Raamatuarvustus. Grete Kaio: lühiõpetus - kuidas me hinge lukku keerasime
A ndreas Kübara debüütromaan mõjub kui kollaaž kõikidest unenägudest, mida olen näinud, aga hommikul ei mäleta, ütleb kultuurikriitik Grete Kaio . Raamat: Andreas Kübar, “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”, Puänt 2026 "See …
Andreas Kübara debüütromaan mõjub kui kollaaž kõikidest unenägudest, mida olen näinud, aga hommikul ei mäleta, ütleb kultuurikriitik Grete Kaio.
Raamat: Andreas Kübar, “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”, Puänt 2026"See ilus armastuslugu..." on universaalne ja muinasjutuline. Tegelased tekivad lugeja kujutlusse kindla vormiga, ent ei mõju päris inimestena – kuid nad ei ole ilustatud ega võltsid, vaid osa delulust, mis saab soluluks. “See ilus…” meenutab olemuselt eelmise aasta hittfilmi “Pikad paberid”. Tegelastel on sarnane, aga järgmisel tasemel maailmatunnetus, ning ka sihtauditoorium näib olevat sama.
Kübara romaan on nii detailne, et keset lugemist võtsin pliiatsi ja hakkasin raamatusse mõistekaarte joonistama. Siis sain aru, et kõigist tegelastest korraliku lugejaprofiili loomise asemel tuleb teost lugeda südamega. Autori hääl on siin sama tugev nagu parima maailmakirjanduse puhul, intensiivsuselt võrreldav näiteks John Fowlesi “Maagiga”.
Varasemad arvustused on tõstnud esile Kübara huumorit, minu jaoks on huumor siin osa leinast, naer läbi pisarate. Leinast on läbi vettinud kõik neli nurka raamatust, mille lugemise jooksul tekib juurde viies. Muidugi juhul, kui lugeja võtab endale vabaduse viies nurk välja mõelda, uks lahti teha ja teost enda ruumis tõlgendada (nagu autor algul ka teha soovitab).
Uksed on teoses tähtsad – need kragisevad, peidavad meeltesegadust ning lukustavad mõtted, mis varguse tulemusel kaovad. Ka uksed kui mõtted saavad abstraktse laengu, sest nende kustutamine on filmi “Eternal Sunshine of a Spotless Mind” (lavastaja Michel Gondry, 2004) laadis võimalik. Millised mälestused paneksid sina muuseumi, et enda lugu rääkida? Võta hetk ja vaata, mis on sinu kirjutuslaual ja mis lugu see sinust räägib. (“Kustutan mõtted Lea fotost sootuks või soovite siiski midagi meelde jätta? /---/ Kõige odavam lahendus on talletada üldine kompositsioon ja füüsiline suurus” (lk 127).)
Kes meie mälestusi filtreerib ja loob? Mäletame ju vaid enda mälestusi, mitte tegelikkust.
Ellujäänud on vanad
Romaan vaagib küsimusi nagu: kas kaotades nooruse elujanu, kaotame ka juured ning elusolemise julguse? Ning kuidas teha ruumi mälestustele, mida aja jooksul nii palju tekib ning millest igaüht sooviks lõpuni endaga kaasas kanda? Kuidas mitte minna hulluks elu rutakast hoost ning armastusloost, mida peas pidevalt uuesti kogeda tahaksid? “Siis kui esmaolulised asjad on tehtud: koolid lõpetatud, sünnipäevad peetud, nõud koristatud, riided pestud – siis laseme end vabaks nagu heeliumist õhupallid taeva poole lendama” (lk 33). Romaanist ilmneb, et enne vanaks saamist ei tohi teha seeni, peab lõpetama ülikooli, pidama sünnipäevi, koristama kodu (sealhulgas enda mõttemaailma). Peab pidevalt tundma hirmu, et rongile me ei jõuagi, et vabaks lasta ei saa – muidu lahkub rong jaamast enne meid ning nii peame elu ära elama nagu normaalsed inimesed, kes tellivad nädalavahetusel pitsat ja on kodused (lk 32). Enne vanadust on vaja saavutada kindlus, mängida õigete reeglite järgi: kolida uude koju, rookida lund, kasvatada taimi, käia trennis. Aga mis juhtub, kui seda kõike mitte teha?Elu kui kumisev vasknõu
Mängureeglid on nii selged, et jonnist tuleb mõte keerata kõik pea peale… vabatahtlikult. Või jääda kinni lõpmatusse, kus “polnud ka hommikuid, oli vaid õhtu, pigem pühapäev kui esmaspäeva õhtu, ja loogiliselt võttes olid kõik töömehed sellel kellaajal kodus, vaatasid multikaid…” (lk 39) ja kus “…polnud ka otsest loogikat, või vähemalt, polnud see oluline...” (lk 38). Sealhulgas kandes endaga leppimist: asjadega “…mis pole väärt võitlemist: näiteks mugavus: /---/ ma ei jaksa inimestega vaielda, kui nad surmkindlalt oma arvamust kuulutavad…” (lk 103). Lõpmatus on kui kumisev vasknõu: kui sellest kaob armastus, kui see saab kinnisideeks. Ning just armastus kannab inimest läbi elust ning võimalikest lõppudest. “Ma tahtsin vaid Leaga rääkida ja öelda, et vahel juhtub. Ja ma pole kindlasti maailma parim lohutaja, aga midagi lohutavat oskan ikka öelda. Kõik oskavad. Kasvõi silma vaadata ja kätt hoida…” (lk 47). Kübar toob välja ka, et päeva lõpus oleme kõik oma filmi režissöörid, kirjutades end punase baretiga naiseks või esimeseks armastajaks, hulluks või ingliks (lk 55). Loeb vaid see, et tankla poleks kunagi tühi ning bussid sõidaksid. Inimest saadab ebamäärane hirm. “Loomulikult ma ei usu kummitusi või jumalat, aga kardan neid ikka. Nad on ju õudsed, need väljamõeldud suurused, palju õudsemad kui reaalsed suurused /---/. Normaalsed inimesed ei kardagi päris asju /---/. Normaalne inimene kardab riidekapis elavat kolli, voodialust poltergeisti ja muud seesugust…” (lk 145–146). Hirm toob süütunde. See paneb mõtlema: kas ka mina olen hullumas kinnisideest, et parim enne saab kord läbi ning ma pole veel jõudnud osta korterit, koristada kodu? Ning kui maailmalõpp on hele valge plaks, mis peitub paljudes argistes hetkedes, siis kuidas seda ära tunda? Lõpuks kestavad nooruse metsikud ööd (hommikud) igavesti, ainus, mis neis muutub, on tänavate sildid, bussid, poed.Just aeg ning selle seisma panek on “Selles ilusas armastusloos...” käivitav tegur.
