Öökapiraamat. Berit Kaschan: suhe paksude romaanidega. John Irving ja Ben Okri

Tänavu kultuurkapitali kirjandusauhindade luulepreemia võitnud luuletaja Berit Kaschan kirjeldab tõmmet paksude romaanide poole ja ka asjaolusid, mis sunnivad neid vahepeal kõrvale panema.

Rubriigis “Öökapiraamat” uurime, mis raamatud on kirjandus- ja muudel inimestel öökapil ning mida põnevat nad sealt leidnud on. Mul on hetkel öökapiraamatuga tegelikult väike probleem. Nimelt, nii nädal tagasi hakkasin lugema John Irvingi romaani “Siidrimaja reeglid”. Mõtlesin, et võiks jälle ühe korraliku paksu romaani läbi lugeda. Et oleks selline hea pikk reis, mille lõpus ootaks täielik lugemisrahuldus. Mäletan veel selgelt, kui lugesin mõni aasta tagasi terve talve David Weissi romaani “Alasti tulin ma”. Kui mõnus oli minna esimesel võimalusel pärast tööpäeva lõppu 19. sajandi Pariisi ja jääda sinna uinumiseni. Kui sügavale tekst nii settis. Ja kuigi olen seda meelt, et enamikul juhtudel on üle 300 lehekülje pikkune teos saanud sündida tänu toimetaja liiga hellale südamele või hoopis tema puudumisele, on kahtlemata meeldivaid erandeid. Irvingi “Siidrimaja reeglite” teema intrigeeris kohe. Üks teose peategelasi on doktor Wilbur Larch, südamlik ja kindla käega eetrisõltlane, sünnitusabiarst ja aborditegija, kes juhatab ka orbudekodu. Tema tundus just selline kangelane, kelle võiks praegu oma ellu lasta. Mehe, kes viibib iga päev naiste ja laste seltskonnas, omab nende üle teatud võimu, aga ealeski seda ei kuritarvita. Inimesena, keda huvitab ka keha kujutamine kirjandustekstis, kannustas mind lugema muu hulgas huvi, kuidas neid naisi ja lapsi on kirjeldatud, kellele doktor Larch abi osutab. Raamatu tutvustuses nimetatakse Larchi erakordse empaatiavõimega inimeseks ja ka nende lehekülgede jooksul, mida lugeda olen jõudnud, on rohkem kui korra mainitud, et doktor Larch ei moraliseeri ega anna hinnanguid. Ometi, mida lehekülg edasi, seda enam on hakanud mulle tunduma, et kuigi doktor tõesti püüab hinnangutest hoiduda, siis autor seda ei tee. Naisi, kes tulevad Larchi juurde aborti tegema või sünnitama, et siis laps orbudekoju jätta, on üldjuhul kirjeldatud nii häirivalt naturalistlikult, et jäin mõtlema, mis on selle mõte. Ühelt poolt võib olla autori taotlus näidata, kui troostitus olukorras naised on olnud. Ehk on see katse äratada kaastunnet võikate kirjelduste kaudu – võte, mida ikka ja jälle ka väljaspool kirjandust kasutada püütakse, aga mis harva eesmärgi täidab. Ma pole mingi hellik, kaugel sellest, aga neist ridadest õhkub ikka sellist 13. sajandi kirikuisa suhtumist naisesse ja tema kehasse (eks nemadki muidugi püüdsid omal moel aidata naistel oma nõrga lihaga toime tulla), mis pisut üllatab. Sest lubati ju empaatiat. Olen nüüd lugenud romaani 600 leheküljest ära üle saja, aga pole kohanud veel ühtki naist, kelle sisemaailma kujutamine ei piirduks peamiselt tema (halvas seisus) siseelundite kujutamisega. Seega võtsin raamatust korraks hingetõmbepausi. Esmamulje romaanist oli muidugi võimas. Lugesin teksti esimesed 30 lehekülge täiesti põlevate silmega, nii et tundsin seda elevust oma kehas, mis ikka hea raamatuga kohtudes tekib. Lihtsalt täiuslik sünergia. Ja seda peab ütlema, et hüljatuse dünaamikate kirjeldamisel on autoril küll terav pilk – muu hulgas näiteks tõdemus, et need, kellele lapseeas piisavalt armastust pole jätkunud, on alati valmis teistele kasulikud olema. Sest nad arvavad, et armastus ongi miski, mis tuleb välja teenida. Aga kahjuks jah, see sümpaatia jutustaja suhtes on nüüd vaikselt lahtuma hakanud. Tean muidugi inimesi, kes ütlevad, et ei tohiks raamatule hinnangut anda enne läbi lugemist. Nagu ei tohi anda hinnanguid inimestele, keda me süvitsi ei tunne. Eks selles ole oma tõde. Aga samas – kõigi inimeste vaist pole ka võrdselt vahe. Ei inimesi ega raamatuid lugedes. Ja teise inimese süvitsi tundmine on niikuinii rohkem soovunelm, mulle tundub. Pole ju harvad juhud, mil suurimad üllatused leiavad aset näiteks pärast kolmekümneaastast kooselu. Ja ehk isegi sel puhul võib tõdeda, et midagi sest täielikust üllatusest võis tegelikult aimata juba päris algul. Nüüd tuleb meelde, et mul läks ka eelviimase paksu raamatu katsetusega loodetust halvemini. Hakkasin lugema Nigeeria luuletaja ja kirjaniku Ben Okri romaani “Näljutatud tee”. Jumal küll, kuidas see mulle meeldis. Esiteks loojutustamise viis ja Aafrika külaelu ja kõik need karakterid. Lisaks – esimesel ööl pärast lugema asumist nägin unes, et üks mu toataim tuli voodi juurde ja hakkas minuga rääkima. Ütles midagi sellise intonatsiooniga, nagu ta räägiks vee all, sõnadest aru ei saanud. Hommikul läksin taime juurde, naljakas oli, aga läksin ikka. Ja märkasin, et taime muld on liigsest kastmisest hallitama läinud. Istutasin ta kohe ümber ja nüüd on ta taas õitsva tervise juures. Ammu pole ühest romaanist sellist praktilist kasu olnud. Aga kogu elamuslikkusest ja reaalsustaju avardamisest hoolimata – või just sellepärast – tekkis umbes poole raamatu peal küllastumus. Lihtsalt tuli tunne, et kuigi kõik on olnud suurepärane, ma nüüd tuleks natukeseks sealt külast ära. Sest on vaja veidi puhata. Siiski tean, et sellesse teosesse lähen kindlasti tagasi. Eks ka raamat aimab seda – kui praegugi tema poole riiulisse vaatan, tunnen sealt kerget soojust hoovavat. Okri romaani puhul on lahe ka see, et  autor väidetavalt pelgas kirjutamise ajal enim, et pärast avaldamist ta naerdakse välja ja/või teda hakatakse hulluks pidama. Aga “Näljutatud tee” tõi talle hoopis 32-aastaselt Bookeri preemia. Ja see on vist kena koht, kus lõpetada.