Teatriarvustus. Madis Kolk: lahkunu kutsumine tähenduseta toostidega. "Ma ei märganudki, millal sa läksid"

Madis Kolk mõtestab Lauri Lagle uuslavastust.

Lavastus: Lauri Lagle "Ma ei märganudki, millal sa läksid". Autor ja lavastaja Lauri Lagle. Dramaturg Eero Epner. Kunstnikud Edith Karslon ja Lauri Lagle. Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Näitlejad Marika Vaarik, Sander Roosimägi, Rea Lest, Simeoni Sundja, Eva Koldits, Joosep Lõhmus, Joonas Koff, Alex Paul Pukk, Uku Pokk. Koreograaf Tiina Mölder. Helikujundaja Artjom Astrov. Valguskunstnik Kristiina Tinnu Tang. Esietendus teatris Ekspeditsioon 5. mail. Lauri Lagle lavamaailmadel – enamasti on need loodud koos dramaturg Eero Epneriga – on alati äratuntav käekiri. Need ei representeeri otse – kuigi tsiteerivad fragmentaarselt – midagi varem olnut, vaid rõhutavad vahetut kohaolu, vahel tundub, et iga lavastus jätkabki sealt, kust eelmine pooleli jäi. On küll erinev päästik, erinev teemadering, erinev lavakeskkond, kuid olemine ise justkui eriti ei muutu. Õigemini muutub vastavalt sellele, milline on see olemine lavamaailma ümber. Samas pole Lagle lavastused ju ka kuidagi päevakajalised või olustiku(kriiti)lised. Oma olevikku on keeruline tabavalt ja täpselt kokku võtta, äärmisel juhul saab seda teha enda möödaniku kohta, kuigi siis tulevad mängu mälumoonutused ja soovmõtlemine. Nõnda püüan ka Lagle tänast lavataju raamistada minevikumeenutuse kaudu. 2019. aasta novembri lõpus alustas Ekspeditsioon oma tegevust lavastusega, mis laenas pealkirja Peeter Mudisti maalilt ning tutvustas end järgnevalt: Lauri Lagle lavastus “Paratamatus elada ühel ajal” algab hetkel, mil kõik on lõppemas. Inimesed on kogunenud ning valmistuvad millekski. Ent uued horisondid ei avane veel niipea. Nagu meie eludki, pole see jutustus, vaid hetked elatud eludest – ning nendest, mis alles ees.” Paar nädalat hiljem hakati Hiinas rääkima tundmatust viirusest, peagi jõudis see meieni ning 2020. aasta 12. märtsi hilisõhtul, mil olime just nautinud Ekspeditsiooni ja Krahli järgmist esietendust “Pigem ei!” Lagle endaga peaosas, kuulutati Eestis koroonapandeemia tõttu välja eriolukord. Kui mõelda kõigele, mis vahepealse kuue aasta jooksul toimunud, pole nimetatud viirus kindlasti kõige hullem asi, tahaks öelda, et me ei rehkenda vahepealseid sündmusi enam aatomite ja molekulide kaupa, vaid tõdeme moolarvutuse mastaabis, et maailm on muutunud. Lagle tegelased märkavad detaile, nad on selle aja jooksul olnud pidevalt ühtaegu ärevil võimaliku tuleviku pärast, samas kõike toimuvat stoiliselt konstateerimas. Need konstateeringud pole olnud niivõrd sõnumid kui pigem mingid tajuärritajad, veateated või kihelused, mis vahel hakkavad peaaegu füüsiliselt toimima juba lavastuse pealkirja lugedes. “Paratamatus elada ühel ajal” oli ühtaegu paratamatus elada ÜHEL AJAL KELLEGAGI (lavastuse tegevus toimus lennukis, trotsides ühelt poolt välist turbulentsi, teisalt paratamatust elada koos salongikaaslastega) kui paratamatus elada MINGIL KONKREETSEL AJAL. Valida ei saa aega ega seltskonda ning selles teadmises pole midagi meeldivat, kuid ometi on selles ärevuses lootust millekski valmistuda. Miski on lõppemas ja sellest ollakse väsinud, kuid midagi hoitakse ka varuks, sordiini all, sest ei tea ju, kuidas läheb või mida vaja läheb. Iga dialoogi lipsanud klišee on pudemeke varasema varemeist, kuid lootusega saada millegi uue nurgakiviks. Sellest see pinge ja ärevus, vaheldumisi rütmistatud pauside ja vabastava huumoriga. Võrdlus Tšehhovi maailmaga tundub banaalnegi, kuigi on kohane: sealgi ei öelda laua taga välja ühtki tähtsat sõnumit ega juhtmõtet, kuigi saame täna mõelda, et kõigis sealsetes lõpetamata lausetes, hilinenud ja mööda adresseeritud lähedusigatsusavaldustes kajastus juba tume aimus sellest, et kirsiaed on kõige muuga võrreldes alles sissejuhatus. Ka uuslavastusel on see tajuärritaja juba pealkirjas: keegi LÄKS ja keegi EI MÄRGANUD seda. Ei Tšehhovil ega Laglel toimu sündmusi, neile ollakse püsivalt “seljaga”, sest pole õigupoolest ambitsioonigi neist osa saada. Neist saab unistada või rääkida mälestusi, kuid sündmustes osalemine kuidagi määriks neid. Või siis osalejaid. Paratamatusega saame hakkama, kui on, millest unistada ja heietada, ning olgugi, et selle käigus ei märka me paljut olmeliselt olulist – sündmusi, sest nendeks ei saagi valmistuda –, hoiame ometi silma all selle, milleks valmistume. Nüüd aga öeldakse lavastuse tutvustuses: “Vastandina tšehhovlikule letargiale on antud lavastuse karakterid täis intensiivseid tahtmisi, valjuhäälseid pretensioone, lõputut rahulolematust ja soovi tingimata midagi saada. Aga mida, seda nad enam ei tea.” Võrdleksin Epneri-Lagle (rohkete allikmaterjalide põhjal kokku pandud) dialooge endiselt Tšehhoviga, tegelaste “intensiivsed tahtmised” ei välistaks võrdlust, kuid uuslavastuses on see saanud traagilise mõõtme just selle pärast, et igavikulises letargias tühist olmeprügi eirates on koos sündmustega jäetud veel midagi määravat märkamata. Traagiline ei ole lahkumine, selleks me peielauda kogunemegi, et lahkumist ja lahkunut mälestada. Kuid kui märkamata jäi nii “sa” kui “läksid”, oleme tunnetuslikult uues olukorras. Kui 1984. aastal mõjus Cameroni esimene “Terminaator” pigem jaburalt, sest meil polnud isiklikust pagasist võrdlusmaterjali võtta, siis praegu omame nii infot, empaatiat kui ravivõimalusi, et sellist olukorda vähemalt ära tunda. Lagle varasemates lavastustes tekib äratundmise sellest, et pöördumised ja reaktsioonid lähevad ikka kuidagi partnerist mööda, me ei tunne end kunagi kohal ja just selle intensiivne otsimine loobki kohalolutunde. Uuslavastuses enam ei reageerita ega otsita adressaati, see on nagu terminaator või algeline organism, kes ei suuda isegi surres välja lülituda, üleväsinud aju, mis ei lase uinuda. Lavastuse tegelased ei reageeri enam välistele impulssidele ja üksteisele, nad ka ei vakata, vaid kõike on liiga palju ning see on viinud ülekuumenemiseni. Edith Karlsoni ja lavastaja koostöös loodud kujundus meenutab Sille Pihlaku stsenograafiat Johhan Rosenbergi “Öömaajas” Von Krahlis: mõlemas on lavaruum ise juba ka vaikuses ja inimtühjana terviklik kunstiteos, selle funktsionaalsus on professionaalne paratamatus, kuid kontseptuaalselt ei teeninda ta tegelasi ja publikut, vaid sunnib lihtsurelikku sisenema endast avaramasse ruumi. See ruum on kui tardunud, ta talletab ja peegeldab kogu seda selge suuna, sihi ja tähenduseta teabe- ja emotsioonitulva, mida tegelased endast läbi lasevad. See on kui mürakõrb, kus tegelaste siseilm ei teki ega väljendu enam orgaaniliselt, vaid algoritmiliselt. Nad ei räägi justkui enam oma häälega, vaid on kanaliteks erinevatele keelekihtidele: näiteks internetifoorumitest, eneseabiõpikutest, majanduskeelest, religioonist, poliitikast. Uku Poki monoloog algusega “lahendus on see, et tuleb leida lahendus” või Eva Kolditsa nõukanostalgia mõjusid esmalt tüütu ja liigsena, kuid mida enam neid kihte lisandus, seda rohkem hakkas seegi müra mõjuma selle maailma mängureegli ja -võttena. Tegelased ei taju enam ümbritsevat, vaid moodustavad ise läbilõike infovoost… kuni muutuvad sellisena fossiilseks. Nad tegutsevad inertsist edasi: vaidlevad, tähistavad, lausuvad tooste, kuid kui Tšehhovi maailmas püüti nii kuidagigi, katse ja eksituse meetodil ja käsikaudu kobades tähendusi testida, siis selles maailmas on tähendus lahkunud. “Ma ei märganudki, millal sa läksid”. Kui Tšehhovil ja Puiu “Sierranevadas” jääb kõik alustatu kogu aeg pooleli, siis Lagle uuslavastuses ei mõju need katkestused enam puudujäägina, vaid nendest koosnebki kese. Tooste lausutakse ooperiviisidel, sest nende kaudu otsitakse veel ühtsust, midagi, mida koos tähistada, kuid kuna nende lausumiseks ei ole enam usutavat keelt ja ülevust, siis hoitakse seda püsti vastavate kultuurikoodide abil, mis on talletunud seljaajju.