Põgus põige mõnda selle kevade silmatorkavaimasse suurfilmi, mida eri ekraanidel legaalselt ka Eestis näha võib. Ei käinud seekord indie-kino, autorikino, arthouse’i radadel, valisin pigem tuntud teoseid.
“The Drama” (“Hõissa, pulmad!”)
Režissöör Kristoffer Borgli. Näitlejad Zendaya, Robert Pattinson, Mamoudou Athie, Alana Haim. Kinodes.
Käsi tõrgub pealkirjaks kirjutamast seda vastet, mille all film Eesti kinoekraanidel on. Lisaks on žanriks märgitud “romantiline komöödia”. Tõsi, see sõnapaar käib läbi ka rahvusvaheliselt, ent Rotten Tomatoesis on lisatud “mystery” ja “thriller” - mis mõlemad kehtivad, nagu ka IMDB-s olevad märksõnad “dark comedy” ja “drama”.
Filmilevitajad kardavad vist, et kui miski on tume, müstiline või dramaatiline, siis hoiab publik kinost kaugele. Sõna “Draama” pealkirjana ei tasuks karta, sellenimeline teatrifestival Tartus on igal aastal välja müüdud, nagu ka Draamateatri-nimelise teatri saalid valdavalt. Mind peletasid hoopis pealkiri ja määratlus “romantiline komöödia” - õnneks abikaasa oli targem, palus Eesti-pealkirjast mööda vaadata. Kaasa tuli ka 16-aastane tütar, kes teab Zendayat eelkõige noorte menusarjast “Euphoria”.
Filmis on ohtralt musta huumorit, psühholoogilist pinget ja suhtedraama liigub tõesti trillerlikus vaimus. Üks olukord on ebamugavam kui teine, kõik, mis saab viltu minna, läheb, ja lisaks lähevad pekki ka need olukorrad, mis justnagu ei saaks ebaõnnestuda, ent inimloomus on ettearvamatu ja igal vaatajal võib olla äratundmisängi selles osas, kui palju lolle otsuseid inimene iga päev suudab teha - loomulikult mõnegi õige valiku kõrval.
Robert Pattinson teeb Oscari-väärilise esituse, Zendaya näitab end uuest küljest (sarnasest küljest on ta end tegelikult juba ilmutanud Sam Levinsoni 2021. aasta psühholoogilises draamas “Malcolm & Marie”). Alana Haim teeb krõbeda karakterrolli mürgise “peresõbrana”.
https://www.youtube.com/watch?v=6zmKcUa4Xxk
“Ave Maria” ("Project Hail Mary")
Režissöörid Phil Lord ja Christopher Miller. Näitlejad Ryan Gosling, Sandra Hüller, James Ortiz, Lionel Boyce. Kinodes.
Ulmekirjaniku Andy Weiri romaani “Project Hail Mary” (2021) järgi tehtud samanimeline film toob kohe meelde eelmise Weiri menuki järgi tehtud filmi “Marslane”, kus peaosas Matt Damon. Jälle mees üksi kosmoses, kohati ka kirjanik kordab end: sarnane huumor, esialgne saamatus praktilisis asjus, eneseületused jm motiivid seovad kahte filmi. Ryan Goslingi kehastatud bioloog Ryland Grace peab aga lisaks endale (või ka enda asemel, jätame selle lahtiseks neile, kes pole veel filmi näinud) päästma maailma, võib-olla isegi kaks maailma. Eks neid üksikuid mehi - just mehi - ole kosmosesse läbi filmiajaloo palju sattunud ja mõneti on lähtepunkt võrreldav Robinson Crusoe looga.
Goslingilt särav ja sarmikas esitus ning režii ja stsenaarium on pannud üksildase kosmoseodüsseia osavalt ja valdavalt ka maitsekalt elama, mõningad lihtsustused (ühise keele leidmine teise planeedi elanikuga) käivad paraku ulmekomöödia žanri juurde. Haarav ja ilus pildikeel, äge kõrvalroll viimaste aastate kino ühelt kuumimalt Euroopa nimelt Sandra Hüllerilt, kokkuvõttes hea meelelahutus. Mida on ju ka vaja: haaravaid linateoseid, mille kaudu inimesed pääsevad paariks tunniks igasugu olme-, töö- ja eksistentsiaalsete murede eest eemale.
Veidi häiris Venemaa-faktor filmis. Saan aru, et käsikiri on kirjutatud romaani põhjal, mis valmis enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, ja et Venemaal on kosmosevallutustes läbi ajaloo oma roll. Liiati on tänapäeva USA ja Venemaa kahjuks pigem liitlased, kui Trumpi ja Putini absurdseid suhteid üldse kuidagi mõistuspäraselt analüüsida õnnestub.
USA teadlaste ja NASA läbiv koostöö Venemaaga ning “Russia” rinnasiltidega ning Vene lippudega tegelased mõjuvad praeguses maailmas siiski kohatuna.
Filmi nimeks pandud “Ave Maria” on maitsekas vaste.
https://www.youtube.com/watch?v=m08TxIsFTRI
“28 Years Later: The Bone Temple”
Režissöör Nia DaCosta. Näitlejad Ralph Fiennes, Jack O’Connell, Emma Laird, Chi Lewis-Parry. Netflixis.
Düstoopiline 28-saaga algas aastal 2002, mil Danny Boyle tegi Alex Garlandi stsenaariumi järgi filmi “28 Days Later”. 2007 ilmus järg "28 Weeks Later". Loogiline järg olnuks 28 kuuga, ent seda ei tulnud ning kaua tundus, et rohkem järgi ei ilmugi, kuni mullu jõudis ekraanidele "28 Years Later", mis viis postapokalüptilisse maailma, kus inimesed, nagu zombiinvasioonifilmides ikka, peavad tegelema eelkõige ellujäämisega.
Sellele filmile on juba omakorda järg “28 Years Later: The Bone Temple”, mis ka Eesti kinodest tabavalt tõlgitud pealkirjaga “28 aastat hiljem. Kondikoda” läbi jooksis, ning kuuldavasti on tegu triloogiaga, mille kolmandat filmi tehakse.
“Kondikojas” on lavastajatoolile Danny Boyle’i asemel istunud Nia DaCosta ning minu meelest ületab tema loodu isegi Boyle’i eelnenud filmist, millest endiselt Alex Garlandi kirjutatud linateos tõukub. “28 aastat hiljem” peategelaste Jamie (Aaron Taylor-Johnson) ja Isla (Jodie Comer) asemel seatakse “Kondikojas” fookus kahele eelmise filmi kõrvalliinile: kondikoda pidavale doktor Kelsonile (Ralph Fiennes) ja Jimmyde pätikampa juhtivale Sir Jimmy Crystalile (Jack O’Connell).
“Kondikoda” on sädemeid ja verd pilduv show, kus ilget vägivalda leevendab maitsekas must huumor ja värskendab muusikavideolik pildikeel. Üks eredamaid muusika kasutamise hetki - minu hinnangul filmiajaloos üldse - on Ralph Fiennesi tantsusoolo Iron Maideni “Number Of The Beast’i” järgi. Sellest on saanud ka eraldi internerihitt. Neil, kes filmi veel näinud pole, soovitan seda siiski mitte eraldi enne peibutusena vaadata, süžee on mõistagi ehitatud nii, et tõeline efekt on sel episoodil filmi kui terviku sees. Hiljem seda “muusikavideot” eraldi üle vaadata soovivad küllap paljud.
Lõpus ilmub lagedale ka saaga kahe esimese filmi kangelane Jim Cillian Murphy kehastuses.
https://www.youtube.com/watch?v=EOwTdTZA8D8
“Koduabiline” ("The Housemaid")
Režissöör Paul Feig. Näitlejad Sydney Sweeney, Amanda Seyfried, Brandon Sklenar, Michele Morrone. Telia filmilaenutuses.
Ei ole filmi aluseks olnud Freida McFaddeni samanimelist romaani lugenud ja kas peakski, aga selle põhjal Rebecca Sonnenshine’i kirjutatud stsenaarium töötab Paul Feigi psühholoogises põnevikus hästi. Bestsellerid ongi vahel paremad pildilises versioonis, puhtalt kirjandusena võivad jääda üheülbalisteks.
Õõvastava kõhedikuna kruvib “Koduabiline” aga isegi üllatavalt haaravalt, võttes aina uusi pöördeid ning kolme peategelase tõelised palged avalduvad järk-järgult. Peamiselt pulma-, jõulu- ja tondipüüdjate filmidega tuntuks saanud Paul Feig näitab, et oskab punuda ka täitsa tõsiseltvõetavaid thriller’eid, kus miski pole see, mis näib. Eelkõige pole seda rikkurite glamuurse fassaadiga kodune elu. Samas ka mitte lihtne ja malbe koduabiline. Siin võib näha ka Ameerika rikaste ja ilusate elu kriitikat, aga pigem ei ole see olnud filmitegijate eesmärk.
Sydney Sweeney (taaskord “Euphoria” sarja tuntus on toonud kinodesse ja koduekraanide ette kindlasti ka palju noori) ning Amanda Seyfried teevad meeldejäävad rollid.
Puudus: vähene huumorimeel.
https://www.youtube.com/watch?v=48CtX6OgU3s
