Romet Vaino: fantaasia ja reaalsuse piirimail ehk termokaameraga öistel maastikel

Umbes pooleteise kuu jooksul on tulnud ette ka kohtumisi karudega. Need on kõik olnud öised kohtumised, millest termokaamerata liikudes poleks mul olnud aimugi.

Inimene pole ööloom. Valdava osa infost saame läbi silmade ja oma spetsiifikalt ei sobi need öises maailmas kondamiseks. Seetõttu tabab meid pimeduses teatav kohmetus. Ehk isegi abitus. Nägematut püüame kompenseerida kuulmise, haistmise ja kompimisega. Muidu tuttav mets võib pimeduses tekitada võõrastust. Kuskilt ajusagarate vahelt hakkab ärevuse toel end ilmutama fantaasiamaailm. Meie vahetus läheduses on käega katsutavad puud, mille eksisteerimises pole põhjust kahelda. Kuid kaugemal pole enam päris selge, kas keegi päriselt häälitses või kujutame seda ette. Aeg-ajalt tekib tunne nagu keegi jälgiks meid ja see tekitab kõhedust. Isegi elujõulistes täiskasvanud meestes. Mulle isiklikult on öistel maastike kulgemine segu sügavast rahust ja äkilistest kohtumistest metsaasukatega. Näib, et kõigega on võimalik end harjutada ja esialgne pelglikkus pimeduse ees võib saada omamoodi lummuseks. Aga ikkagi jääb õhku küsimus, et kui palju neid loomi öise matkaja ümber siis tegelikult liigub. Kui palju kujutame ette ja kui vähe adume tegelikkust? Sel kevadel soetasin endale termokaamera, et lõpuks kiigata sellesse "avamata laekasse". Kui päris aus olla, siis õige pisut kartsin, et äkki röövin "nägijaks saamisega" endalt ära just selle öise müstika ja määramatuse, mis mind omal moel köidab. Uudishimu oli siiski kõhklustest suurem ja sukeldusin juba märtsi alguses termokaameraga öisesse Eestimaa loodusesse.

Kassid teel

Kohe esimestel nädalatel sai mulle osaks mitu kohtumist ilvestega. Läksin esiti üht oma metsakaamerat ümber seadistama ja jäin päris pimeda peale. Samal ajal kui kaamera menüüs muudatusi tegin, kuulsin kaugemal juba tuttavat kaslase häält. Kummastust tekitas asjaolu, et see hääl tuli minu auto poolt. Asusin tagasi teele ja juba õige pea vaatasin läbi termokaamera piki metsasihti oma auto suunas. [caption id="attachment_274437" align="aligncenter" width="960"] Foto: Romet Vaino[/caption] Vahetult enne autot oli näha kummalist kogu, mis kiirgas soojust. Mõtlesin, et ilvese kohta kummaliselt väike ja jalutasin sirgel sammul auto poole edasi. Mõnisada meetrit hiljem uuesti vaadates hakkasid nähtud kogu seest välja joonistuma kõrvad. Ilves lamas keset metsasihti ja piilus mind harvesteri roobaste vahelt, justkui oleks tal plaan mind ehmatada. Liikusin vaikselt edasi ja ühel hetkel tõusis kaslane istukile. Hakkasin hetkeks juba uskuma, et see loom plaanib tõepoolest minuga täiesti vahetult kohtuda. Alles mõnikümmend meetrit enne kohtumist katkes looma kannatus ja ta astus graatsilisel sammul põõsasse. Mulle jäi aga ere mälestus sellest, kuidas ilves mind mu enda auto juures oli oodanud. Mõni nädal hiljem leidsin ühe metskassi istumas kruusatee ääres seisvalt palgikoormalt. Isegi väga pika vahemaa pealt tunneb istuva ilvese küllalt hästi ära. Pikk ja sihvakas loom, istumas kümneid ja kümneid minuteid rahulikult tee peal või mõne kõrgema palgikoorma otsas. Hakkasin talle lähenema ja nägin, kuidas loom jällegi suure uudishimuga mind ootab. Vahemaa lähenedes tõmbus loom madalamaks ja ühel hetkel otsustas end palgikoorma kõrvale raiesmikule ära peita. Meie vahemaa oli lõpuks ehk 10 meetrit ja kui hetkeks pealambi põlema panin, vaatas mulla oksarisu seest vastu üks ilus ja suur silmi kissitav ilves. Lõpuks jätsin looma sinna õhtut edasi nautima ja jalutasin auto juurde tagasi. Kõikidest metsloomadest on ilves kahtlemata kõige uudishimulikum. Harva paneb ta inimest nähes kohe jooksu. Kui õigel hetkel pikali visata, võib ta sind õige lähedalt uurima tulla. Hakkasin nende kohtumiste valguses mõtlema, et kui palju olen varasemalt enese teadmata ilvestega kohtunud. Tundub üsna tõenäoline, et olen nii mõnelgi korral vahiposti pidavast ilvesest mööda jalutanud. [caption id="attachment_274436" align="aligncenter" width="768"] Foto: Romet Vaino[/caption] Miskipärast ütleb meie fantaasia meile, et loomad on meile kõige lähemal kuskil sügavas metsas liikudes. Iga mätta või puu taga võib keegi potentsiaalselt meid jälgida. Ometi on retked termokaameraga näidanud mulle, et kõige enam kohtume loomadega just metsateedel, mitte sügaval metsasüdames. Seda muidugi enese teadmata. Selle järgi võiksin vähemalt enda kohta uskuda, et olen varasemalt elanud rohkem fantaasias kui tegelikkuses. Olen ikka kuskil kaugel rabasaarel ööbides uskunud, et just seal on kõik need metsaasukad redutavadki. Tegelikkuses on mind metsloomade poolt jälgitud siis, kui seda ise kõige vähem olen osanud aimata. Ja vastupidi - kus olen aimanud loomi enda läheduses olevat, neid tegelikult pole.

Kohtumised kõige kardetumaga

Umbes pooleteise kuu jooksul on tulnud ette ka kohtumisi karudega. Need on kõik olnud öised kohtumised, millest termokaamerata liikudes poleks mul olnud aimugi. Mitmed neist on olnud vaid mõnekümnesekundilised hetked, kus loom ilmub metsasihile, mida mööda ma parajasti astun. Ilmselt minu kohaolu tajudes on kõik need karud justkui kummitusena tee pealt haihtunud. Mitu korda on karu ilmunud vahetult enne auto juurde jõudmist. Ei oskagi öelda, kas minu liikumisvahendis on midagi nii köitvat, et nii ilvesed kui karud seda uudistama tulevad. See pole muidugi tõsine mõte. [caption id="attachment_274438" align="aligncenter" width="940"] Foto: Romet Vaino[/caption] Kõige erilisem kohtumine leidis aset umbes kuu aega tagasi ühel pilvitul täiskuuööl. Mets oli jäänud täiesti vaikseks. Ei olnud tuult ega linnulaulu. Isegi kakud vaikisid. Jalutasin mööda kruusateed auto poole ja ühel juhuslikul hetkel termokaamerat silmale tõstes märkasin üht suurt looma endale vastu jalutamas. Karu tunneb kõnnaku ja kulgemisviisi järgi sadade meetrite pealt täiesti eksimatult ära. Mööda tee ääri luusiv mõmmik astus aga laisa sammuga üha edasi ja mina otsustasin lihtsalt seista ja oodata. Ennekõike valdas mind elevus, aga looma lähenedes tundsin endas mõistagi ka kerget hirmu. See on täiesti loomulik ja inimlik tunne. Mida lähemale loom jõudis, seda enam hakkasin mõtlema, et mis hetkel peaksin endast märku andma. Kuid ühel hetkel, umbes 100 meetri peal, loom peatus ja muutus kahtlustavaks. Kuni otsustas teelt tiheda ja kaitsva metsa rüppe kaduda. Olen nende öiste kohtumiste taustal mõelnud, et kas see uus "nägemisvõime" on mu suhtumist ja arusaamu metsloomadest kuidagi mõjutanud. Ma ei ole jõudnud ühegi täiesti uue avastuseni. Pigem olen saanud kinnitust, et meie suurkiskjatel pole mingit huvi inimesega kohtuda. Tore oleks jagada ka mõnda kohtumist huntidega, kuid neid kohtumisi mul lihtsalt pole, sest hunt on sedavõrd ettevaatlik loom. Kurb on see, et minu kogemused on otse vastupidised sellele, mida üldine infovoog meie metsloomadest kõneleb. Hiljutine tragikoomiline juhtum jalgratturi ja karu vahel kinnistab inimestes hoopis vastupidiseid arusaamu. Täpsemini selle juhtumine kajastus on see, mis neid arusaamu kinnistab. Nii nagu öises metsas, jookseb meediakajastusteski õhkõrn piir fantaasia ja tegelikkuse vahel. Näib, et loodusest kaugenevas maailmas ei suuda (või ei tahagi?) meedia ära tunda, et millal toidab klikkide nimel fantaasiat ja millal vahendab tegelikkust. Ometigi on see suur vastutus maailmas, kus inimene näib muutuvat üha vähem sallivamaks nii liigikaaslaste kui teiste liikide suhtes.