Reis. Silvia Pärmann: ela täpselt nii, nagu tahad - juhised Türgi rannikult

Poeetiline reisiessee, mis kulgeb läbi Kaşi, Kaleköy ja Antalya maastike, läbi tormiste turgude, iidsete amfiteatrite ja inimeste juurde, kes maanduvad alati käppadele.

Astun rõdule, aga mulle ei pahvata näkku jumalik sooja meretuule puhang, mis paneks mu vaimustusest kiljatama, nagu inimese, kellele on just selgelt meenutatud, et ta on pääsenud külmalt tuulepealselt maalt Vahemere ranniku varasuvesse.

Nii et ma ei lähe kella üheksasele Kastellorizo laevale, sest kitsas veeriba, mis seda Kaşist lahutab, on liiga hall ja metsik. Pilt elust täis päikest, Kreeka veine ja fetat haihtub hetkega – tihe hall vihmakardin langeb nagu eesriie teatris ja kuulutab minu saareunistuse lõppu.

[caption id="attachment_274086" align="alignright" width="342"] Kaş on üks neist linnadest, mis näeb välja nagu Vahemere ääres peabki – kitsad tänavad, lilled üle rõdude rippumas, sadamas kõrvuti kalapaadid ja jahid. Kui parasjagu vihma ei saja. Foto: Silvia Pärmann[/caption]

Panen sooja sulejope selga, raamatu taskusse ja sööstan läbi vihma paar trepiastet kõrgemal asuvasse restorani hommikukohvi jooma ning lugema.

"Ela täpselt nii, nagu ise tahad!" kirjutas mu ülemus pühenduseks raamatu tiitellehele, mille taskust välja kougin. Ta kinkis selle mulle sünnipäevaks – Priidul on varem ka häid ideid olnud, aga see on konkurentsitult parim mõte seni. Miski ei näigi suutvat mind takistada elamast täpselt nii, nagu tahan. Peale muutuva kliima ja Türgi paduvihmade.

Aga olen kohanemisvõimeline. Kulutan pealelõunal asjatult terve tunni, proovides Kaşi kingapoodidest leida kummikuid – see linn on valmis suvitajate vastuvõtuks, plätusid ja sandaale on tuhandete paaride kaupa, aga praktilisi kummikuid, mida kohalikel tänaval jalas näen, mitte kusagil. Mul õnnestub hankida vähemalt vihmavari.

See kõik on vajalik, et minna pildistama turule, sest turgu peetakse vaid kord nädalas ja järgmisel reedel ma pole enam siin. Elvira – ma veel räägin temast – on mind hoiatanud, et turg on sellise ilmaga ilmselt väga väike ja tänavafotograafile igav, aga ma ei tea, kas ta eksib või on see siiski väike Londonis õppinud ja elanud ning viimased aastad erinevatel Türgi basaaridel seigelnud inimese kriteeriumide järgi.

Kaşi turg ei ole turistidele, sinna sõidavad kokku ümbruskonna külade inimesed, et müüa apelsine, sidruneid ja kohevaid salatilehti, sealsamas küpsetatud pannkooke, gözleme’id. Lasen endale kaaluda kilo apelsine mehel, kes on oma leti üles löönud ühe sarkofaagi külje alla. Kaşis, vanas lüükialaste linnas ja selle ümbruses, on sarkofaage ja hauakambreid nii külluslikult, et turu kerkimine neist ühe ümber pole midagi, mis muinsuskaitsjad ahastusest juukseid kitkuma paneks.

[gallery size="large" columns="1" type="slideshow" ids="274082,274084,274083"]

Pärast lompide vahel hüplemist lasen endale pakkuda teed ühes turu pop-up tee- ja pannkoogimajas, mille kilekatus on vihmaveest ohtlikult lookas. Muud ohtlikku silma ei jää. Sattusin hiljuti Tallinnas ühel dokfoto näituste kuraatorituuril kuulama fotogurude, teiste seas ka Peeter Langovitsi ja Liina Siibi mõõduvõtmist selles, kes tänaval ja turgudel pildistades ohtlikumasse olukorda sattunud on. Siib vist võitis: teda oli Ateena turul keegi isegi matšeetega taga ajanud, ehkki Langovitsil oli Viru lilleturu kandis üheksakümnendatel muljetavaldava kehaehitusega meeste nähes vaja film aparaadist võtta ning läbi valgustada. Aga nad lihtsalt palusid ilusti, nuga ei olnud.

Pean endale tunnistama, et olen täitsa rahul eluga, kus auhinnariiul on väga hõre, aga saab vähemalt turul rahulikult teed juua. Kui joogi eest maksma tahan hakata, naeratab kohvikupidaja laialt ja ütleb, et tee on siin tasuta.

Õhtul joon järgmise tasuta tee Elvira Nurmukhametova juures. Ta on joogaõpetaja, kellega tegelikult pidin kohtuma linna ühes trendikaimas kohas, Godo kohvikus – aga neil on tee otsas, nagu täiesti otsas, mis kõlab Türgis küll võimatult, ent me kumbki ei taha õhtul kell kaheksa kohvi juua. Nii et Elvira teeb hoiatava kõne oma elukaaslasele, ning hetk hiljem istun nende diivanil, kaks kassi altkulmu mind uurimas. Elvira kolis Londonist Türki pandeemia tuules, kui ta korterikaaslane pages suurlinnast ja üksi rendi maksmine ei tundunud ratsionaalne mõte. Küll aga tundus ratsionaalne Londoni palgaga Türgi rannikule elama asuda, sest veebis keeletundide andmine ei nõudnud ka otseselt Briti kliimas olemist.

[caption id="attachment_274087" align="aligncenter" width="768"] Antiikses amfiteatris ei toimu midagi erilist. Hommikuti joogamatid, päeval turistid, õhtul piknikud ja päikeseloojang ning vaade Kreeka saarele Kastellorizole. Vahepeal jooksevad treppidest üles sportlased ja kassid valivad endale kõige soojema kivi. Keegi ei ole seda ruumi "taaselustanud". See ei ole kunagi surnud olnudki. Foto: Silvia Pärmann[/caption]

Mõned aastad hiljem on suurlinnatüdruku elu sootuks teistsugune ja karjäär kasvatanud endale keeletundide kõrvale teise haru: Kaşi väike joogakogukond on omavahel ära jaganud hommikused tunnid amfiteatris ja õhtused jahtklubis, millega kõik liituda võivad; ta korraldab individuaalseid joogaretriite, elab koos Põhja-Türgist pärit elukaaslasega, kes Vahemere päikesest ja kaugtööst ka maksimumi võtab, ning on adopteerinud kaks kassi. Elvira õpib tasapisi türgi keelt, ehkki elukaaslasega räägib arusaamatuste vältimiseks igaks juhuks inglise keeles ja kassidega vene keeles – see viimane üllatab mind, sest kassid elasid enne nende kohtumist täiesti türgikeelses keskkonnas Kaşi tänavatel, lisaks oleks see suurepärane võimalus türgi keelt praktiseerida. Ent me oleme üksmeelsed selles, et kassidele pole uute keelte õppimine probleem, nad on väga intelligentsed, eriti Elvira omad. Tema ise meenutab mulle ka järjest enam kassi, kes alati käppadele maandub. Kasahstanist Londonisse, Londonist Kaşi – iga kord täpselt käppadele, iga kord alustades uut elu täpselt nii, nagu talle parasjagu meeldib.

Hommikul saabubki sellele tõestus: haruldane vihmavaba hetk on lõpuks just Elvira joogatunni ajal, mis toimub 4000 pealtvaatajale mõeldud Antiphellose amfiteatris, mis on alates teisest sajandist enne Kristust seisnud mere ääres ja mille dekoratsioonideks laval on oliivipuud ning vaated Kastellorizo saarele. Kreeka saar Kastellorizo on olnud kogu aeg seal, nüüd on see lõpuks täiesti selgelt näha ja saan aru, et saar on jäänud täpselt õigesse kaugusse. Kaotan huvi sinna sõitmise vastu, meil on Elviraga tekkinud uued plaanid.

[caption id="attachment_274181" align="aligncenter" width="768"] Elvira kolis Londonist Kaşi pandeemia tuules. Nüüd õpetab ta joogat hommikuti amfiteatris, mis on mere ääres seisnud teisest sajandist enne Kristust. Foto: Silvia Pärmann[/caption]

Järgmine hommik on ka selge ja kohtume natuke pärast päikesetõusu Derya randa viiva tee juures, et matkata mööda üht Lüükia teejuppi Limanaki randa. Maailma kümne parima pika matkaraja sekka liigitatav rada ulatub Vahemere rannikul Fethiyest Antalyasse, Kaş on kusagil poole peal. Rada viib mägedes ja rannikul läbi männi- ja seedrimetsade, mis tõusevad kohati pea 3000 meetrini, möödub küladest ja juhatab muistsete Lüükia linnade varemeteni. Antiikautorite jaoks oli Lüükia eriskummaline paik – Herodotos rõhutas nende veidraid kombeid peaaegu imetlusega –, kuid see erinevus oli tegelikult vaid detailides: linnades, mis ei allunud ühelegi keskvõimule, vaid moodustasid toimiva poliitilise võrgustiku, mida peetakse sageli üheks varaseimaks föderaalse poliitsüsteemi näiteks. Matkarajal tähendab see, et ükski koht ei esine keskpunkti või kõrghetkena. Kınıkil ehk vanal Xanthosel, Pataral, Myral, Tlosil – kõigil on midagi öelda.

Limanaki randa ei viigi veel ühtegi maanteed meenutavat teed. Aga metsarada, mis kulgeb läbi lüükialaste iidse linna, on varahommikul kahtlemata parim viis sinna jõuda. Elvira tunneb kõiki ümbruskonna radu, oma joogaretriitides osalejatele valib ta alati midagi linna lähedalt – suurlinnade inimestele ei mahu see kunagi pähe, et paarikümne minutiga võib jalgsi jõuda keset puutumata loodust. Või noh, peaaegu puutumata, õnneks on keegi kaljuserva mööda ronivale teele kitsamatesse kohtadesse pannud köied, et linnainimene turvaliselt millegi külge klammerdudes kivilt kivile hüpata saaks.

Rada Kaşist Limanakisse on tegelikult lapsikult lihtne. Oleks südasuvi, lõpetaks me paaritunnise matka ilmselgelt supluse ja jäätisega rannal ning võtaks siis veetakso kesklinna tagasi. Või jalutaks veel pisut kaugemale, üle mägede, järgmisse lahesoppi ujuma. Aga praegu me saame tagasi kõndida ja rääkida, rääkida, rääkida.

Me muretseme maailma, järjest kuhjuvate konfliktide ja kahanevate võimaluste pärast. Kõik tundus vanasti lihtsam. Kui mitte lihtsam, siis vähemalt väga palju odavam. Kirume vanameeste seltskonda, kes elu meie poolkeral katastroofikursile on viinud. Tol hetkel ei tea ma veel, et elan riigis, mida juhtivad mehed lükkavad tagasi võrdse palga direktiivi – täiesti tähtsusetu käik veresaunade korraldamise kõrval. Aga ma ikkagi ei saa jätta mõtlemata sellele, kui suureks nende meeste küünilisus ja ülbus kasvab aastateks, mil nad jõuavad kõigi nende vanameestega samasse ikka.

Ja see kõik tundub samas nii absurdne – sest mina Eestis ja Elvira Kasahstanis sündisime maailma, kus oli mõeldamatu teise riiki sõita, veel vähem kolida, lihtsalt sellepärast, et tundub huvitav või tuli tuju. Kus oli mõeldamatu välja öelda, mida tegelikult mõtlesid ja tundsid. Kus meile, nagu kõigile vaeste perede tüdrukutele maailmas, taoti pähe, et ei tohi elada täpselt nii, nagu ise tahad; tuleb elada ettevaatlikult ja tasa; pigem vaeselt selle sõna igas tähenduses – peaasi, et stabiilselt. Muidugi, selles maailmas me ei pidanud kunagi tundma stressi, et cappuccino või Vahemere-vaatega üürikorteri hind on kõrge, sest me ei teadnudki, et maailmas ka sellised asjad olemas on. Nii et mille üle me täpsemalt kurdame? Ma ei tea.

Aga iga päev toob uudiseid, mis ähvardavad lõhkuda maailma, millest me isegi unistada ei julgenud, kuid kus me nüüd saamegi elada täpselt nii, nagu ise tahame. Nii et istume maha, kallame Elvira termosest endale teed tassidesse ja muretseme.

Kaşi tagasi jõudes kinnitab lisaks ilmaprognoosile ka hotelliomanik, et hullemad vihmad on läbi. On tõesti viimane aeg hakata elama nii, nagu ma tahan, seega maksan röögatud 30 eurot taksojuhile, et ta viiks mu kolmveerandtunnise sõidu kaugusele Üçağızi sadamasse. See on ainus koht, kust pääseb ühe mägise poolsaare tipus asuvasse Kaleköy külla, ja ehkki see seega tundub mulle elutähtsa sadamana, käib sinna haruharva mõni buss.

Kaleköy võiks olla muuseum, aga õnneks ei ole keegi viitsinud seda vabaõhumuuseumiks teha. Küla kannab täna türgikeelset nime, aga selle kohal kõrguv kindlus on ikka vana nimega – Simena –, nagu poleks vahepeal midagi muutunud, nagu kaks tuhat aastat oleks lihtsalt üks hetk, milles nimevahetus on väiksem sündmus kui maavärin.

Kalda ääres on Rooma termide varemed – keiser Titusele pühendatud aastal 79, nii täpne on see ajalugu. Keegi on need endale nüüd elumajaks kohendanud, nagu selles külas on alati tehtud: bütsantslased ehitasid lüükia vundamentidele, osmanid ehitasid bütsantsi müüride peale, tänapäeva elanikud ehitavad osmanite rajatu kõrvale. Mitte sellepärast, et nad oleksid teadlikult otsustanud kihte säilitada, lihtsalt nii tundus soodne ja mõistlik. Lüükia rannik on täis paiku, kus minevik on välja kaevatud, puhastatud, tähistatud ja infotahvlil lahti seletatud. Kaleköys on läinud mõnevõrra teisiti.

Väga fantaasiavaese nimega külalistemaja Lykia omanik tuleb mulle ise vastu, paadisõit külla kestab ka ainult viis minutit, nii et see pole just suur ohverdus tema tööpäevast. Kohale jõudes on ka selge, et olen ta ainus klient. Istanbuli ja Ankara keskklass ei jõua nii kiirelt reageerida lõpuks välja tulnud päikesele.

Olen hoo sisse saanud ja ronin algatuseks kindlusesse, ega Kaleköys maa peal liiga palju muud teha olegi. Juba enne kindluseni jõudmist tervitavad massiivsed hauakambrid, sarkofaage on vaba käega igale poole laiali pillutud. Ühe peale on keegi raiunud: Mentor, Idarguse poeg. Edasi jõuan kindlusse, kus on teater kolmesaja kohaga, seitse rida otse kaljusse raiutud. Ja kindluse müüri sees on jälgi ehitisest, mis olnud kordamööda tempel, kirik ja mošee – kõik samas kohas, sest koht oli hea ja ehituseks vajalikud kivid ning müürijupid ka olemas. Kõige muljetavaldavamad on ikkagi sarkofaagid, need muidugi olidki mõeldud võõraid rabama oma välimusega. Seepärast need ongi nurgataguse surnuaia asemel linnatänavatel, sadamas, kaldal – otse vee ääres, nii et igaüks, kes mööda sõitis, nägi, kes siin oli elanud. Surm oli avalik asi, mitte privaatne. See on tänapäeval väga häiriv idee.

Aga vaadates alla lahele, kus üks sarkofaag seisab vahetult kaldarestorani laudade kõrval – seal, kus ta alati on olnud –, on raske öelda, et see idee on vale. Äkki on midagi ausat selles, kui tähistad ka elu lõppu avalikult, annad sellele koha, nagu elule endalegi.

Ent see filosofeerimine selgelt ei sobi mulle, tunnen korraga kohutavat nälga ja turnin kindluse juurest alla tagasi, otse selle sarkofaagiga restorani suunas, mille menüü huvitab mind väärikast ajaloomälestisest märksa enam. Kliente loomulikult pole, omanik koos paari sõbraga (aiman, et need on kõrvalmajas väikse suveniiripoe pidajad, kelle maja uksel on silt soovitusega neile helistada, kui midagi osta tahad) on vallutanud kõige parema vaatega laua.

Üllatan ennastki öeldes, et pole hullu, et süüa on ainult friikartuleid ja Türgi kohvi. Keegi ei oodanud turiste nii vahetult pärast vihmade lõppu. Türgi kohv, mis mulle küll endiselt ei maitse, tuleb vähemalt ilusas portselantassis, killuke seda kuulsat eriti hästi hammaste külge kleepuvat tuhksuhkruga üle puistatud maiustust kõrval.

Järgmisena mu kõrvu kostma hakkavad helid on aga uskumatud: keegi köögis on asunud minu lõunasöögiks kartuleid koorima ja kangideks tükeldama, enne kui need särisevasse õlisse viskab. Aga muidugi, kuidas saakski loota sügavkülmutatud friikatele restoranis, kus kevadise äikesevihmaga elekter terveks päevaks kaduda võib.

[caption id="attachment_274093" align="aligncenter" width="768"] Kaleköy kuulutati kaitsealaks 1990. aastal ja arheoloogiliseks alaks 2016. aastal. Uusehitised on külas keelatud, mis teeb üsna räämas Kaleköyst ühe Türgi kallima küla. Foto: Silvia Pärmann[/caption]

Joon kohvi ja mõtlen, mis mind tegelikult siia tõi peale naiivse lootuse end päikese käes soojendada. Mitte varemed – neid olen ma oma elus piisavalt näinud. Mitte meri – see on igal pool. Vaid see spetsiifiline tunne, millel pole nime; kus üks maailm on kadumas ja sa tead seda enne, kui see on täiesti läinud, ning püüad veel viimast endasse ahmida. Aga võib-olla muudab lihtsalt telefoni skrollides märgatud uudis sellest, et Euroopas on lennukikütuse varusid veel vaid kuueks nädalaks, mind nii kohutavalt melanhoolseks.