Raamatuarvustus. Ott Kilusk: mida me loeme lugedes Heinsaart? "Eesti keelde sukelduja"

Dramaturg Ott Kilusk põhjendab, miks Mehis Heinsaare uus jutukogu pakub kõneainet nii saunas kui õllelauas. "Eesti keelde sukelduja" võitis tänavu ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosapreemia.

Raamat: Mehis Heinsaar, "Eesti keelde sukelduja". Menu 2025 Mehis Heinsaare loomingust on muidugi palju kirjutatud. Ka autor ise pole oma loomemeetoditest saladust teinud, vaid pajatab aeg-ajalt ühe või teise lehe veergudel kirjanduslikest eeskujudest, oma loomingu tekkeajenditest ja käsitsi kirjutamise meetodist. Lemmikautoritena märgib sageli August Gailitit, Peet Vallakut ja Gabriel García Márquezi ning muidugi on tema tekstides tajuda mingit ühisosa mainitud kirjanikega, kuid ilma igasuguse matkimiseta. Rõhutab ta ju isegi, et kõige ohtlikum tee kirjanikule on soov kirjutada kellegi moodi. See tee viib kraavi. Heinsaar kirjutab, nagu pähe tuleb ja süda ütleb, ja mis kõige tähtsam – nii, et kirjutatu puudutaks teda ennast. Mäletan, et Tartus ülikoolis käies selgitasid õppejõud, et pole häid või viletsaid kirjanikke, et kogu kirjandust tuleb uurida, võrrelda ja vaadelda nagu üht suurt ainest ja järeldusi tehes arvestada võimalikult paljude eri tekstidega. Ei eelista ju keemikudki üht ainet teisele, vaid valavad kokku kõike Mendelejevi tabelis leiduvat. Moodsa kirjanduse uurimiseks peab tundma klassikat ja arvestama võimalusega, et kõige avangardsemad tekstid sündisid hoopis Vana-Kreekas. Pärast loengut Pirogovi pargis aeledes ahenes avar vaade vastavalt tarbitud jookide kogusele ja selgus, et olime siiski alles nii rohelised, et mõni kirjanik tundus justkui parem kui teine. Neid paremaid, et mitte seda välja öelda ja halbu kirjanikke mitte solvata, hakkasime nimetama kirjanikeks, kes on oma "nõksu kätte saanud". Hiljem olen sageli leidnud, et loovisikud, kes on oma nõksu kätte saanud, hakkavad end tasapisi kordama ja nende looming hakkab kohapeal ringe tegema, tähendades ikka ja jälle seda, mis nad juba öelnud on. Heinsaar on muidugi kirjanik, kes on oma nõksu kätte saanud. Huvitaval kombel pole aga kordamist ega tähtsuse kaotamist märgata. Olen olnud Heinsaare lugeja alates "Onu Pauli kroonikatest", aga nii kaugele pole tarviski minna. Lugesin naudinguga "Kadunud hõimu", mässasin tema mõttepäevikuga "Läbi hingemaastike" ja ostsin kohe ära raamatu "Eesti keelde sukelduja", mille lugesin paari õhtu jooksul läbi. Kui raamat loetud, mõtlesin omaette, milles seisneb see Heinsaare nõks, mis kuidagi argipäevastuda ei taha, ja leidsin, et asi on selles, et Heinsaar lihtsalt kogu südamest armastab oma tegelasi. See tekitab olukorra, kus analüütilise kirjandusteooriaga pole eriti midagi peale hakata ja tuleb usaldada autorit kui salapärast stalkerit. Võrdse sisemise soojusega jagub kirjanikul empaatiat allakäinud joodikute, kontoris istuvate pintsaklipslaste ja tigedate talumeeste tarvis. Me tunneme need inimesed ära, ehkki nende nimed on võetud vanadest surmakuulutustest Karksi-Nuia katlamaja põrandal vedelevatest ajalehtedest. Kuigi Heinsaare novelli lähtekoht on sageli sama – end kontoritöös tühjaks kulutanud karjerist asub mingi sisemise või välise jõu sekkumise tõttu kuhugi teele –, ei sarnane need rännakud omavahel. Rännata võib füüsilisel kujul mööda topograafiliselt täpselt kirjeldatud Eestimaa maastikke või tegelase siseilmas. Retke eesmärk on aga tungida läbi tühiasjade padriku, et lõpuks kohata midagi tõelist, mis elule mõtte annab ja südame rõõmsaks teeb. Määravaks saab hingelähedase leidmine avaliku arvamuse kütkeist vabanemise abil või kaudu.

Mehis Heinsaare Eesti on ilma liialdusteta maailma kauneim paik, kõige salapärasem koht, kus üleloomulike olendite kohtamine on sedavõrd endastmõistetav, et tegelastes ega lugejas teab mis üllatust esile ei kutsu.

Siin kohtuvad gailitlik muretus ja marquezlik maagiline realism, moodustades midagi täiesti uut, mida lõplikult kaardistada ei saa ega tahagi. Iga tõeliselt mõjuva kirjandusteose põhikriteerium on tingimus, et peale analüüsitava peab sellesse jääma osake analüüsimatut, mille tähendust võib aimata, kuid mitte sõnastada. Heinsaar saab sellega hakkama, sest kardetavasti ta teisiti ei oskakski. Ta saadab digiteadliku linnastunud eestlase Soomaale, kus see kohtub millegagi, mis ratsionaalse maailma reeglitele ei allu. Heinsaar võib saata kodust välja visatud mehe Vormsile, kus selgub, et ta on hoopis üks teine mees, keda seal ammu koju on oodatud, ja me elame selle mehikese heitlustele hinge kinni pidades kaasa. Loo teeb usutavaks peategelase ääretu lihtsus ja omamehelikkus ning Vormsi saare täpne kirjeldus. Ühes teises loos leiame Pärnu rannast kohalikust linnaorkestrist vallandatud orkestrandi ja juba pärast kümnendat rida tundub, et see on meie tuttav inimene, kellega oleme vestelnud, koos õlut joonud ja naisi taga ajanud. Nii kodused on Heinsaare tegelased, liikudes oma veidratel rändudel Tartu teada-tuntud kõrtsides või mööda kõveraid, põldude vahel kulgevaid kruusateid. Eriti puges hinge kogumiku niminovell. On täiesti võimalik, et see on kõige tähtsam ilukirjanduslik tekst, mis meie kirjanduses peale Kivirähki "Rehepappi" kirjutatud on. Lugedes kargas pähe, et Lennart Meri on "Hõbevalges" kirjutanud järgmist: "Sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde pillame" (1976, lk 17). Heinsaare novelli ja Meri tsitaadi kohtumine mu peas tekitas plahvatuse: murdosa sekundi jooksul lendas läbi aju kogu me kirjanduslugu alates folkloorist, edasi konarlikest saksa keele grammatikasse kängitsetud tekstidest, seejärel läbi Johannes Aaviku manitsuste ja manifesteerivate nooreestlaste, kihutades edasi erootilise ja impressionistliku Siuru ja ekspressionistlike arbujateni ja siis tammsaarelike lauselohede ja baturinlike keeleväänamisteni välja. Eesti keel ärkab grammatikaharjutuste kaudu ellu, viies Karksi-Nuia Kitzbergi-nimelise gümnaasiumi üheksanda klassi poisi Illimar Pauli seninägematule ja kadedaks tegevale reisile, kuhu ei sõiduta meid ükski meelemürk. See on me enda eesti keel, kus sõnad omandavad värvi ja kuju ning hakkavad looma seninägematuid seoseid. Meie keel on varandus, mis peaks maailmaturul mitu korda ületama põlevkivi ja metsaressursi hinnad, aga õnneks pole me taibanud seda maha parseldada. Mõtlesin, et see on ainult minuga nii, sest õppisin ülikoolis kirjandust, olen dramaturg ja veel miskit, aga õnneks eksisin. Korra kuus satun ühte Audru suitsusauna, kus peale minu istub küünlavalgel laua taga üks maha rahunenud näitleja, põllumehest rahvamuusik, pasunamängijast elektrik ja ehitajast kalur. Heinsaare järjekordne teos võetakse seal sama endastmõistetavalt arutlusele kui erinevad kaablid ja pistikupesad, jääpüük või spinninguvise, õllemargid või liha suitsutamise saladused. Heinsaare lood on ravim kõige argise vastu, biblioteraapiline kirjandus, nagu üks tänaseks surnud õppejõud kunagi ütles. Ja ma usun, et arvuti tagant püsti tõustes ja teise tuppa minnes kohtan seal kääbust, kes istub diivanil ja loeb 1967. aasta Horisonti, mida hoiab tagurpidi käes. Heinsaart lugedes loeme me Eestit, mis on maailma kõige erilisem ja salapärasem paik.