Teatriarvustus. Sven Karja: rõdule vaat, rivitult! Endla "Rõdul"

Lavastuse "Rõdul" keskne kujund on selge ja kõnekas. Inimsipelgad elavad oma karpides, aga liigikaaslasega suhelda ei taha, ei oska, ei julge, märgib teatrikriitik Sven Karja.

Lavastus: "Rõdul". Lavastaja Ringo Ramul, autorid Indrek Koff, Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula, muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois (Ugala Teater), valguskunstnik Ivar Piterskihh. Näitlejad Liis Karpov, Carmen Mikiver, Ago Anderson, Sten Karpov, Tambet Seling, Andrus Vaarik. Esietendus Endla teatri Küünis 11. aprillil 2026. Rõdu kui arhitektuurilise detaili multifunktsionaalsus peaks juba kaugele kätte paistma. Rõdu võib vajadusel asendada nii töö-, elu-, raamatu-, piljardi- kui magamistuba, ka koduaeda või välikööki (grillivad naabrid, eks ole?). Rõdule võib tõsta vanad suusad või muud tarbetut koli. Rõdule võib tõmbuda varju tüütu seltskonna eest või peituda privaatsema telefonikõne tegemiseks. Rõdult saab piiluda võõrast elu. Ent samavõrra sobib rõdu enda presenteerimiseks ja oma võimu sümboolseks legitimeerimiseks – meenutagem näiteks lugematute valitsejate ilmumist ühiskondlike hoonete rõdudele. Ühelt poolt vihjabki rõdu elitaarsusele, eraldatusele, luksusele, ülejäänud maailmale kõrgustest alla vaatamisele. Samas võib kestvam rõdul vahtimine iseloomustada hoopis lumpenlikku lodevust. Ka kohtu- ja teatrisaalides on rõdud pigem lihtsama rahva pärusmaa. Rõdu võib näida mõnusa turvapaigana, aga peita endas varjatud ohte. Olin raevus, kui eelmisel kevadel avastasid mu seni rahuoaasina toiminud neljanda korruse rõdul endale pesitsuspaiga tuvid. Kuidas nad julgesid? Mis õigusega? Rõdude arhitektoonika allub – nagu kõik muu siin ilmas – moele: nõukaaegsed rõdud muutusid elanike soovil näotuteks kinni ehitatud putkadeks, nüüdsel ajal on soositud šikid ja avarad klaassepareed. Väga peen, aga trussikute väel kõhtu sügama sellisesse ju ei lähe. Ongi jälle häda majas. [caption id="attachment_275585" align="aligncenter" width="728"] Foto: Gabriela Järvet[/caption] Teha Eestis teatrilavastus, mille metafoorne dominant on rõdu, tundub ühtaegu ootamatu ja loomulik. Mis draamat ja kirge seal rõdul ikka olla saab? Ent samas... miks mitte? Kas polegi rõdu olemuselt teatrilava väike koopia? Mõistagi vaid juhul, kui majarahvas aknakatted eest lükkab ja sel moel pimedas sügisöös seisja lahkelt oma pereteatri vaatlejaks lubab. Minu kõige sürreaalsem rõduteatri kogemus on üksi noolemängu mängiv maikas mees. Rõhutagem seejuures, et valdavalt on siin tegu helitu vaatemänguga ning rõduomanike suhete dünaamika kohta saame teha otsuseid vaid visuaali põhjal. Et Ringo Ramul otsustas oma lavastuse välja tuua just Pärnus, ei tohiks samuti üllatada. Igati loomulik ju, et mingi osa suvepealinna elust toimub rõdudel. Peale selle kuulub Pärnu Rannahotelli juurde Eestis unikaalne seenrõdu. Kas teadsite, et rõdud polegi siinmail sugugi nii mõisate ja sakste värk, kui võiks arvata? Esimene rõduga talumaja, Unni häärber Rannu lähedal, ehitati Eestis enne aastat 1870, seega enne rahvusliku teatri sündi. Tõsi, Pärnu Endla Küüni ehitatud neli hüperrealistlikku rõdu meenutavad pigem neid nõukaaegseid kõledaid kuute, kuhu tõmbuti näägutava pereliikme eest suitsu kimuma. Lavastuse üldine esteetika riimub elutõega muuski mõttes: tükk on peaaegu sõnatu. Aga ebamugavat piilumise tunnet ei teki. Inimesed on selgelt nähtavad. Igati elusad inimesed on, oma silmaga kuskil nähtud.

Neil pole elus kõige paremini läinud. Ei ole midagi eriti hullu, aga hing tahaks midagi muud. Miks ja kuidas just nii läks, sellest nad ei räägi. Aga nad mõtlevad selle üle. Rõdu on selleks igati kohane paik. Saab kaugusse vaadata ja puha. Toas vahi ainult teist seina.

Kuigi kellelegi võib see lavastus tunduda julge etenduskunsti eksperimendina, pole tegelikult siin midagi enneolematut. Lihtsalt sõnu on sõnalavastuse kohta vähem, kui harjunud oleme, ja natuke narritakse narratiiviga ka. Vaataja on sunnitud mugavustsoonist välja ronima ja ootushorisonti etenduse ajal veidi siia-sinna nihutama. Mõni lõik on lõbus, meenutab mister Beani sketši või teatrikooli etüüdi. Mõni tundub olevat sotsiaalkriitiline, eakate ja tõrjutute eest seisev. Mõnel pole üldse saba ega sarvi. Nii tundub. Algul tundub, et kuuest näitlejast neli – Liis Karpov, Carmen Mikiver, Andrus Vaarik ja Sten Karpov – kehastavad rõdudega korterite omanikke, teised kaks – Tambet Seling ja Ago Anderson – on rõdutud (kas ka selle võrra rohkem rõhutud?). [caption id="attachment_275582" align="aligncenter" width="768"] Foto: Gabriela Järvet[/caption] Kui kõik tegelased kordamööda rõdudetagustesse korteritesse askeldama ilmuvad, arvad jupp aega, et ühed on teistel külas, hakkad joonistama suhtemustreid, kes võiks olla kelle abikaasa, armuke, naaber või salasõber. Aga siis taipad, et siin elatakse pigem müütilises ajas, ja peidad oma psühholoogilise teatri prillid tagataskusse. Aeg voolabki siin veidi teisiti kui teatris tavaks. Üldjuhul teatrilaval argitegevusi vaid markeeritakse ja kõik käib siuhh-säuhh. Keegi ei söö etenduse jooksul tervet praadi, ei koo valmis kampsunit ega lõhu ahjutäit puid. Selles tükis õlitab Tambet Seling jalgratast ja Liis Karpov silmitseb seda naaberrõdult. Õlitab pikalt, kauem, kui oleks vaja, ka reaalis. Ega selle tegelase elus palju muud toimugi. Kuidagi on läinud nii. Ärme uuri, miks. Lavastuse "Rõdul" keskne kujund on ometi selge ja kõnekas. Inimsipelgad elavad oma karpides, aga liigikaaslasega suhelda ei taha, ei oska, ei julge. Rõdudel on teatavasti rinnatised ja barjäärid. Kui hätta jääd, pead ainult endale lootma. Kui rõduuks kinni kiilub, pead luumurruga riskides naabri rõdule turnima. Kui on vaja raske madrats rõdule vinnata, pead ise hakkama saama, olgugi et oled juhtumisi naine ja haldjalikult habras. Võtku see siis aega mis võtab. Kuigi siinsamas, paari meetri kaugusel istuvad teatrikülastajad. Aga ega neist keegi püsti tõuse ega appi tule. Ei tasu lootagi. Vähemalt Eesti teatris. [caption id="attachment_275584" align="aligncenter" width="768"] Foto: Gabriela Järvet[/caption] Lavastuse loomisel on kasutatud Indrek Koffi poeetilisi tekste, just selle tüki jaoks looduid. Mõni jupp on kavalehel ära toodud, aga tervikuna me neid lugeda ei saa. Ainult aimata ja tajuda. Lõpus tuuakse lavale butafoorsed luukered ja seatakse kahe-kolmekaupa kallistavatesse gruppidesse. Selle kujundi üle saab muidugi pikemalt juurelda. Ise eelistaksin mõnd võimalikult lootusrikast tõlgendust. Et kui liha on kord kontidelt varisenud, siis oma ürgolemuse kutsel kleepume ikka teineteise külge. "Rõdul" pole olemuselt kurb, veel vähem kuri või kellegi suhtes häälekalt kriitiline lavastus. Meie ei saa öelda, kas ja mis neile inimestele parem oleks või mis nende elus valesti on. On täiesti võimalik, et see on parim, mis nendega üldse juhtuda sai. "Rõdul" sobitub sujuvalt praeguse Endla repertuaaripilti, kus on juba ees kodumaine dokumentaalteater, Poola sajanditagune absurd ja Vaino Vahingu psühhodramaatilised pihtimused. Aga õige hetk sai valitud ka klimaatilisi tingimusi arvestades. Eks kevade poole liigubki kogu elu rohkem rõdudele.