Ka kõige realistlikumaid filme vaadates olete ehk märganud, et inimesed käituvad nii, nagu nad päriselus pigem ei teeks. Võtan taas luubi alla mõne korduva elemendi, mis neile, kes vähemalt keskmises mahus filme ja sarju vaatavad, võivad tuttavad ette tulla.
Eelmises loos vaatlesin järgmisi klišeid filmides: lahtised uksed, mahalendavad õllekorgid, patsutused autokatusele, mustade nõude käsitsi pesemine, dialoogides mõmisemine, auto eest sirgjoones põgenemine, are you okay? küsimine.
Seekord uued näited karakterite tüüpkäitumistest pisiasjus, mis korduvad filmist filmi kas efekti mõttes, teadlikust lihtsustamisest või lihtsalt stsenaristi lohakusest. Keegi ei taha ju teadlikult klišeid järgida, need tulevad läbimõtlematusest.
Kokaiinipaki avamine noaga
Stseen, mida olen näinud kümneid, kui mitte sadu kordi. Käimas on kokaiinidiil. Lauale lendab kott kokapakkidega. Üks võetakse välja. Üks osapool kahtlustab midagi, või lihtsalt kontrollib, kas on õige kraam.
Raksti, käib nuga (mis on narkoärikatel alati käepärast) kokapakki ja lõikab sellesse pika prao sisse, kust siis noaotsale pulbrit kougitakse ja seda proovitakse. Enamasti on küll õige kraam. Võib käiku minna.
Kuidas sa müüd maha seda katkilõigatud pakki? Sealt pudeneb ju kohe pulber välja?!
See nagu pole probleem. Tihti veel pannakse katkine kotike üldpampu tagasi. Enamasti siiski ei näidata, mis sellest purunenud pakist saab, aga kuna teada on, et tehingud käivad kaalu järgi, siis ega seda lihtsalt kõrvale tõsta ei saa.
Absurd, ühesõnaga. Aga ega ma ei tea, kuidas kokaiinikaupmehed päriselt toimetavad. Võibolla nad ongi peast veits soojad ega mõtle kaks käiku ette.
Drumroll
Asi, mida ma päriselus vihkan. Vihkaksin. Õnneks mu tutvuskonnas keegi nii ei tee. Drumroll. Mingi sündmus, mis iganes. Tegelane ei ütle kohe välja tähtsusetut fakti, a la kas ta sai oma vana auto maha müüa. Enne on vaja kruttida põnevust, kuigi kellelgi ei ole mingit põnevust, vaatajal küll mitte, äkki tegelastel selle filmimulli sees on. Tegelane teeb õhus kätega sissejuhatavat rütmi mängiva piduliku trummari liigutuse, tadaradaratt. Õnnestus auto maha müüa! Sitaks põnev.
Tere laps, mis hinde sa koolis said? Ei, enne laps teeb ka drumroll’i. Kas keegi päriselus teeb nii või on see ainult filmides… Stsenaristide kursustel õpetatakse? Et kui tahad pinget kruvida, pane drumroll’i.
Võibolla Ameerikas trummeldatakse iga lause eel õhku, kust mina tean, pole käinud.
Kaugusse vahtimine
Kui tegelasel on mingi mõte, siis ta vaatab kaugele-kaugele. Vaataja neid kaugusi ei näe, tema näeb pilku, mis süüvib lõputusse. Kuhugi, kus on selle maailma piir. Sest seal on vastused kõigile küsimustele: kes on mõrvar, mida teha laguneva abieluga, kuidas saada üle lähedase surmast, kas peaks õhtustama minema restorani või tellima hiinakat.
Filminäitlejatele vist õpetatakse spetsiaalselt seda kaugusse piidlemist. Kusjuures vahel näidatakse filmis ka kaadrit, kuhu tegelane vaatab. Ja seal taamal on kortermaja, tänav, poed, midagi tavalist. Pole nagu midagi vahtida. Aga tegelane vahib sealt vastuseid.
Pateetiline on, aga kui ongi just paatost vaja, siis seda saab ka tühisematesse stseenidesse pumbata lihtsa vaevaga, pane aga kangelane kaugusse jõllitama ja metafüüsika on omast käest võtta.
Kaks tegelast akna ees
Eelmise punktiga seostub see, kuidas kaks tegelast toas pannakse sageli dialoogi esitama. Lihtsalt vastakuti seisma panna ja suuri larhve näidata: liiga “Santa Barbara”. Hei, aga paneme tegelased akna ette. Aknast välja vaatama! Ja siis nad vestlevad sügavmõtteliselt aknast välja vaadates.
Eraldi punktiks tegin selle seetõttu, et tegelased ei vaata üksteisele otsa, vaid põrnitsevad kaugusse. Kas me päris elus näeme seda? Kas me lähme alati akna ette rääkima? Ega vist.
Aga kuskilt on see idee filmitegijate seas lendu läinud.
Kodumaa muld
Veel üks seik, mis külvab kamaluga paatost. Täpsemalt kahlatakse selle kamaluga kodumaa mulda.
Niisiis: tegelane on jõudnud tagasi kodukamarale. Või tiritakse ta sealt just väevõimuga minema. Või lahkub vabatahtlikult, ent on süümekad. Või tuleb lihtsalt äratundmishetk: this is my home!
Kuidas sa väljendad seda, kui peab midagi näitama ka. Kogu dramaatikat ei saa ainult sõnadesse valada. Pane tegelane ütlema: “Oo kodu, mu kodumaa.” Sellest on vähe. Tegelane peab midagi tunnetama ja seda ilmekalt väljendama. Ta tunnetab kätega kodumaa mulda. Rahmab seda pihkudesse, laseb siis sõrmede vahelt niriseda, piieldes nõrisevat mulda, liiva või muidu kõntsa tähenduslikult: oh, see on nii otsustav stseen.
Kas te teete nii? Mina pigem ei lähe maad käppima. Mul on ka kalleid kohti, aga tajun neid pilguga. Ja pilgu kaudu muidugi ka hingega, või südamega, või mis need organid siin sees on.
Hea näitleja oskab kindlasti ka pilguga mängida, kuid stsenaristid on talle selle mullanõristamise sisse kirjutanud ja siis tuleb ikka käsi määrida.
Koputus uksele
Eks ole, uksekellad on olemas, see pole mingi tehnikaime või viimane saavutus. Tänapäeval isegi uksekella ei lasta, vaid antakse telefoniga märku.
Aga hea küll, uksekell.
Aga ei, filmides alati koputatakse. Lausa taotakse uksele. Ma saaks südari, kui mulle sellise koputusega külla tuldaks.
Koputamine on efektsem. Koputaja liigutusena: selles on otsustavust. See on selge signaal, ava, ma tulen! Ma ei tagane sellest uksest! Samas kui uksekell on mingi törrrrrr. Või hoopis malbe linnulauluimitatsioon. No see ei töötaks. Ka mitte sellele, kes toas. Ta peab ikka saama raputatud: kas see külaline muudab ta elu? Kas tullakse tapma?
Ega jah, raske elu seal filmides.
Telefon ja väledad näpud
Mina püüan telefoni vähe näppida, vanainimese asi. Ei köida see šokolaaditahvli kujuline moodustis. Olen proovinud, igav. Nüüd ainult kõned (nii vana kool), what’s app, sõnumid, fotod, bolt, Smart ID, vajadusel äratus või gmail - eks ole, peaaegu null.
Aga ma imetlen, kui käbedalt noored telefonis surfavad ja trükivad.
See aga pole midagi võrreldes filmitegelastega. Toksivad näpuga kolm-neli korda ja jälle pikad tekstid kirjutatud. Eheduse mõttes võiks teha katset ja lasta näitlejal see sõnum, mida pärast suurel ekraanil filmi sees kuvatakse, päriselt kirjutada ja seda filmida. Paras pusimine oleks, adrekas sees ka ja. Mõnel algajamal näitlejal ehk isegi närv püsti ja ei tule õiged tähed. Aga kui eeldada, et neid sõnumeid saadetakse filmides tavaliselt afektiseisundis, siis olekski õige. Näiteks: “Hambuni relvastatud eriüksus on ukse taga, mis me teeme?” Katsu seda sekundiga trükkida.
Või kõned. Piisab filmis või sarjas tegelasel telefon välja võtta ja kõrva äärde panna, kui juba helistab õigele isikule. Et teha katset, kuidas see helistamine siis päriselus käib, võtsin praegu julguse kokku ja helistasin hambaarstile (üks kihv vajab niikuinii kohendamist ja olin seda kõnet edasi lükanud, nüüd siis tuli ära teha). Viis puudet. Viis.
