Tiina Saar-Veelmaa. Õppida seda, mida tegelikult vajad. Erasmuse tudengi päevik Palermost
R ahvaülikooli koolitajana avanes mul võimalus nädalaks Eramusega Palermosse minna. Varem olen karjäärinõustajatele suunatud Academia programmiga käinud Luksemburgis, Sloveenias, Rootsis ja veel mitmes riigis. Arvasin teadvat, mis mu õpinädalal ees ootab: hulgaliselt rahvusvahelisi kontakte, uusi teadmisi …
Rahvaülikooli koolitajana avanes mul võimalus nädalaks Eramusega Palermosse minna. Varem olen karjäärinõustajatele suunatud Academia programmiga käinud Luksemburgis, Sloveenias, Rootsis ja veel mitmes riigis. Arvasin teadvat, mis mu õpinädalal ees ootab: hulgaliselt rahvusvahelisi kontakte, uusi teadmisi ja kogemusi. Kõike neid saingi, aga hoopis teisel moel, kui Euroopa rahastatud rändelt ootaks.
1. Erasmuse-päev Palermos
Lendame üle sinise ookeani ja rannariba. Palermo lennujaam meenutab Pirita randa. Kunstnik, kellega Eestist koos reisime, pakub, et võtaksime takso. Uberiga oleks olnud 10 eurot soodsam, aga munitsipaaltakso viib kenasti kohale, küsib endisele maffiapealinnale kohaselt cash’i. Hotell on askeetlik, nagu paarkümmend aastat ajarändu tagasi - vana maailm, kui suitsetati veel igal pool. Voodigi on meeldivalt madal ja kõva, ukse võtmehoidja on nõnda raske, et sellega võiks inimese tappa. Lepime Kunstnikuprouaga, et kohtume fuajees. Meie Erasmuse väliskolleegid juba kibelevad WhatsAppis, et koos õhtustada, aga meie eelistame eestlastele omaselt privaatsust. Promeneerime mööda lõhnavat Vabaduse-nimelist alleed kesklinna poole. Palermos on kevad, mis meenutab Eesti suve. Kenutame kaelu iga taevasse kõrguva kaktuse suunas. Ahmime laupäevamelu. Lõpuks õhtustame restoranis, mis on meie sisenemisel inimtühi, ent täitub siis pilgeni. Saame viimase vaba laua. Toit on maitsev ja odav. Selgub, et Kunstnikuproua on ka sommeljee, hinnates meie mitte midagi maksnud veini väga eriliseks. Jutt hargneb selle ümber, et ta plaanib Ants Laikmaa tütre AI abil oma järgmiseks näituseks elustada ja huvitub seepärast konstellatsioonimeetodist. Jagan, mida olen tänaseks selle kohta õppinud. Konstellatsiooni siis, mitte Laikmaa ega elustamise. Väike maailm. Uni jahedapoolses hotellitoas on aus. Ühel suvalisel ööhetkel naerab keegi pikalt hüääni kombel ukse taga, aga ma ei viitsi kõrvatroppe võtta.2. Erasmuse-päev Palermos
Ärkan jaheduse, mitte kella peale. Lina ja voodikate ei anna päris teki mõõtu välja ning kapist paistnud lisatekk osutub padjaks. Pahistan kuuma dušši kauem kui tavaliselt. Hommikusöök esimese korruse kantiinis osutub ajurveeda-praktikule parajaks väljakutseks, üks magus sai ajab teist taga. Putru pole, omletti ammugi mitte. Prego! Juhendkirjas on märgitud, et kohtume kell 10.00 fuajees. Arutame K-ga (siin ja edaspidi Kunstnikuproua), et kes einestajatest samas programmis osalevad. Tuvastame rootslasi, sakslasi, leedukaid. Kell 10.00 kohtumegi fuajees, K-d pole, ta on lifti kinni jäänud. Tutvume omaalgatuslikult: rootslased on lasteaednikud, neli naist Vilniusest hakivad tervituseks toodud kooke, sest kohe hakkavat tutvustavad esitlused oma riigi, töö ja kooli kohta - teemaks mitteformaalne õpe. Nii oli välja reklaamitud programmis ja saadetud juhendis kirjas. Portugalist pärit osalejad vabandavad, et ei vesta hästi inglise keelt. Kell 10.00 pole meie programmijuht kohal, 10.15 ka mitte. Niheleme, naerame, vestleme. Leedukate naeratus vajub, nagu glasuur nende kookidelt. Kell 10.30 sõnan, et võtan korraldajaga ühendust. Ükski number ei vasta, WhatsApp vaikib. 10.40 jätame korraldajatele kirja, et läheme linna peale ja kohtume kokkulepitud lõunasöögil. Naerame, et ehk see oligi mitteformaalse õppe esimene praktiline harjutus. Rootsi kolleegide nägu tõmbleb pingest. Võtame K-ga sammud taas kesklinna suunas. Uudistame paiku, mis õhtuhämaras tundusid maagilised. Üle ühe maja on räämas või ehituse all. Tänavakivid on lopergused, teed ebatasased. Aga see-eest on linna kõige laiem bulvar pühapäeval autovaba. Poisid taovad jalkat, vanapaarid tuterdavad käevangus, ratturid, jooksjad - kõigil on kuhugi minna. Ja need koerad, kõigil on koer, koerake või kaks. Ja koertel on omavahel palju arutada. Ühel hetkel piiksatab WhatsApp ja kohalik võõrustaja teatab, et kahjuks oli tal hommikul “2 problems”, aga trehvame restoranis. Kui lõpuks kokkulepitud ajal pizzeria’sse siseneme, on seal oluliselt enam rahvast, kui hommikul lobby’s nägime. Selgub, et kokku on kolm erinevat gruppi, jagatuna kahe hotelli vahel. Meie võõrustaja näeb õnnetu välja, printsessikleidis ja säravas meigis, aga ilmel nagu oleks ta tõld liiga vara hakanud kõrvitsaks muutuma. Restoranis on vali, nii et keegi ei kuule kedagi, istume hiigelpika seinaäärse laua taga vangis. Võõrustaja istub laua nurgas ja suhtleb meiega WhatsAppis edasi, et mida tellida võime. Leedukad panevad selfikepi püsti ja kukuvad pildistama. Rootsi malbed lasteaednikud pööritavad nüüd juba täitsa avalikult silmi. Mina saan juhistest valesti aru ja tellin kogemata ühe söögi asemel kaks. Ning karastusjoogi asemel klaasi valget veini. Tunnen, kuidas kõikide pilgud pöörduvad korraks mu poole. Võõrustaja ohkab, tema peab selle kõik kinni taguma.Keegi ei saa millestki aru, aga kõik naeratavad ja mugivad.WhatsApp piiksatab, võõrustaja teatab, et varsti algab linnaekskursioon. Naine Portost protesteerib, sest soovib enne kohvi juua, aga juba liigume õue. Saabuvad veel kaks higist leemendavat kolleegi Ungarist, nemad vabastatakse tuurist. Võõrustaja tirib meid ühe objekti juurest teise juurde ja räägib tülpinud ilmel ajaloost, iga lause lõpus lisab: “Is it okey for you?” - nagu me saaks ajalugu ümber kirjutada. Lõpuks paneb ta ette, et läheksime nüüd hotelli tagasi presentatsioone tegema, mis hommikul tema tõttu ära jäid. Rahval puudub huvi. Küsime, kas homme ei või. Võib. Segaduses printsess jätab meid Palermo kuulsaimale väljakule hängima, et saaksime nunnade salaaeda kohvi ja cannoli’t sööma minna. Ma oleks ka pidanud veini võtma, sosistab Porto naine vandeseltslaslikult. Irdun K-st. Lähen kunstimuuseumisse, kus mul ei lubata tühjaks saanud telefoni laadida. Pildistan silmadega. Ja üldse hakkan linna nägema. Istun tänavakohvikus, saan mõned head kunstipiirkondade soovitused. Jalutan kodu poole mööda mereäärt. Vahepeal lasen end vooluga veel ühte puhvetisse sisse kanda. Muidugi, kell 21.00 on kohalike meelest parim aeg pastaks. Kuskil heliseb telefon vana Nokia heliga, vestlused, naer, rahvast muudkui voorib juurde. Pühapäevaõhtu. Nüüd võiks linnukesed tulla ja mind hotelli kanda neljast nurgast kinni hoides, 45 minutit kõndi mu väsinud jalakestele tundub liig.
3. Erasmuse-päev Palermos
WhatsApp piiksub, et peaks kohtuma kell 9.00 riikide ja oma institutsioonide tutvustamiseks, aga esialgne kava näitab, et kursus algab 13.30, seega, allora – mina duši alla. Siin on rätikud valged ja vahused, mis kuivatavad juba siis, kui neile peale vaatad. Ja see tüüpiline Itaalia pesuaine lõhn ergutab meeli. Vannituba on askeetlikus hotellitoas sama suur kui magamisruum. Sitsiillased oskavad elada! Sätin asjalikud riided üll ja suundun hommikusöögile. Meie omi ei näe, küll aga ootab mind üks keedumuna ja lademes kooke. Lürbin päikselaigus liisunud kohvi piimaga, söön muna, söön apelsini, kui helistab K. Tema närvid ei pidanud vastu ja ta läks hommikuseminarile, kus tundis end muidugi üleliigsena. Lepime, et trehvame lõuna ajal. Aeg venib kuumas päikeses kui kissell: peale minu on hommikusöögil veel üks Soome perekond, keda juba eelmisel päeval märkasin. Pereisa, suur ja karismaatiline kui itaalia mafiooso kehastus, kimub hiiglaslikku veipi, mis meenutab Nokia esimesi kohvertelefone. Olgu, nii suur see pole, aga kohmakas küll. Peretütar ja kaasa konsumeerivad hõrgutisi: joo-joo-kyllä, tehes päevaks plaane. Mina plaanin külastada 8 kilomeetrit eemal asuvat Mondello randa. Tean bussi numbrit ja mul on eelmisest päevast alles korraldajate antud pilet. Suundun Google Mapsi juhendamisel peatusesse. “L’autobus non passa di qui!” hüüab üle tee asuvast koolist välja jooksnud mees ja vehib teises suunas. Lähen siis teises suunas, leian uue peatuse. Seal seisvad rannakottidega turistid tõotavad head. Tuleb esimene 806, mis ei peatu, sest on puupüsti täis, siis teine, siis kolmas, kõik sõidavad meist mööda. Kõhetud prouad peatuses näitavad bussijuhtidele keskmist sõrme ja karjuvad “vaffanculo”. Tulevad siis kätega vehkides seletama, kui halb kõik on. Tunnen vana maailma hõngu. Peale pikka ootamist otsustan takso võtta ja pakun kaaslust kahele tšehhi turistile. Nad on päri. 10 minutit hiljem, pärast Uberi juhi itaaliakeelset ekskursiooni olemegi rannas: hele-helesinine meri, laevukestega taamal, mägedega külgedel. Peale tunnist meditatsiooni kuumal liival, sulpsatust kargesse vette, vanameeste käredat naeru, noorte pallimängu ja hõikeid, rannamüüjate kisa "coco bello, per favore!" on aeg end tagasi sättida. Enne veel väike eine puhvetis. Süsteem on järgmine: valid toidud letist välja ja siis lähed kassasse maksma – üks suuremat sorti segadus kogu aeg. Tellin jälle liiga palju ja valesid asju, võtan paar ampsu ja pakin ülejäägid kaasa. Bussidega on nagu on, targem on peatuses valmis olla. Nüüd on närviliste prouade asemel mu kaaslasteks vanamehed, kes räägivad omaette ja omavahel ning vehivad vahepeal ohtralt kätega suunas, kust buss peaks tulema. Otsustan, et mis iganes buss ka ei tule, hüppan peale - kuhugi see ju ikka viib. Nii ongi, see pole legendaarne 806, vaid 106, kuid ikkagi lubatakse, et centro’sse saab. Paarutame mööda rannikuäärt. Ilusa vaatega konkureerib härra punase vestiga, kes istepinke vahetab, pintsakunööpe sulgeb ja avab. Iga kord, kui ta kohta vahetab, vaatab ta aupaklikult sinna toolile, kus enne istus, ja ütleb mahajäänud molekulidele midagi olulist. Uskumatu, et jõuan õigeks ajaks hotelli ja istungi erasmuslastega tähtsal ilmel konverentsiruumis. Meie Erasmuse koolitusboss näitab ametlikku programmi, kuid sõnab siis, et lõpetame igal päeval pool tundi varem kui kirjas ja kohvipause teeme vähem kui plaanis. Ta ei tutvusta ennast, küll aga pakub mängu, kuidas meie võiksime tuttavaks saada. Peame enda kohta valesid ja õigeid väiteid välja mõtlema. Saame hakkama. Järgneva tunni jooksul on palju värvilisi lipikuid, meie enda presentatsioonid, mille ta palub oma arvutisse saata, et neid kehvapoolse kvaliteediga näidata. Meie, IT-riigi kodanikud, ignoreerime seda ning kasutame enda arvutit ja programme.Järgneb loeng, mis on vääääga kaugel meie peateemast mitteformaalsest õppest: noor kolleeg lihtsalt loeb slaididelt teksti maha, definitsioon definitsiooni järel, mida saaksime ka ise veebist vaadata või arvestades meie osalejate kogemust, teaksime une pealt.Lõpus palub koolitaja valida ajakirjast ühe pildi, mis kirjeldaks, kuidas end kursuse lõpus tunneme, siis selle koha võrra edasi anda, et pinginaaber saaks pildi põhjal loo kirjutada. Lugudes on varjatud irooniat, aga naerame ikka siiralt, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Selgub, et meie õppejõud on ülikoolis õppinud filoloogiat ja viimased poolteist aastat töötanud ELA-s (Erasmus Learning Academy), tehes just seda tööd nädalast nädalasse. K pakub, et läheksime koos sööma, ta olla meie lähedal mõned kohad leidnud. Kell on liialt varajane, et süüa saada, peame leidma nn aperatiivikoha. Puhvet, kuhu sisse astume, pole selleks valmistunud. Kimbatuses pagar kolistab mööda kappe, et leida, millest kohalikku hitti - Campari spritzi teha, aga hakkama ta saab ja palutud oliivide asemel saabub snäkiks küpsetiste kuhil. Istume tänava ääres, vahime melu, räägime elust. Ühel hetkel läheme oma valmis vaadatud söögipaika, saame imelise kalasupi ja sümpaatse teeninduse. Siis ongi aeg koju promeneerida, et hommikul kell 8.00 algavaks loenguks valmis olla.
4. Erasmuse-päev Palermos
Varajane äratus, avan akna. Kolm tuvi on tervitama tulnud. Võib-olla on nad ka varem sel ajal akna taga klu-kluutanud, aga mina olen olnud unedemaal. Hommikusöögil söandan küsida normaalset kohvi, see tavapärane tuleb mingist kanistrist ja maitseb nagu kõrbenud kalts. Näen, et osale külalistele väljastatakse masinakohvi, ent minu palve peale volksatab teenindaja silmi. Ütlen, et ega ma niisama, olen nõus raha eest lunastama. Solvunud ilmel serveerib ettekandja lõpuks kohvi. Juustusai hambus, tõttan koolitusruumi, kus meie õpetaja juba ootab, särav naeratus näol. Alustame! Sissejuhatuseks küsimus, kas teame "Dixiti" kaarte. Teame. Saame ülesandeks võtta eelmine päev kokku, et mida õppisime. Raskelt läheb, aga teeme kaasa. Viis tundi koolitust läheb samas taktis: ikka värvilisi lipikuid, töölehti, vahepeal teste. Koolitaja räägib meiega (meie keskmine vanus on ehk poolesaja kanti ja töökogemust kordades enam) kui kolmanda klassi lastega. Vahepeal juba elavneme, kui ta palub kirjeldada kõige paremat ja halvemat õpikogemust, aga seegi arutelu jookseb liiva. Kasutame iga võimalust grupitööks õue põgeneda ja vähemalt nina päikese poole ajada, selmet jahedas akendeta ruumis koledaid slaide vaadata. Korraks põhjustan veeklaasis tormi, kui valin enese tutvustamise visuaalse meetodi asemel eesti keeles lavaluule lugemise. Silmanurgast näen, kuidas meie koolitaja laitmatu meik näos mõraneb. Õnneks lõpeb luuletus ära ja ta säilitab oma näo. Kell 13.00 oleme lõpuks vabad. Teatan, et pean elu üle järele mõtlema, ja põgenen tuppa, et mitte kellegagi enam vestelda. Kell 15.00 oodatakse meid Massimo teatri juures järjekordseks ekskursiooniks. Kasutan võimalust ja uudistan linna jalutades kõrvaltänavaid, turgu, nuhutan õhku ja märkan inimesi. Kell kolm oleme mina ja K teatri eest, aga kedagi teist pole. Mõtleme juba, et kordub esimese päeva stsenaarium, kus võõrustaja jättiski tulemata. Lõpuks liituvad grupikaaslased ja Erasmuse esindaja Amira, kelle kord on meile tuuri teha. Tõtakal sammul asub ta teele, püüame kannul püsida. Ta näitab turgu, loeb püüdlikult paberilt märkmeid, viib meid katedraali juurde, annab 10 minutit vaba aega, et sisse piiluda. Uurin, kas ta on Palermos sündinud: selgub, et Tuneesias, ja siin magistriõpingute praktikandina viimased kolm kuud. Seda kuuldes mu süda sulab: fantastiline julgus ja pädev esitlus mitte-kohaliku ja mitte-giidi kohta, ainult et seda kõike võinuks ette teavitada. Amira teeb iga objekti juures meist grupipildi, nagu ka meie pühapäevane giid, et programmi jaoks tõestusmaterjali koguda. Linn on muidugi võimas oma arhitektuuri ja rikkalike elu-olu kihistustega. Hiljem väisan kaasaegse kunsti muuseumi, mis on tõesti külastamist väärt, nagu ka jalutamine Palermo ühel vanimal tänaval. Sööme Portugali kolleegide õhutusel kohalikku jäätist - gelato’t, mida siin on kombeks brioche-saia seest süüa. Õhtuks on meie grupile broneeritud söömaaeg. Kohapeal selgub, et ka see ei liida meid: ruum on hämar, melu lukustab kõrvu. Ungari kolleegid meie laua otsas on ärevad, et neile gluteenivaba menüüd ei tutvustata, Saksamaa osalejad joovad tülpinud näoga džinni. Rootsi lasteaednike siiras naeratus on asendunud iroonilisega. Kõrvallauas aga naeravad Portugali osalejad lakkamatult. Võõrustaja kirjutab WhatsAppis, et kindlasti vaid ühe joogi nende kulul telliksime ja snäkid on kõigile ühesugused. Tund aega hiljem tunnen, nagu oleksin pika ja raske tööpäeva lõpusirgel. Jalutame K-ga hotelli. Tema sisemine sommeljee paneb ette hotelli terrassil klaasikese juua, istume – vestleme, aga see vein sinna minust seisma jääbki. Ei hakka seda ka lillepotti valama. Head ööd!5. Erasmuse-päev Palermos
Ärkan mõtte peale, et milline inimene ma oleksin, kui elaksingi siin. Midagi on selles kaootilisuses ja muretuses võluvat. Ma pole kordagi kodumaa meediat lugenud, töökirjad kuhjuvad kirjakastis. Selle asemel kõpsutan hommikusöögile, kus mängib itaalia popp, klõbisevad kahvlid ja noad, kus õuealal suitsetatakse häbenematult kohvi kõrvale ja kõigil näikse olevat hea tuju. Isegi mu ettekandjal, kes toob täna kohvi, õrn naeratus näol. Viies päev Palermos! Täna on hommikupoolik vaba, enne kui algab Erasmuse loeng. Veenan end ülikooliõpingutega seoses Zoomi loengus osalema. See tundub pea kriminaalne, lämbes päikselises hommikus end arvutisse kütkeda. Minust mööduv mees laulab ja laseb vilet. Just nimelt! Aga loengust on tolku, mu hing paisub uhkusest, kui hästi Eesti haridusskeenel asjad on. Üksiti mõistan, et ma olen täiesti adekvaatne koolitaja. Vähemalt selles hommikus ja loengus. Lõunapausiks sõidutan end linna. Olen bussigraafikutele pihta saanud, oskan ka piletit piiksutada. Einestan turul, kus saab näpuga näidata, mida sulle grillida. Arancine, frititud riisipallid täidisega – vaatasin neid algul altkulmu, aga kombineerituna kuuma päikese, vakstuga kaetud laua, grillitossu ja lõõtsamuusikaga maitsevad need oivaliselt. Tagasiteel väisan kohalikku disainipoodi ja saan häid soovitusi boheemse piirkonna kohta. See on mu reisinipp juba aastaid: kunstipoes nõu küsida, sest see juhatab peavooluturismist välja päris kohtadesse, päris inimeste juurde. Aga vahepeal on vaja loengus käia. Ma säästan ennast ja lugejat rollimängude kirjeldusest, mida läbi teeme. Millel võiks ju olla mõte, kui suudaks vastata küsimusele "miks?" ja kui need poleks paarikümne aasta tagused harjutused. Lõpetame tund varem. Sean sammud galeriidesse ja kunstipoodidesse. Õhtusöök ühele tärniga koha vastas, kuhu enam kohti polnud. Söön sardiine rosinatega. Hing on soe ja hell. Homme 8.15 algab päev.6. Erasmuse-päev Palermos
Hommikusöögi ettekandja näeb mind ja ulatab käe termose järele, et sinna kuuma vett lasta. Limone? Si, limone! Ma räägin inglise keeles, miks soe vesi sidruniviiluga kehale hea on. Ta vastab itaalia keeles, et on tõesti väga hea. Americano saan muidugi ka. Sel hommikul kohvitame grupikaaslastega ühes lauas istudes, lõimumine on toiminud. Lipsan pärast tuppa ja toon ettekandjale ühe Eestist kaasa haaratud šokolaadidest. Ta on üllatunud ja kallistab mind ootamatult soojalt ja pikalt. Kallistan vastu. Õpipäev toimub pargis, et harjutada meeskonnatööd. Koolitaja pakib keebid kaasa, sest ilm on paar kraadi jahedam ja lubatakse vihmasabinaid. Park on võimas. Harjutused on... me jääme ellu, rivistudes kord silmade värvi alusel, kord ehitades võidu leidmaterjalidest torni. Hiljem veedan kolm tundi brasserie’s, et kodumaal toimuval koosolekul osaleda. Pean enamuse ajast kõrvaklappidele vaatamata mikrofoni kinni hoidma, sest hommikukohvimelu vaheldub mu ümber lõunalauameluga, koht on kohalike hulgas populaarne. Pealelõunal sean sammud kohalikku Telliskivi kvartalisse Cantieri Culturali alla Zisa, kust leian eest stuudiod ja kunstiülikooli. Vestan juttu Düsseldorfist pärit skulptoriga, kes on Palermos kaks kuud residentuuris olnud. Ta teeb muuhulgas taieseid tänavalt leitud materjalidest ja seabki just näitust üles. Kunstnik on rahul, sest Palermo on leidmaterjalide poolest lahke. Mööname, et siinses suvalisuses on midagi vabastavat, mida me Saksamaalt ega Eestist enam ei leia. Istun tükk aega F-Hoone moodi puhveti õuel päikeselaigus. Mõtlen sellest, et kui asi puudutab kunsti ja loovust, siis on inimesed rahvusest hoolimata sarnasemad. Lobisevad, kritseldavad märkmikutesse, suitsetavad, naeravad – need inimesed siin võiksid vabalt olla mu EKA tudengid. Õhtuks oleme K-ga broneerinud laua ühes peenemas restoranis. Kohtume Massimo teatri ees, et sinna koos promeneerida. Saiakeskne dieet on mu isud pea peale pööranud, tunnen, et ei jaksaks midagi süüa. Kui aga pidulikult lauda oleme istunud ja lahke teenindaja menüü ette kannab, tellime siiski üht-teist. Restoranide suurim võlu on aga inimeste vaatlemine. Meie kõrval sööb naine sama pastat, mis suurelt seinareklaamiks on kujundatud, ja kohaliku magustoidu sinna otsa. Minu selja taga istuv naine heidab oma taldrikus oleva lihatüki abikaasa omasse. Kui oleme juba lahkumas, maandub kõrvallauda sats lõbusaid taani mehi, kes teevad õhtu lõpuks ilmselt restorani rekordarve. Buss 101 viib meid koju. Siinses ühistranspordis on kombeks telefoniga kõvasti rääkida või videoid heliga vaadata. Nii jätkub elevat meeleolu kodupeatuseni. Homme on viimane koolituspäev.7. Erasmuse-päev Palermos
Ciao, Bella! See on mu armsaks saanud ettekandja seitsmenda päeva hommikul, kes mind hõikab. Kuum vesi sidruniga. Kohv. Keedumuna. Juustusai. Apelsin. Jääme oma grupiga kollektiivselt tundi hiljaks, sest hakkame kaaslastelt portugalikeelseid sõnu õppima. Täna räägime loengus esimest korda meetoditest, mida päriselt oma töös lektori ja koolitajana kasutame. On huvitav! Arutame kohvipausil Ungari osalejaga Erasmuse projektide taset. Oma seitsmeaastasele kogemusel tuginedes rahustab ta mind, et tase ongi enamjaolt selline, seesinane pole sisu poolest veel kõige kehvem. Pealegi, osadele meie grupist on juba inglise keele rääkimine eraldi väljakutse. Veel mõned harjutused, siis kokkuvõtted ja tunnistused koos kohustusliku pildistamisega. Ja ongi kõik. Järgmise hommiku klassi oleme kokkuleppeliselt ära jätnud, sest enamus läheb siis juba lennuki peale. Mõned on otsustanud reisi pikendada, et Sitsiiliaga põhjalikumalt tutvuda. Natuke tühi tunne on, nagu ikka, kui midagi hakkab läbi saama, millega jõudsid juba harjuda. Sööme K-ga kohalikus kantiinis lõunat, tema homaari, mina grillkala, mida Eestis värskelt merest ei saa. Mina suundun linna peale, K läheb ümberkaudset piirkonda avastama - kohtume programmi ametlikul õhtusöögil, hõikame teineteisele. Sean sammud disainipoe poole, kus paar päeva tagasi ühele jakile silma peale panin. Siesta veel kestab. Istun väljakul päikeselaigus, joon sidrunilimonaadi ja mõtlen, et miks siin on normaalne istuda prügikastidest ümbritsetud puulaudadega puhvetis, aga kodumaal kirtsustaks nina, et pole atmosfääri. Poemüüja tunneb mind ära. Jah, see jakk. Soodustust kahjuks ei saa, aga lahkun siiski kaubaga kotis ja hea tundega, sest vestlesime kunstiõpingutest Eestis ja Sitsiilias. Plaanin veel käsitööpoode uudistada ja kui ümber nurga keerates samasugust poodi märkan, kust just väljusin, kahtlustan, et päike on pähe löönud. See on siiski sama brändi teine pood. Astun sisse, sest atmosfäär tundub lahe. Minu vast ostetud jakike ripub ka seal, mõned kümned eurod soodsamalt. Juba ilmub kõrvalruumist stiilne ja sõbralik teenindaja. Kiidan poodi, näitan oma ostu ja muuseas sõnan, et ostsin selle kallimalt just naaberpoest. Ja siis läheb lahti polundra: müüja palub mind oodata ja tõttab trepist üles. Hetke pärast maandub minu ees stiilse soengu ja seelikuga brändilooja Mattia Piazza: “Oh, no!” on ta emotsionaalne ja lubab vea kohe parandada. Keegi otsib telefoni, et teise poodi helistada, keegi klõbistab kassas. Pomisen: it’s okey, ikka juhtub, kuid suitsusilmne moelooja pistab mulle 20 eurot pihku: sorry, et nii. Naeratan, et olgu peale, ostan siis endale joogi. Juba juhatatakse mind poega ühendatud vinoteeki, tutvustatakse teist omanikku, kes on arhitekt ja maitseka koha looja.Seal ma siis istun, klaasike ees, jakike kotis, ning imestan elu üle.Mu kõrval lauas ümmardatakse stiilset prouat, kes nagu selgub, on Taanist pärit arhitekt, nagu tema abikaasagi, kes hetke pärast liitub. Paarike on samamoodi disianipoest ostu teinud ja väärivad nüüd peenemat jooki ning suhtekorraldust. Vestleme nende nädalasest puhkusest Palermos, aga ka arhitektuurist, pensionile minemisest, nende viiest lapsest. Härra uurib, mis on Eesti pealinn. Jah, ta ajavat seda pidevalt sassi Vilniusega. Vahepeal tõuseb kõrvallauast püsti veel üks külastaja ja uurib, kas meil on iPhone, et ta tegi just äpi, millega saaks kohalikke kultuurisündmusi kaardistada. Naeratame viisakalt – vabandavalt, et oleme juba koju naasmas. Saan paarilt soovituse külastada Palazzo Buterat. Jätame kättpidi hüvasti, et laupäeval lennujaamas kohtuda, ning pikad skandinaavlased õõtsuvad oma teed kui õnneämblikud. Butera on tõesti väärt kogemus. Tuulutan kunsti- ja disainipärlite paradiisi paari tunni asemel tunniga läbi, ammutan vaateid ja väärikat ajalugu. Napilt jõuan õhtusöögi ajaks hotelli tagasi. Väljahõigatud koht asub mõnesaja meetri kaugusel majutusest, jalutame sinna koos kolleegidega Rootsist ja kurdame keskpärase Erasmuse programmi kogemuse üle. Neil oli õnne, neid viidi kooli õpetamist vaatama. Leiame eest üsna juhusliku pitsakoha, jälle sama lugu: WhatsAppis jagab korraldaja segaseid sõnumeid, mida tellida võib, korratakse üle, et pitsa juurde käib vaid üks karastusjook. Teenindajad piidlevad meid pahase pilguga. Puhveti peale on vaid üks menüü, mida kordamööda pildistame. Rootsi kolleeg mu kõrval sõnab, et ta pole midagi sellist kunagi varem näinud. Leedu osalejad on väga pahased ja kirjutavad WhatsAppi: "It’s a very bad company." Meiepoolne lauaseltskond otsustab ühel hetkel püsti tõusta ja minna sööma sinna, kus on mõnusam atmosfäär ja toidud, mida päriselt süüa soovime. Minu õhtu jätkub lähedal restoranis koos Rootsi kolleegidega – teeme nüüd siis seda, milleks sellised programmid on algselt mõeldud: räägime oma kogemustest ja vahetame kontakte. K jääb portugallaste seltskonnaga paigale ja nagu selgub, alanud meie algses peatuspaigas peagi karaoke, mis meenutavat Aki Kaurismäki filme. Kuna lend väljub alles järgmise päeva õhtul, uurime hotellist, kas saaksime hilisemat check out’i 10.30 asemel. No-no, vastab vastuvõtu härra kahetsevalt, järgmine Erasmuse programm tuleb juba sisse. Così è la vita!
