Teatriarvustus. Karin Allik: pinge, mis ei lase hingata. "Orvud"

Tegu on tõesti meisterliku psühholoogilise teatriga, sest küsimus, mis nende inimeste peas toimub, pakub parajat puremist.

Tallinna Linnateatri uuslavastus “Orvud”. Autor Dennis Kelly, tõlkija Jim Ashilevi, lavastaja Markus H. Ilves, kunstnik Anke Leen Ledda Mikk, helikujundaja Arbo Maran, valguskunstnik Emil Kallas. Osades Alo Kõrve, Evelin Võigemast ja Jan Ehrenberg. Esietendus 25. aprillil Tallinna Linnateatri väikses saalis. Ma arvan, et ma ei riku kellegi üllatust ära, kui ütlen, et esimene pauk – nii otseses kui kaudses tähenduses – käib Tallinna Linnateatri uuslavastuses “Orvud” vaid loetud sekundid pärast etenduse algust. See on kirjas isegi lavastuse tutvustuses: “Helen ja Danny veedavad kodus vaikset õhtut, kui ootamatult tormab sisse Heleni vend Liam – verine ja šokis.” Ja nii ongi: Evelin Võigemast ja Alo Kõrve seavad end laua taha istuma, süütavad küünla ja loovad aimuse romantilise õhtusöögi algusest. Aga enne kui hubane tubateatri meeleolu kehtestuda jõuab, paugub uks keset lava ja laua ääres seisab Jan Ehrenbergi Liam, seljas verest nõretavad riided. [caption id="attachment_276067" align="aligncenter" width="768"] Foto: Siim Vahur[/caption] Põhjus, miks ma ei saa nii kellegi üllatust rikkuda, ei tule aga sellest, et kõik on juba teatri kodulehel öeldud. Esiteks jääb Linnateatri pileti ostmise ja saali jõudmise vahele piisavalt pikk vahe, et tutvustus jõuaks juba ammu ununeda (kaasa arvatud mul endal), aga teisalt – seda tunnet, mida Ehrenbergi ilmumine saalis tekitab, on kirjelduse põhjal raske ette kujutada. Markus H. Ilvese valik tuua Dennis Kelly kirjutatud “Orvud” lavale just Linnateatri väikses saalis näib ainuõige, sest nii pole lavastuse atmosfääril, emotsionaalsel intensiivsusel kuhugi hajuda. Esimesest stseenist peale tungivad ruumi pinge ja ärevus ning nõuavad publikult ümberhäälestust: üleminek argisest meeleolust äärmuslikku käib kähku. Just see mõjubki üllatavalt. Muljet avaldab, et kui esimene “nullist sajani” käik saab tehtud, ei jää lavastuse energia ühe koha peale toppama ega kuku ka kolksti maha, vaid läheb sealt edasi. Esmane, teadlikult rohmakas ärevus muundub ajapikku rafineeritud pinevuseks, mis hoiab tervikut koos kahe ja poole tunni vältel, kostitades publikut veel mitme pöördega ning demonstreerides trillerlikku mängu ilu. Esialgne arusaam olukorrast hakkab tasapisi murenema, õõvastus süvenema. Jah, tegu on kriminaalse pinevikuga, aga mitte agathachristie'likus tähenduses. “Orvud” ei paku teemaarenduseks vahvat nuputamisrõõmu ega kokkuvõtteks rahustavat avastust, mis õigluse uuesti jalule seab. Rahu jääb tulemata, sest valikud, mida kolm tegelast loo käigus langetavad, ei lähtu niivõrd õiglusest kui isiklikest traumadest. Dennis Kelly näidend on nimelt korraga isiklik ja ühiskondlik. Teose pealkiri viitab isiklikule tasandile: Võigemasti ja Ehrenbergi kehastatud Helen ja Liam on vanemad tulekahjus kaotanud ega ole saanud turvalist ja armastavat pereelu lapseeas tunda. Tulemuseks on tugev kiindumus teineteise suhtes, mis toob siira läheduse ja usalduse kõrval kaasa kroonilise manipulatsiooni. Peamiseks manipulatsiooniohvriks kujuneb seejuures Danny (Alo Kõrve), Heleni abikaasa. Ehkki kolmest tegelasest on Danny moraalikompass parimas töökorras, peitub tema Achilleuse kand isiklikus ebakindluses, mida Helen teab ära kasutada. Ja seda teeb naine loomulikult usus, et tegutseb pere huvides. [caption id="attachment_276066" align="aligncenter" width="768"] Foto: Siim Vahur[/caption] “Orbude” ühiskondlik tasand on tihedamalt seotud autori päritolumaa Suurbritanniaga: lisaks probleemsetele peresuhetele põimuvad näidendisse rassism, ksenofoobia ja neist tingitud füüsiline vägivald. Ehkki seda liini ei saa Eestisse üks ühele üle kanda, saab siinne publik põhimõttelisest vastandusest oma ja võõra vahel kahtlemata aru. Pealegi pole Liami puhul, kelle kaudu teema ilmsiks tuleb, selge, kuivõrd on tema vägivaldsus seotud ideoloogiliste vaadetega ning kuivõrd tema vaimse tervisega. Kavalehel on küll juttu radikaalse agressiivsuse kujunemisest ning moraalse otsustusvõime puudumisest, mille tingib stabiilsete vanemlike eeskujude puudumine ning vägivalla kogemine lapseeas, ent Ehrenbergi rollis näib allhoovusi olevat veel. Asi pole ainult katkises moraalikompassis, vaid sügavas vaimses häires. Liam on oma vägivallategudest distantseeritud, nagu pannuks neid toime keegi teine. Ta hüppab meeleolude vahel, justkui unustades keset paanikat ja ärevust ise paanikas ja ärevuses olla. Ehrenberg näitab Liami oskamatust ruumi lugeda ja tundeid reguleerida, tegemata tema potentsiaalset diagnoosi siiski ilmselgeks. Sama nüansseeritud rollidega vastavad Evelin Võigemast ja Alo Kõrve. Tegu on tõesti meisterliku psühholoogilise teatriga, sest küsimus, mis nende inimeste peas toimub, pakub parajat puremist. Kas Võigemasti Helen tunneb juba esimesest hetkest, et Liam on süüdi? Kus lõpeb siirus ja algab kauplemine? Mis hetkel taipab Danny, et teda on ära kasutatud? Kui Võigemast saab mängida siiruse ja manipulatsiooniga vaheldumisi, on Kõrve rollis kaks registrit eristatud: heatahtlik ja ettevaatlik ning murtud ja valmis senisel elul minna laskma. Kõrve monoloog, mis seda muutust teises vaatuses manifesteerib, tekitab oma täpsuses isegi judinaid, kujutluspilt hakkab tööle liigagi hästi. Ma ei tea, kas julgeksin seda öelda, kui Tallinna Linnateatril praegu piletimüügiga nii hästi ei läheks, aga kokkuvõttes on “Orvud” lavastus, mida on ebameeldiv vaadata. Sest see on nii hästi tehtud. Sest ta pakub täpselt seda, mille pärast Linnateatrit hinnatakse: tugevaid näitlejatöid, mis suudavad vaatajale naha alla pugeda. Pealekauba huvitavat teemakäsitlust, tundlikult kujundatud lava, heli ja valgust, detailitäpset lavastajatööd. Võtke või jätke.