Raamatuarvustus. Valner Valme: viga koodis. Mariana Enriqueze loodud õõv

Kurjus võib peituda turul või tänavanurgal, tänapäeval muidugi arvutis, kokkuvõttes ikkagi inimese enda sees. Kas see inimene võin olla ka mina, võib “hää” lugeja küsida, lugedes Argentiina kirjaniku Mariana Enriqueze “jutukesi”.

Raamat: Mariana Enriquez, “Asjad, mis me tules kaotasime”. Tõlkinud Eva-Stina Randoja. SA Kultuurileht 2025, Loomingu Raamatukogu Laias laastus sisaldab kogumik õõvakirjandust. Ainult et mis on õudne? Õudusfilmid, kus pere kolib äärelinna majja ja eelmise, hukkunud elaniku seina sees elav vaim valib meediumiks pere pisipoja või -tütre, mistõttu see jampsima hakkab, on nii leierdatud, et ajavad paremal juhul naerma. Sellised õudusfilmid, kus oht on ilmsem ja inimeksistentsi ründavad limased kollid, pelgalt tülgastavad oma jälgi visuaaliga. Ent õudne ei ole. Jubedad pole ka body-horror ega zombid ega vampiirid, ega ka inimesse roninud saatana välja ajamise lood. Pigem rõvedad või tüütud. Alati leidub igas žanris muidugi erandeid ja klišeevaba kunsti, aga üldjuhul tekitavad õõva pigem asjad, mida inimene ei näe ega tea. Miski olem või tegur, mis argielu taustal loksutab sündmusi tavamõõtmeist välja. Midagi, mida mõistus ei suuda ette kujutada, aga kergelt kardinat paotades ja nähtusele pilku heites võib nähtu ületada kujutlusvõime piirid. Nii et vaataja ei usugi, mida nägi. Või ei oska seda seletada. Või isegi kui kuskil alateadvuse sopis oskab seletada, siis see on mingi ürgne aim, teade igavikust, mis võib ratsionaalse maailmanägemise korraks rööpast välja viia. Korraks, sest ei tasu alahinnata inimese suutlikkust kohaneda ja võtta asju mõistusega. Kuni keeratakse veel üks tiir peale ja inimene ei saa enam oma mõistust usaldada. Selliseid välgatusi leidub siiski vähe nii õudusfilmide kui õuduskirjanduse vallas. Muidugi sümboliseerivadki ka kõik alien’id ja kehasse asunud saatanad deemoneid inimese enda sees. Ainult et enamasti liiga reljeefselt, puust ja punaseks kujundatuna. Minu jaoks on David Lynchi filmid ja sarjad õõvastavamad kui “Alien’i” saaga. Isegi teades, et Lynch tegi kõike huumoriga pooleks ja pigem vabastamaks inimesi alateadvuse paineist, tuues need nähtavale. Jordan Peele’i süvapsühholoogiline “Get Out” (2017) lööb moraalselt jalad alt, ülekäte läinud tehisinimeste eest hoiatavad “M3GAN’i”-laadsed filmid seda vähemalt minu puhul ei suuda. Elavate nukkude lahter filmiriiulitel on nii täis, et elutud lelud võivad isegi rohkem judinaid tekitada – vähemalt jääb ruumi kujutlusvõimele. Ometi ihkab inimene teatud kõhedust. Võib-olla sellepärast, et see on põnev, võib-olla aga pääsemaks päris elu õuduste eest. Maailm, kus me elame aastal 2026, ei tundu kõige turvalisem ega mõistuspärasem paik, miks siis mitte põgeneda reaalsusest fantaasiamaailma.

*

Mariana Enriquez (sündinud 1973), üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke, lähtubki loomingus päris elust, reaalsetest kohtadest, ajast, aja nähtustest, tavalistest inimestest või pigem tavapärast pisut hälbivatest karakteritest. Tema lood paeluvad esile manatud eheda atmosfääriga. Koledused ju lähtuvadki tavaelust. Vaimne ja füüsiline vägivald, sotsiaalne ebavõrdsus, kuritegevus, alkoholism ja narkomaania, raha ja jõu võim koos ebapiisava intelligentsiga, kõik see inimeksistentsi sekreet, mis põhjustab hirme ja traumasid, on Enriqueze juttudes kohal. Pole midagi uut siin päikese (või pigem kuu) all ka uusgooti kirjanduses: ikka sama sünge varjuelu ja inimesed, kes kõik teevad kõike valesti, ka need, kes sattunud ohvri rolli. Enriquez eristub gooti, õudus- ja maagilise realismi autoritest käekirjalt, või isegi autoripositsioonilt. Siinse kogumiku tosina jutu tonaalsus ulatub kergest kõhedusest sügavmustade joontega õuduslugudeni. Autori poeetiline tunnetus loob aga kõigis palades äratuntavalt viirastusliku õhkkonna, mille aluseks on ebausk, mis ju seostub ka ladinaameerikaliku maagilise realismiga, mille lummav vari nende kaante vahel luurab. Enriquez on öelnud end olevat vastu Ladina-Ameerika eksotiseerimisele läänemaailma silmis, ent üleloomuliku taju on autoril lapsepõlvest kaasas. “Võiksin samahästi ise nende noorte naiste asemel olla: nad on linnainimesed, käivad ostlemas, sõidavad autoga, ja mängivad mingil määral üleloomulikkusega. Ma tunnen seda geograafilist keskkonda ja kuna see on osa mu lapsepõlvest, on see mulle väga lähedane,” ütles ta intervjuus jutukogumiku eestindajale Eva-Stina Randojale.

Enriquez oskab väheste lausetega luua ruumilise, silmaga nähtava ja käega katsutava õhkkonna. Oma osa on siin värvikatel karakteritel ja ladusatel, ootamatute pööretega lugudel, ent ta pole vaid Stephen Kingi laadis storyteller.

Võrdlus Kingiga kohati isegi pädeb, sest mõlemad kujutavad kurjust (nagu enamik õuduskirjanikke), aga toovad selle sotsiaalsele tasandile ja näitavad seda kõige argisemas keskkonnas: kurjus võib peituda turul või tänavanurgal, tänapäeval muidugi arvutis, kokkuvõttes ikkagi inimese enda sees. Kurjus võib kodu leida isegi kellegi kurbuses. Lugu “Roheline punane oranž” hoiatab pealtnäha digimaailma kadumise eest, ent sügavamalt räägib oma hinge kaotamisest. Küsimus jääbki, millele või kellele? “Kurvad inimesed on halastamatud. /---/ Marco ju keeldub ravist, ta ei saa teda välja visata, ta on tema poeg, ta tunneb end süüdi, olgugi et Marcoga pole kunagi midagi halba juhtunud, ei tema ega tema abikaasa pole teda halvasti kohelnud, teda pole kunagi ahistatud, pildid rannapuhkusest, maailma kõige armsam poiss, kes riietus Batmaniks ja kogus jalgpallikaarte ja armastas sporti. /---/ Võib-olla Marco otsustas, et tema kurbus saadab mind igavesti, seni, kuni tema tahab, sest kurvad inimesed on halastamatud” (lk 124–125). Kurbus kui valgustamata rada, kus üks samm kõrvale viib tumedate jõudude rüppe. Õnn võib samal ajal sealsamas kõrval maas vedeleda, aga seda pole alati lihtne ära tunda. Või ei juleta seda noppida, otsitakse efektsemat alternatiivi. Õnne otsimise ebaõnnestumisest jutustab lugu “Narkouimas aastad”, kus toimubki pealkirjas viidatav, ent kõik algab ju, nagu ikka, lõbusast peost. Nooruse protestivaimust, seejärel käestläinud peost. Seejärel käestläinud elust. Enriquez on kaugel moraalilugemisest. Ta kehastab oma tekstides ise mässumeelsust ning näitab tegelaste ja olukordade nurjumisi seestpoolt. Hämaratest hingesoppidest, mida sümboliseerivad ka pimedamad tänavasopid. “Räpane poiss” viib lugeja Buenos Airese Constitucióni linnaossa, kus on säilinud kunagise eliitasumi riismed: uhked ehitised lagunevad, need on asustanud madala sissetulekuga inimesed või suisa skvotterid, sinna satub elama nimitegelane, kellele kant meeldib, ning ta otsustab olla hea inimene, ja aidata tänavanurgal närusel madratsil narkomaanist emaga elavat pisipoissi. Ilmneb, et ühiskonnast kord välja jäänud inimesi polegi nii lihtne sinna tagasi tõmmata. Lugu tekitab õõva kõrval kaastunnet, enim aga lootusetust. Iga päev tapetakse lapsi sõdades Ukrainas, Palestiinas, Sudaanis ja mujal, kõik teavad sellest uudiste kaudu, ja isegi kui üritada aidata, oma võimaluste piires, jääb tavainimene jõuetuks, ning selleks, et oma eluga toime tulla ja edasi minna, on kõige lihtsam muutuda tuimaks. Eredaimad (või just tumedaimad) palad on veel “Ämblikuvõrk”, “Kõrvikkääbuse väljakutsumine”, “Musta vee all”, lood, kus žanripuhtale õõvale või kriminaalsetele süžeedele lisavad teravaid sakke ühiskonnakriitilised jooned. Enriquez kirjeldab Argentiina ühiskonna ebavõrdsust ja ebaõiglust, diktatuurset lähiajalugu ja selle varje. Tegevuspaikadeks enamasti vaesemad linnaosad, allakäinud endised prestiižsed asumid või suisa slummid, ning elu slummides on kujutatud nii värvikalt, et see muutubki tihti H. P. Lovecrafti vaimus painajalikuks nägemuseks – umbes sama uskumatu tundub normaalsetes tingimustes elavale kodanikule kindlasti reaalne slummielu olgu Argentiinas või mujal Ladina-Ameerika (või Aafrika või Aasia, isegi Euroopa) maades. Kummitavad majad, tapetud lapsed, painajad ja viirastused, eba- ja üleloomulikud olendid muutuvad Enriqueze loodud naturalistlikus, uusgooti vaimus kvaasirealistlikus kujutuslaadis kui mitte käegakatsutavateks, siis igal juhul hõlpsalt ettekujutatavateks nähtusteks. Oma osa on mahlakal keelel, mis jõuab Eva-Stina Randoja tõlkes ladusalt eesti lugejani. Raamat, mis võiks vapustada isegi õudusžanris vilunud lugejat, või siis neid, kes õudusžanri väldivad, aga vapustamise asemel pakub esteetilist naudingut. Ehk on hoopis lugeja ise, näiteks mina, monstrum?