Raamatuarvustus. Justin Petrone: Õnnepalu Kolmnurk ehk Tööpäevad koos Tõnuga
"Mingil hetkel võib see olla lausa impressionistlik kogemus, kui Õnnepalu hakkab kirjutama jõhvikatest või noortest puudest. Mul jääb tunne, et mees lihtsalt ajab kuskil juttu, äkki kõrtsi nurgas, ja mingil hetkel on mul raske aru saada, …
"Mingil hetkel võib see olla lausa impressionistlik kogemus, kui Õnnepalu hakkab kirjutama jõhvikatest või noortest puudest. Mul jääb tunne, et mees lihtsalt ajab kuskil juttu, äkki kõrtsi nurgas, ja mingil hetkel on mul raske aru saada, millest täpselt ta räägib, kuhu see lugu meid viib. Ja mida me üldse joonud oleme?" Edasi kaasautor Justin Petrone hakkab kirjutama arvustust, välja tuleb eksistentsialistlik pilk elule laiemalt, sest nii mõjub Õnnepalu.
Raamat: Tõnu Õnnepalu, "Tööpäev". Varrak 2026.
Ta nimi on Tõnu Õnnepalu. Aga vahepeal kutsun ma teda lihtsalt Tõnupaluks. Lühem vorm. Ja mõnikord mängin edasi selle poeetilise nimega. Tõnu Õhupalli? Just nii ta tekst lendabki õhku. Targad sõbrad vahel soovitavad mulle, et peaksin just tema raamatuid lugema. Isegi Peeter, kes on ühe meefirma omanik. "Justin, tead, keda sa pead lugema vä? Tõnu Õnnepalu." Ta ütleb seda, nagu Õnnepalu oleks Marcus Aurelius ja Walt Whitman kokku. Lisaks eestlane. Ja eriti tark.
Peeter on minu arust hea eesti ettevõtja. Ta on ainult paar aastat minust noorem ja tal on lõputult energiat. Ehitab, sõidab, korraldab, keegi helistab. Peetril on uhked plaanid: tahab müüa Eesti mett Hiinas, Jaapanis, äkki Antarktikas ka. Ja isegi kui ta sööb lõunat Kodukohvikus, tegeleb ta oma äriga edasi. Nii et kahvel ühes käes, telefon teises. Seal ta istub, lahmib kartuliputru ja soovitab mulle, et peaksin rohkem Tõnu Õnnepalu lugema. See on naljakas, sest kui ma lõpuks ometi hakkasin lugema Õnnepalu raamatut "Tööpäev", siis üks tegelane on ettevõtja just nagu Peeter. Selle tegelase nimi on Peremees. "Peremehe silmad löövad särama ja tema nägu läheb lausa lapselikult naerule (Peremees on tegelikult siiras ja hea inimene!) loomulikult nende raha pärast," kirjutab Tõnu Õnnepalu selles raamatus. Tõelise raamatu Peremees on vist vanem tüüp, kes on töötanud USA-s ja Kanadas. Minu jaoks on ta võtnud mu mesinikust sõbra Peetri kuju. Nii ma teda ette kujutan. No näe, Peeter. Sina ju soovitasid, et ma loeksin rohkem Õnnepalu. Aga kas sa ootasid ka, et sinust saab osa sellest raamatust?
***
Ühel päeval, kui ma seda raamatut kohvikus, seekord Rohelises Majas, lugesin, kõndis üks kuulus ja kunstimeelne kujundaja minust mööda ning ütles: "Väga tubli, Justin. Loe ja õpi!" Ma sain aru, et kui ma hoian seda raamatut käes, siis on see ka nagu staatusesümbol – et ma loen häid raamatuid. Mul on maitset. Siin pole mingi "Da Vinci kood" või "Troonide mäng". See on see päris värk. Kunagi kuulsin juttu, et kui Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ilmus, luges seda nii palju eestlasi, et teised turistid Kanaari saartel ja Egiptuses mõtlesid, et see on eestlaste piibel. Võib-olla Õnnepalu "Tööpäev" pole veel nii populaarne, aga sel oli samuti oma efekt. Inimesed tahtsid seda mult kohe laenata ja teised lugesid seda samal ajal. Mõni lihtsalt tahtis seda oma sõrmedega puudutada, et mõista, mis tunne on hoida käes uut Tõnu Õnnepalu raamatut. Mul endal polnud algul selliseid tundeid – minu jaoks oli see lihtsalt sinine raamat. See istus mu voodi kõrval, Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi" ja Arthur Conan Doyle’i "Baskerville’i koera" vahel. Tore on kusjuures, et raamatud võivad inimestele veel nii huvitavad olla, et keegi tahaks selle kohe su käest võtta. Või et teine arvab, et oled tõsisem kirjanik, sest oled otsustanud meistrilt õppida. Ausõna, eesti keel pole mu emakeel ja ma olen suht kindel, et keele nüansid ja ilu jäävad mulle tabamatuks. Samuti on mul teistsugune taust lugejana, nii et need osad, mis räägivad Gulagist, kolhoosiajast, päevanormidest ja sajanditepikkusest orjusest, on mulle tõesti tundmatud. Aga võtsin seda pigem projektina – mitte selleks, et saada paremaks kirjanikuks, vaid lihtsalt selleks, et näha, kas Tõnu Õnnepalu raamatut on mul üldse võimalik originaalis lugeda ja kuidas see mind mõjutab. Olen kuulnud, et mind ootab maagiline kogemus, kui Õnnepalu loen. Et pärast on kõik teistmoodi.***
Mulle polnud see üldse selline kogemus, nagu ootasin või ette kujutasin. Alustuseks on kompositsioon lihtsalt huvitav. See pole romaan ega isegi argikomöödia, nagu kaanel reklaamitud. Kui dialoogi üldse on, siis vaid mõni tsiteeritud lause või paar sõna. Pigem on siin mõttemosaiik, tegelased on sügavalt ja värvikalt joonistatud autori terava pliiatsiga. Või kuidas ta üldse kirjutab? Kas sülearvutiga? Minu jaoks on see täitsa teistsugune stiil, Õnnepalu mõtterongiga harjumine võtab aega. Kuhu see mõtterong sõidab? Igale poole. Üks oks viib teiseni, mis kasvab omakorda järgmisteks. Mingil hetkel võib see olla lausa impressionistlik kogemus, kui Õnnepalu hakkab kirjutama jõhvikatest või noortest puudest. Mul jääb tunne, et mees lihtsalt ajab kuskil juttu, äkki kõrtsi nurgas, ja mingil hetkel on mul raske aru saada, millest täpselt ta räägib, kuhu see lugu meid viib. Ja mida me üldse joonud oleme? Rohkem masinatest, Peremehe autost. Kas absinti või? Noh jah, suht vangoghilik on Õnnepalu kompositsioon. Aga vahel leiab selles võsas kulda. Isegi natuke sentimentaalsust. "Mis inimene sa oled, kui sa pole eluski tegelenud lahutuse traumaga? Sellele kõigele on pühendatud raadiosaated, ajakirjad, kunstilised filmid," kirjutab Õnnepalu. "Aga töölahutus? See, et töökaaslane lihtsalt kaob su kõrvalt, ühel päeval enam ei tule ja ongi kõik." Need võivad olla kõige emotsionaalsemad laused raamatus. Samuti on mingi melanhoolia iga nurga taga. Sööklas. Aias. Mehaaniku argises vaikuses. Kliendid saabuvad eri autode ja vajadustega ning siis kaovad jälle. Võimatu on mitte hakata enda tööelule mõtlema, kui Õnnepalu kogemustega kaasa minna. Mitte nii otsekoheselt.Vaikselt sulavad tema mõtted ja sinu omad kokku, tema mälestused ja sinu omad ühinevad. Vanad kogemused tulevad pinnale. "Tõesti oli nii," mõtled mingil hetkel.Ja siis saad aru, et sa pole sellele ammu mõelnud - kui üldse kunagi. Miks mina pole tööst kirjutanud? Ei tea, ausalt. Mulle on see alati olnud asi, mis juhtus siis, kui mul olid hoopis teised fantaasiad, plaanid ja unistused. Isegi koolis mõtlesin, et oleksin pigem koos Kevin Costneriga preerias. Ratsutaksin koos indiaanlastega ja jahiksin piisoneid nagu filmis "Tantsib koos huntidega". Aga Õnnepalu ei kao kunagi päriselt fantaasiasse. Samas tuleb naeratus näole, kui kujutan teda ette koos Kevin Costneriga preerias indiaanlaste keskel, mitte Hõbekuuse Puukoolis Peremehe või Helmuti või Mehaaniku ja Kristjan-Jaaguga. Isegi kui Õnnepalu mõtted keerlevad iga masina ja puu ümber nagu hommikune udu, on tal ikka kaks jalga kindlalt maa peal. Ta sünnipäev on 13. septembril. Ta on Neitsi. Maamärk. Mina olen veemärk. Vast seletab see, miks meie maailmad nii erinevad. Või lihtsalt seda, et ma pole veel piisavalt Õnnepalu lugenud.
***
Kunagi, aastaid tagasi, oli Ugalas sündmus, kus Õnnepalu esines ja rääkis. Ma sain aru, et sel päeval oli seal palju rahvast, kuigi ma ise kohal polnud. Aga inimesed võtsid seda maru tõsiselt. Ameerikas käivad kirjanikud küll rääkimas, kui neil on mingi eriala. Ajalooprofessor räägib ajaloost. Ajakirjanik räägib maailmasündmustest. Romaanikirjanik räägib uuest raamatust ja oma loomingust. Aga selliseid üldisi tarku mehi ja naisi on vähe, kellelt oodatakse mitte ainult raamatuid, vaid tervet filosoofiat. See on üks aspekt Eesti kirjanduses – või Euroopa kirjanduses üldse –, et kirjanik on palju rohkem kui lihtsalt inimene, kes kirjutab. Olen kuulnud näiteks, et ma ise pole kirjanik, kuigi olen kirjutanud raamatuid. "Kirjanik? Mis kirjanik!" – "Aga ma olen kirjutanud raamatuid." – "Jah, aga see ei tee sind kirjanikuks."
Hästi. Selge.
Kas Õnnepalule see roll – et ta on eesti rahva kirjanik – meeldib või mitte, on mul raske aru saada. Kui sa loed "Tööpäeva", ei jää muljet, et Õnnepalu oleks uus messias, isegi kui rahvas nii ütleb. (Kas messias kirjutaks raamatu, kus tegelaste nimed on Tesla Man Üks ja Tesla Man Kaks?) Siin leian küll seoseid teiste maailmakirjanikega, mitte ainult eesti kirjandustraditsiooniga. Kas siin pole näiteks John Steinbecki sotsiaalrealismi? Kas Hõbekuuse Puukool ei ole omamoodi tema Cannery Row? Ma ise mõtlesin, et "Tööpäev" võiks toimuda kuskil mujal põhjas – äkki Kanadas, mingis paadikuuris Nova Scotias või Maine’i osariigis, kuhu üks vaikne imelik tüüp saabub ühel päeval, vaatleb kohalikke töötamas, ning kirjutab öösiti salaja oma mõtetest ja kogemustest.
Nii et isegi kui Õnnepalu fenomen eksisteerib Eesti kontekstis, on ta kirjanikuna palju globaalsem. Kui hakkasin mõtlema, et Õnnepalu pole mitte Teine Tulemine, vaid lihtsalt üks veidrik, kes kummitab mingit töökoda kuskil anonüümses kohas, muutus see raamat palju meeldivamaks. Sellest võiks filmi teha, kui ainult oskaks seda filmida. Episoodiline, poeetiline ja jääb meelde.
Kunagi oli mul isegi võimalus Õnnepaluga kohtuda. Pühak ise oli Suure-Jaani raamatukogus. Sõber Hedvigul oli plaan sinna minna. Siis oleksin saanud ka mina Õnnepalu oma silmaga näha. Aga Hedvig vist unustas mind kaasa võtta. Või polnud aega ega ruumi autos. Või lihtsalt unustas mu ära. Sest tal oli sel õhtul meeles ainult Õnnepalu. "Ta on poeet. Esmaklassiline," kiitis Hedvig mulle. "Ta on hea. Aus, valus. Ta on filosoof. Sa lihtsalt ei taju seda."
***
Just paar päeva tagasi nägin Hedvigut siin linnas. Mul oli "Tööpäev" kotis ja näitasin seda talle. Tema loeb "Tööpäeva" nagu jooks kallist veini. Väikeste lonksudena. Natuke iga päev. Hedvigu lemmikpeatükk on praegu nr 18. Kui ta seda mulle ütles, hakkasin Õnnepalu valjult ette lugema: "Põhjapoolkera põhjapoolne kuppel mattub küll päev-päevalt aina sügavamini hämaruse ja pimeduse sisse, pimeduse vöönd lohiseb iga päev aina varasemal kellajal Venemaalt üle Peipsi järve ja uputab endasse kohe-kohe ka Hõbekuuse puukooli." – "Kas kuuled, kui ilus," ütles Hedvig. Nii me seal olime, Jaani kiriku varjus, rääkimas tema lemmikust Õnnepalust nagu ikka. Mis siis muud? Oligi ilus. Ei saa selle vastu vaielda. Paar päeva hiljem võtsin selle teema kohvikus jutuks Jõerüüdiga, kirjanduse oraakliga, kes vaatas mind nagu Sigmund Freud ja küsis: "Aga mis sind tegelikult selle Õnnepalu juures puudutab?" – "Olen kade," vastasin talle. "Hedvig armastab teda rohkem kui mind. Tema kirjutab päris maailmast. Mina olen eksinud fantaasiasse. Ainult naistest, alateadvusest ja seksist kirjutan ma. Olen madal.” Jõerüüt oli intrigeeritud. "No näe," ütles ta mulle oma Cheshire Cati naeratusega. "Seal on su päris lugu." Kaks kosilast, üks vanem, teine noorem, mõlemad tahavad Hedvigu kätt. "Meil on Õnnepalu ja Hedviguga armukolmnurk jah," pidin tunnistama. "Aga mine ja kirjuta see kõik kohe üles," soovitas Jõerüüt. "Sul on pealkiri olemas! "Kolmnurk". Fantastiline pealkiri. Lugu kirjutab end ise."