Valner Valme raamatusoovitused: 4 romaani maailmakirjandusest

Maailmakirjandus on lühidalt väärtkirjandus, mis ületab rahvuskultuuri piire ja jääb ajas kestma. Seekordses valikus on klassikat, moodsat klassikat ning üks noore Eesti autori teos, mis väärib kohta kaanonis isikupärase kirjutuse ja tähendusliku haarde poolest.

Rachel Kushner, “Loomise järv”

Tõlkinud Reti Maria Malva. Varrak 2026, sari “Moodne aeg” Ameerika tänapäevakirjanduse üks huvitavamaid autoreid Rachel Kushner (sündinud 1968) nüüd lõpuks ka eesti keeles, Reti Maria Malva särtsakas tõlkes. Kushner on autor, kes jõuab nii müügitabelitesse kui meeldib kriitikutele. Need kaks asjaolu ei ole alati positiivses korrelatsioonis. Kushner on oma romaanide ja jutukogudega jõudnud ka Bookeri, National Book Awardide jm tähtsate auhindade nominendiks, tema neljas romaan “Loomise järv” (originaalis "Creation Lake", 2024) jõudis näiteks Booker Prize’i lühinimekirja.  “Loomise järv” on põnevusromaan. Aga mitte lihtsalt. Põnev on, aga see pole esmatähtis. Peategelane on 34-aastane naine, vabakutseline salaagent, kes on ultraküüniline, supermahlaka suuvärgiga ning ei ütle ära napsust ega juhuseksist. Ta läheb Prantsusmaale paljastama ühe ökokogukonna Le Moulin väidetavaid terroristlikke kavatsusi. Samal ajal jälgib Sadie Smithi (Smith - suurepärane spioonialias, eks) nime all esinev naine üht ministeeriumiametnikku, ja kaks liini jooksevad kokku Guyenne’i provintsis.  Huvitav on jälgida, et kui autor asetab peategelaseks täiesti moraalitu, läbini pragmaatilise isiku ning õnneks keeldub kirjanik ka ise lugejale moraaliteeviitu kätte näitamast, kuidas siis orienteeruda maailmavaadete ja ajalootõlgenduste lopsakas kogumis, mida teos pakub. Lugeja avastab küllap varsti, et ei saagi poolt võtta. Ühelt poolt on need, kes Smithi palkasid (keda ma praegu ei reeda, aga kindlasti on nad korruptiivsed) omakasu peal väljas ega hooli loodusest. Teisalt on anarhistlikku põllumajandusseltsi näidatud äärmusliku kultusena, kus on veel jäigemad hierarhiad kui riigis, millele nad vastanduvad. Noored naised töötavad sisuliselt orjadena, jne. Teoses on lisaks ökoloogilisele, ajaloolisele ja poliitilisele ka feministlik vaatepunkt.  N-ö mõistuse häälena läbib romaani revolutsiooniline veteran Bruno, kes elab koopas ja suhtleb oma jüngritega meili teel - juba need kaks fakti kokku kõlavad irooniliselt. Teose kude läheb neandertallasteni välja ning pakub filosoofilisi mõtisklusi inimeseks olemise ekspluateerivast ajaloost ja edasieksisteerimise viisidest nii, et maailm või õigemini selle riismed säiliksid. On ka ökoaktivistide plaan keskkonna taassünniks. Bruno mõttekäikudele sekundeerib Smith oma peas - õhtul valeidentiteedi all õlut rüübates, elades filmitegijast kallima maamajas, mida ta lagastab, nagu jaksab, sest mees teeb parasjagu Marseille’s üht halba filmi ja Smith ei kavatse temaga pärast operatsiooni enam iial kohtuda. Elame ja lagastame nagu homset poleks - see mõtteviis sümboliseerib muidugi inimkonna elukombeid laiemalt. Kogu sisu on esitatud irooniliselt, musta huumori ja kohati sarkasmi võtmes.  Kushner oskab lugejat köita ja üllatada. Tugev soovitus.

Andreas Kübar, “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”

Puänt 2025 Noored kirjutavad Värskes Rõhus lahedaid luuletusi ja jutte, vähesed neist jõuavad kahjuks romaanini. Ilmselt elu tuleb peale ja palju meil ikka elukutselisi või vabakutselisi kirjanikke olla saab. Paljud noored autorid ongi luuletajad ja selle juurde jäävad, mõni kirjutab veel novelle ja annab välja kogu. Andreas Kübar (sündinud 1997) alustas ka Värskest Rõhust. Nüüd jätame selle nõmeda eelarvamusliku liigituse kõrvale, et noored kirjutavad noorteromaane. Samuti ei kirjuta vanad ja kogenud kirjanikud vanuriteromaane (kuigi vahel kirjutavad), meesautorid meesteromaane ega naisautorid naisteromaane.  Kübara debüütromaan räägib elust ja surmast. Ta läheb elu mõtte lõppu ega vaata seal tagasi. Vaatab üle serva alla. All on surm. Surmas on oma elu. Miski pole pöördumatu, aga kõik on üpris fataalne. Armastus loeb. Siin on kõrget ja madalat, nalja ja õõva, krõbedat ja elulist dialoogi ning sisu mitme romaani jagu.  Maailmakirjandus pole see ainult geograafilise ulatuse poolest Belgiast Indiani, sekka juuri ja võrseid Eestist, vaid sisulise kandvuse poolest.

Aldous Huxley, “Silmituna Gazas”

Tõlkinud Anne Lange. Ilmamaa 2026, sari “Hieronymus” Ühendkuningriigis sündinud, Ameerika Ühendriikidesse elama siirdunud 20. sajandi ühe mõjukama kirjaniku Aldous Huxley (1894–1963) üks tähtsamaid ja tuntumaid romaane “Silmituna Gazas” hüpleb läbi eelmise sajandi nelja esimese kümnendi. Peategelasest intellektuaali Anthony Beavise lõi autor osalt peeglisse vaadates, ja kõik sealt nähtu ei meeldinud Huxleyle. Enesekriitika laieneb ühiskonnakriitikaks ning järskude muutuste ajastu kajastub värvika tegelasgalerii – intellektuaalidele lisaks aadelkond, seltsidaamid, ärihaid jne – keerulistes moraalsetes küsimustes elualavalikutest armastuseni. Tööstuslik revolutsioon ja tehnika areng, looduse ekspluateerimine, Esimene maailmasõda, fašismi tõus ja Teise maailmasõja eelaimus jätavad jälgi inimeste eludesse, mis koosnevad tühistest pidudest, filosoofilistest targutustest, armuafääridest. Reetmistest. Vahepeal pakub Huxley pikki arutlusi Anthony kirjatööde või mõttekäikude näol. Anthony enda karakter areneb lugeja silme all hektiliselt, meenutuste kaudu, mis viivad kord lapsepõlve, siis tudengipõlve, keskeani välja, kõike läbisegi, teadvusevoolu järgivast kirjutusstiilist eristab romaani aga range struktureeritus.  Pealkiri viitab piibliepisoodile, kus vilistid võtsid Simsoni vangi, ta silmad põletati välja ja ta viidi Gazasse, kus Simson sunniti veskis vilja jahvatama. Seega ei haaku tänaste Gaza sündmustega, aga kriitilise pilgu kaudu Euroopa ja maailma käekäigule ning ajaloole 20. sajandi algul seondub tekst sellega siiski. Kuidagi oleme me tänasesse maailmapoliitilisse olukorda ju jõudnud.  “Silmituna Gazas” (algselt 1936, eesti keeles 1989 ja 2008 Henno Rajandi tõlkes) ilmus järgmisena pärast romaani “Hea uus ilm” ("Brave New World", 1932), mille järgi kogu maailm Huxleyt vast enim tunneb. Ilmselt aga “Silmituna Gazas” ongi tuntuselt teine Huxley romaan, kui seda nii täpselt mõõta saab. Hinnanguliselt üks Huxley kaalukamaid romaane niikuinii. Eesti keeles on Huxleylt lisaks neile kahele varem ilmunud veel “Nood koltunud lehed” ("Those Barren Leaves", 1925; eesti keeles viimati 1996 Enn Vetemaa tõlkes). Anne Langelt hea tõlge.

Alain-Fournier, “Minu sõber suur Meaulnes”

Tõlkinud Nora ja Jaan Kaplinski. Perioodika 1996, sari “Europeia” Lõpetuseks üks ilus seiklus- ja armastuslugu prantsuse kirjandusloo serva pealt. Teos, millest on saanud omamoodi kultusraamat.  See ei olegi niisama jutt armastusest ja noorte seiklustest. Siin on traagilisi alatoone, justkui aimanuks autor oma saatust ette. Mis tast sai, ei teagi. Tõenäoliselt hukkus Esimeses maailmasõjas. Romaani “Minu sõber suur Meaulnes” autor Alain-Fournier, passis Henri Alban Fournier, oli Prantsuse armee leitnant, kes jäi 28-aastasena kadunuks, minnes 1914. aastal luurele, kust ta ei naasnud. “Minu sõber suur Meaulnes” jäi tema ainsaks pikemaks teoseks, Alain-Fournier jõudis kirjutada veel värsse ning kriitikat ja muud kultuuriajakirjandust. Tema ainus romaan on aga küps ja kihiline teos, kus noored otsivad kõigepealt ennast ja siis kadunud armastusi. Atmosfääriks ja tegevuspaiguks 19. ja 20. sajandi vahetuse Prantsuse külaelu, kohati ka Pariis. Laaned, järve- ja jõekaldad, mõisad ja külad loovad romantilise õhustiku, kus aga õhus aina midagi kurjakuulutavat ja salapärast. Muinasjutuline on ka ülesehitus viidetega keldi folkloorile, kus noormees otsib haldjate kuningriiki, et taaskohtuda haldjaprintsessiga - siin on lõppe kaks, hea ja halb, inimene ja haldjas saavad koos õnnelikuks, või ei ole see võimalik. Kuigi romaanis on haldjamaa asemel mõis ja külaühiskond, on otsitav paik siiski poolmüstiliselt kujutatud ning sündmustel lasub miski ettemääratuse pitser, mida lugeja ei aima lõpuni välja, kuigi võib ka aimata, nii keeruline see teos ka pole. Vinge elav tõlge Kaplinskitelt. Kel maakodu raamaturiiulist avastatud ja senises elus lugemata jäänud, nagu mul, või jääb näppu antikvariaadist - tasub lugemis"vaeva".