Öökapiraamat. Krista Kaer: Tolkieni "Sõrmuste isanda" maailm tõmbab endise võluga

Kirjastaja ja tõlkija Krista Kaer hoiab käeulatuses fantaasiamaailma, millel on meie käegakatsutava maailmaga mõistagi selged seosed. Krista Kaer on ka Tallinna kirjandusfestivali HeadRead korraldaja. Tänavune festival peetakse 27.–31. mail.

Rubriigis “Öökapiraamat” räägivad kirjandus- ja muud kultuuriinimesed, mis raamatud on neil öökapil ning mida põnevat nad sealt leidnud on. Raamatud: 1) J. R. R. Tolkien, "Sõrmuste isand". Kolm köidet ilmusid eesti keeles esmalt 1996–1998. Tõlkijad Ene Aru ja Votele Viidemann. Kirjastus Tiritamm; 2) Terry Pratchett, "Härrasrahvas" ("Kettamaailma" sarja 14. raamat). Eesti keeles 2003, tõlkija Allan Eichenbaum. Kirjastus Varrak. Pean kõigepealt tunnistama, et mul on niinimetatud öökapiraamatutega pahasti. Need kipuvad kuhjuma, kuni virn ähvardab ümber kukkuda. Kui olen jõuga platsi puhtaks teinud, tekib sinna peagi raamat, millest peaksin läbi lugema vähemalt poole, et oskaksin selle kohta midagi öelda. Ja siis tekib selle peale järgmine, ikka sama sihiga. Ja siis veel paar raamatut, mida ma väga lugeda tahaksin, aga mille lugemiseks pole päriselt aega. Ja peagi tuleb jälle kõik kahetsedes kuhugi mujale – näiteks käeulatuses olevale riiulile tõsta. Nüüd aga on mulle sattunud öökapiraamat, mida olen juba tükk aega tahtnud vähemalt kohati üle lugeda ja mis kuulub kenasti klassikarubriiki. See on J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isand". Selle raamatu käeulatuses hoidmiseks on veel üks mõjuv põhjus. Nimelt teen juunis kirjandusreisi Walesi ja sealt tagasiteel peatume ka Oxfordis. Kirjandusreisil ei saa aga Oxfordis kuidagi käia, rääkimata Tolkienist ja tema maailmast. Tolkieni ja tema maailmaga puutusin muidugi kõigepealt kokku "Kääbikus", mis oli küll tore, pigem lastele mõeldud. Siis aga andis Toomas Raudam mulle lugeda ühe oma sõbra "Sõrmuste isanda", muidugi inglise keeles ja piiratud ajaks. Mäletan praeguseni, millise mulje raamat mulle jättis ja kuidas püüdsin seda ümber jutustada kõigile, kes piisavalt kaua paigal püsisid. Tahtsin nüüd muu hulgas veenduda, kas see raamat suudab mind endiselt endasse tõmmata või on lumm kogu hiljem loetud fantaasiakirjanduse mõjul lahtuma hakanud. "Sõrmuste isandat" lugema hakates hoidusin hoolega kõigist lisadest, indeksitest ja taustainfost, sest muidu võinuksingi sellesse kõigesse lootusetult kaduda. Tolkieni maailm on ju sündinud keeltest, mis nõudsid ajalugu, müüte ja seal tegutsevaid rahvaid ja üksikisikuid. "Sõrmuste isand" on sellest vaid üks episood. See episood kõlab aga märgatavalt kokku meie praeguse maailmaga. Ma ei imesta üldse, et Mordor ja selle sõdurid, orkid, on leidnud vasted tänapäeva maailmas. Tolkien, kes ise oli olnud Esimeses maailmasõjas, kaotanud seal sõbrad ja näinud, mida sõda inimestega teha võib, kirjeldab järjekordse hävingu veerel olevat maailma, Keskmaad, kus rahvad umbusaldavad üksteist hoolimata sellest, et kurjus on taas pead tõstmas. Kuskil on veel haldjad ja kõrgemad jõud, kes küll katsuvad aidata, aga viimases lahingus tuleb siiski inimestel kõik mängu panna. Enne seda aga toimuvad läbirääkimised, sõlmitakse liidud ja püütakse ületada isekus, upsakus, eelkõige võimuiha. Just võimuiha on Tolkienil kõige kurja juur, sest võimu pakkuv sõrmus saab jagu kõigist, ka kääbikust, kes ometi sellele kõige kauem vastu paneb. Ja lõpuks ei päästa Keskmaad selleks korraks mitte kangelaslikkus, vaid halastus ja kaastunne, sest kui Frodo ei oleks Gollumile halastanud, poleks ka sõrmus oma otsa leidnud.

"Sõrmuste isandat" on nauding lugeda, sest selle maailm on nii detailselt loodud, et kogu aeg aimub kuhugi kirjeldatud sündmuste taustale jääv avaram pilt.

Tolkien ei lõpeta ka "Sõrmuste isandat" headuse üldise võiduga, nii et kõik oleksid õnnelikud. Haavad on liiga rängad, haldjad lahkuvad Keskmaalt, jättes selle inimestele, armastus ja truudus ei pruugi tuua kaasa igikestvat õnne. Mingis mõttes ootavad kõiki Hallid Sadamad; need, kes jäävad, peavad aga laastatud maa uuesti üles ehitama. Peab tunnistama, et "Sõrmuste isand" tõmbas mind endiselt endasse ja valmistas isegi ehk vaimu ette "Silmarillioniks", millest olen seni ainult mõne osa lugenud. Kui midagi üldse häiris, siis kohatine pateetika ja sagedased sedalaadi hüüded nagu "Oh häda!" või "Oh õnnetust", aga eks see käib kõrgfantaasia juurde. Selleks aga, et kõrgfantaasiast uuesti maa peale tulla, kulub ära Terry Pratchett. Juba haldjate lainel olles oli loogiline jätk Terry Pratchetti "Härrasrahvas". Nii et tuleb siirduda Keskmaalt Kettamaailma. Ka Pratchettil on haldjad, aga hoopis teistsugused kui Tolkienil. Pratchetti haldjad on samuti ilusad, aga julmad ja armastavad inimestega mängida, neid piinata ja tappa. Kunagi valitsesid nad maailma, aga nende jõud hakkas vähenema. Nüüd teevad nad Lancre’i kuningriigis uue katse end maksma panna, sest kiviringide vägi, mis neid eemal hoiab, on nõrgemaks muutunud ja nad pääsevad ringidest läbi. Paraku pole nad arvestanud Lancre’i kolme nõia, Vanaema Weatherwaxi, Nanny Oggy ja Magratiga. Kokkupõrge on möödapääsmatu ning haldjate särale on nõidadel vastu panna raud, side oma maaga ja samuti raudne pealoogia. Tõsi, appi tulevad ka Kettamaailma võlurid, aga neist ei pruugi alati kasu olla. Ka "Härrasrahvas" toimub otsustav lahing ja Pratchett pole lahendanud seda sugugi ootuspäraselt. Kui Tolkieni maailma sukeldudes kaod müütide, keelte, suguvõsade, needuste ja traagiliste saatuste sudusse, millest on raske jälle välja ilmuda, siis Pratchetti maailm on meie oma maailm ning ta aitab meil seda pisut paremini aduda ja uue nurga alt näha. Ehk kasutades tema enda tsitaati: "Voodi kõrval oli purk karamellidega ja paksust klaasist pudel selge vedelikuga, mis pärines tema (Nanny Oggi) keerulisest destilleerimisaparaadist metsahüti taga. See polnud päris viski ja see polnud ka päris džinn, kuid see oli täpselt 90 kraadi kange ning suureks lohutuseks neil murettekitavatel hetkedel, mis vahel tulevad umbes kella kolme paiku öösel, kui inimene ärkab üles ega mäleta, kes ta on. Pärast klaasikest seda selget vedelikku ei mäletanud sa ikkagi, kes sa oled, aga sellest polnud midagi, sest nüüd olid sa juba niikuinii keegi teine." Täiesti võimalik, et samuti võib mõjuda see, kui sul on öökapil käeulatuses mõni Pratchetti raamat või ka mõni muu raamat, millest sellistel kella kolmestel unetushetkedel abi otsida. Peaasi, et see sul seal olemas oleks.