A Huge Ever Growing Pulsating Brain…” ja muud vanemad hitid ning ka hetki uusimalt, 19. albumilt “Buddist Hipsters” (2025): “Spontaneously Combust” ja “Arabebonics”, ka üks lugu, mis tundub täiesti uus. Ehkki The Orb on artist, kes pole kunagi maha käinud ega lahjenenud ega igavaks muutunud, töötavad 90ndate lood siiski paremini. Seejuures on neil tohutu diskograafia, lisaks 19-le albumile palju projektiplaate, EP-sid, spetssingleid, ja mingit retrospektiivkontserti oleks üsna võimatu oodata, eriti umbes tund 20 kestvast etteastest. Midagi ei kosta kahjuks albumitelt “Orblivion” (1997), “Cydonia” (2001), “Bicycles & Tricycles” (2004).  Märkan, et Paterson ja Rendall pole kõike lõpuni kokku leppinud. Orbi lood kestavad tihti 15–20 minutit, kontserdil nii pikalt muidugi mitte, aga Rendall, kelle hooleks on rohkem biidipõhjad, kipub rahvast tantsule kutsuma ja kruttima happelist ambient-house-kütet, samas kui Paterson viskab breike vahele, katkestab rütmijadasid, toob lugudesse pöördeid. See töötab nagu elektrooniline jazziduo kosmosest. Heli on kristallpuhas, bassid ujutavad vaikselt põranda üle. Me ei kuule paugutamist ega lärmi, see on väljatimmitud saund, mis asub otse kuulajate kehades. Oskuslik, ja sobib selle muusika iseloomuga. Rendall vehib aeg-ajalt käega tantsule, Paterson näitab kätega mingeid müstilisi märke, see on ka kogu nende suhtlus. Nad ei lausu õhtu jooksul sõnagi ja tagasi ei tule. Nad ei jäta aga ülbet muljet, on pigem nagu veidi oma mullis olevad ufo-mehikesed.  Kõik. Koju. Üks tagasihoidlikumaid livesid, mis nähtud, aga meelde ta jääb. https://www.youtube.com/watch?v=fXnbYmGMHu0