Silvia Pärmann: Satu Rämö ja nordic blue - krimikirjandus, kus lahendus ei ole enam kõige tähtsam
Ü hel hetkel, üsna hiljuti, tekkisid raamatukogus järjekorrad ühe uue põhjamaise kriminaalromaani pärast, pikemad kui peaksid. Kusjuures ei taheta teada, kes mõrvas, vaid seda, kuidas elatakse edasi pärast sellist traumat kogukonnas. Krimikirjandus on juba kaua töötanud …
Ühel hetkel, üsna hiljuti, tekkisid raamatukogus järjekorrad ühe uue põhjamaise kriminaalromaani pärast, pikemad kui peaksid. Kusjuures ei taheta teada, kes mõrvas, vaid seda, kuidas elatakse edasi pärast sellist traumat kogukonnas.
Krimikirjandus on juba kaua töötanud tumeduse loogikal. Nordic noir õpetas lugejat taluma külma ja vägivalda: moraal on ähmane, ühiskond lõhenenud. Soome-Islandi kirjaniku Satu Rämö puhul muutub temperatuur vaevumärgatavalt. Sama maastik – fjordid, pimedus, tuul –, kuid rõhuasetus nihkub. Kuriteod ei kao, ent nende dramatiseerimise vajadus väheneb. Teksti ilmub muster, mida võiks nimetada toimetulekuks: surfamine jääkülmas meres, kudumine ja väikelinna rutiinid, mis hoiavad inimesi koost lagunemast.
Seda nihkumist on hakatud nimetama nordic blue’ks. Mõiste ise on peaaegu turunduslik, kuid kirjeldab täpselt üht muutust: krimifaktor krimikirjandusest ei kao, vaid pehmeneb, nihutades tähelepanu vägivallalt selle tagajärgedele.
Kui noir uuris pimedust, siis blue uurib elu pimeduse järel.
Rämö fenomen ei tekkinud tühjalt kohalt. Enne ilukirjanikuks hakkamist oli ta juba Soomes tuntud autor: reisiraamatute kirjutaja, blogija, kommunikatsioonispetsialist – inimene, kes mõistis lugejat. Tema sisenemine krimikirjandusse ei olnud juhuslik, vaid toimus keskkonnas, kus nähtavus, jutustamisoskus ja oskus end nähtavaks teha kattuvad. Müügiedu, meediakajastus ja autori enda platvormid võimendavad üksteist.
Krimikirjandus pole Põhjamaades kunagi olnud kõrvalžanr. Seda tuletas meelde ka sellekevadine kirjandussündmus Helsinki Noir, mida vahendas Satu Rämö Eesti kirjastaja Eesti Raamat oma kodulehe postituses, kus rõhutatakse, et krimiromaanid kandideerivad Finlandia auhinnale ja neid ei käsitleta kuidagi alaväärtuslikuna – pigem on tegemist kirjanduse ühe keskse vormiga, mille kaudu räägitakse ühiskonnast. See taust on tähtis, sest just sellises kontekstis saab võimalikuks nihe, mida Rämö esindab. Kui krimikirjandus on juba institutsionaalselt legitimeeritud, võib see endale lubada muutust. Festivalil, kus Rämö astus lavale koos Jo Nesbø ja teistega, kõlas tähelepanek, mis jääb kummitama: pole mõtet kirjutada seda, mida inimesed arvavad end tahtvat, sest nad ei tea niikuinii, mida nad tegelikult tahavad. See lause, mis kõlab esmapilgul triviaalse tarkusena, selgitab ka nordic blue’i sündi. Žanr ei muutu, sest lugejad seda nõuavad, vaid sest keegi kirjutab teisiti ja lugejad tulevad kaasa.
Pandeemia katkestas Rämö varasema töö ja vabastas aja, milles kirjutamine sai võimalikuks. See biograafiline detail on oluline mitte ainult kronoloogiliselt, vaid ka tonaalselt. Need romaanid on kirjutatud maailmas, kus tempo aeglustus ja ruum ahenes, kus inimesed õppisid elama omaenda mõtetega. See kajastub romaanide tempos.
Rämö kirjutab Islandist, kuid mitte päris selle sees olles ega ka kõrvaltvaatajana. Ta kirjutab Islandist kui inimene, kes on sinna läinud ja jäänud. Tema romaanide tegevuspaik, Läänefjordid ehk Ísafjörður, pole pelgalt taust, vaid mehhanism. Maastik – tunnelid, pimedus, ilm – toimib filtrina, mis tihendab suhteid, võimendab saladusi ja muudab iga väikse nihke nähtavaks.
[caption id="attachment_272296" align="alignright" width="341"] Sarja raamatud on ilmunud ka eesti keeles, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat.[/caption]
Ka Rämö ise ei paiguta end nordic noir’i alla, vaid pakub teadlikult uue mõiste – mitte musta ja valget, vaid pooltoone, mitte armastusliine, vaid inimsuhete lahtiharutamist. See ei ole lihtsalt žanrimärgend, vaid kirjutamispositsioon. Kui noir eeldab selget kontrasti, siis blue eeldab hägusust. Huvitaval kombel langeb see kokku Islandi enda kujutamisega samas tekstis: loodus kui eraldi tegelane, mis on aktiivne jõud, mis võib inimese hävitada või temaga lihtsalt mitte arvestada. Sellises ruumis ei saa moraal olla lihtne. Seal ei ole võimalik kirjutada mustvalget krimit, sest keskkond ise pole mustvalge.
Küsimus pole ainult, kes tappis, vaid kuidas üks maa end ära tunneb, kui seda kujutab keegi, kes ei ole seal sündinud. See annab tekstidele teise kihi: need pole ainult lood, vaid ka peeglid.
Sarja keskne tegelane Hildur ei mõju klassikalise detektiivina. Ta surfab külmas meres, et vaigistada midagi endas, mida ükski kriminaalmenetlus ei lahenda. Tema partner Jakob koob pöörases tempos ja mahus. Need detailid pole juhuslikud. Need struktureerivad teksti. Uurimine ei ole enam ainult tõe otsimine, vaid viis elada trauma kõrval ja koos traumaga.
Mulluses intervjuus Postimehele kirjeldab Rämö oma kirjutamisprotsessi rangelt plaanituna: ta mõtleb loo läbi, kõnnib, suusatab, laseb ideel küpseda, ja alles siis kirjutab, teades täpselt, mis juhtuma hakkab. See selgitab, miks tema romaanid mõjuvad rahulikult ja kontrollitult. Need on hoolega ehitatud ruumid, kuhu lugeja siseneb. Ta avas ka pisut tegelaste psühholoogilist tuuma: kõik nad põhinevad pärisinimestel, keda ta “lammutab ja uuesti kokku paneb”. See pole pelgalt kirjutamisvõte, vaid eetiline valik – mitte luua sümboleid, vaid fragmente, mis meenutavad päris elu. Ja võib-olla just seetõttu lähevad need tegelased lugejale korda: nad ei ole loodud esindama ideid, vaid meenutama kedagi, keda igaüks meist võib kohata. Ja mitte ainult Islandil.
Rämö tegelased ei kehasta abstraktseid ideid, vaid seisundeid: äärealal olemist, katkist perekonda, väikese kogukonna survet. Nende sümboolika ei ole allegooriline, vaid sotsioloogiline. See on kui piirilolek, kus geograafiline, emotsionaalne ja sotsiaalne piir langevad kokku.
Kriitika on Rämöt tunnustanud, ent ettevaatlikult. Kiidetakse atmosfääri ja jutustuse voolavust, kuid märgitakse kalduvust jätta liine ja niidiotsi lahti. See on meetod. See osutab žanri muutusele.
Kui klassikaline krimiromaan suleb viimasel leheküljel juhtumi, siis Rämö jätab palju avatuks. Kõik ei lahene, sest kõik ei lahene ka väljaspool teksti päris elus.
Rämö rahvusvaheline edu on olnud väle ja institutsionaliseerunud: tõlked kümnetesse keeltesse, auhinnad, peagi ekraniseeringud. Hilduri-sari on kasvanud järjekindlalt. Esimene romaan ilmus 2022, järgnesid lühikese vahega "Rósa ja Björk" ning "Jakob" 2023. aastal, "Rakel" 2024 ning viies osa "Tinna" mullu. Viis raamatut kolme aastaga on tempo, mis ei lase sel maailmal hajuda, kuid ei rutta selle saladusi ka lahendama. Mais tuleb Satu Rämö Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead, pakkudes ehk ka ise mõne vastuse nii Hilduri kui tema enda järjest levivale populaarsusele. Kuid ei loe ainult levik, vaid levitatav. Need romaanid ei paku üksnes põnevat süžeed, vaid ka atmosfääri: maastik kui psüühiline seisund, kogukond kui survestaja, trauma püsiva taustana.
See seletab nende lugude kõnetavust. Uut laadi kuriteo asemel pakuvad nad uut viisi, kuidas roima sündmuspaiga kõrval elada. Krimikirjandus, mis ei torma lahenduse poole, vaid peatub tagajärgede juures, annab teistsuguse lugemiskogemuse.
Võib öelda, et Rämö kirjutab lihtsalt hästi loetavaid krimiromaane. See on tõsi, kuid sellest ei piisa. Tema romaanid nihutavad fookust: vägivalla asemel tõusevad esile selle põhjused, lahenduse asemel elu edasiminek. Lugejat ei köida ainult intriig, vaid rütm, milles inimesed püüavad elada edasi pisikestes süsteemides, kus kõik on seotud.
Nordic blue ei pruugi jääda püsivaks mõisteks. Võimalik, et see kaob sama ruttu, kui tekkis. Kuid praegu tähistab see midagi äratuntavat. Ja võib-olla just seetõttu ollakse järjekorras. Mitte et teada saada, mis juhtus, vaid selleks, et hetkeks uskuda, et ka pärast juhtunut on võimalik edasi elada.
