Raul Oreškin: küla kõige aktiivsem elanik. "Maale elama"

Sel kevadel on Peipsi tuuled eriti tugevad. Märkame seda seetõttu, et lõkkeplatsile kogunenud aiapraht on ikka veel põletamata.

Viimase kuu jooksul pole olnud ühtegi tuulevaikset päeva ning ridakülas, kus majad asuvad sõna otseses mõttes teineteisest küünarnuki kaugusel, on tule ja tuule kombinatsioon üks kardetumaid. Nii seisavadki oksahunnikud kannatlikult oma järjekorda oodates ja kasvavad aina suuremaks. Kui tuul samas vaimus jätkab, tuleb neist vist sel aastal lõkke asemel mõni maastikukunsti objekt vormida. Vähemalt saaks siis öelda, et tegemist pole tegemata töö, vaid teadlikult kavandatud installatsiooniga. Vanausulistel on Peipsi tuultele lausa oma nimed antud. Mokrik on edelatuul, tepljak soe lõunatuul, vozglivõi kagutuul ja kui puhub meženets, tuleb tuul Piirissaare poolt. Juba see, et tuultel on nimed, räägib nende olulisusest siinsete inimeste elus. Mõnikord toob ta järvelt jahedust, mõnikord mandrilt vihmapilvi, mõnikord sunnib kalamehed kaldale paremaid päevi ootama. Sel kevadel tundub aga, et ta on otsustanud võtta kogu küla juhtimise enda kätte. Ükskõik kuhu vaatad, midagi liigub, kõigub või lendab. Kasvuhoonekiled plagisevad, värskelt istutatud taimed hoiavad maapinnast kinni nii hästi kui suudavad ning lindudel tuleb pesale maandumiseks teha tõsiseid manöövreid. Õunapuud õõtsuvad ning nende õitsemise ajal täitub kogu aed valgete õielehtedega. Mõnel hommikul on tunne, nagu oleks sattunud ootamatult Jaapanisse. Õielehed keerlevad ja liuglevad aeglaselt murule ning kogunevad radadele nagu hoolikalt lavastatud loodusinstallatsioon. Siis lendab aga kusagilt mööda plastikust ämber ning idamaine meeleolu hajub sama kiirelt kui tekkis. Aeda minnes märkad, et tühjad lillepotid on jälle asukohta vahetanud, nagu oleks neil öösel mõni salajane kokkusaamine toimunud. Jääb lausa vägisi tunne, et tuul pole meie külas enam külaliseks, vaid temast on saanud täieõiguslik elanik, püsiva sissekirjutuse ja üsna kindla ettekujutusega sellest, kuidas asjad käima peavad. Tuultest kirjutades meenub, et olen isegi oma raamatus „Minu Peipsiveer“ pühendanud tuulele terve peatüki. See on üks neist lugudest, mis kipub lugejad kahte lehte jagama. Ühed on veendunud, et tegu on kirjandusliku väljamõeldisega, teised aga sama kindlad, et kõik juhtus täpselt nii, nagu kirjas. Uudishimust võtan riiulist raamatu ja märkan seda sirvides, et tuul ei piirdu seal sugugi ühe peatükiga, vaid lipsab sisse peaaegu igasse loosse. Vahel paugutades aknaid, vahel keerutades järvel laineid, vahel lihtsalt tuletades meelde, et Peipsi ääres ei ole tema kunagi pelgalt taustajõuks. Loen lõpuks kokku ning avastan, et peatükke, kus tuul end ilmutab, on raamatus lausa seitseteist. Hakkab tunduma, et ta on olnud selle raamatu üks peategelasi, ilma et ma seda kirjutamise ajal ise märganudki oleksin. Küllap on tema sissekirjutus Peipsi ääres palju vanem, kui arvasin. Mida rohkem raamatut sirvin, seda rohkem hakkab tunduma, et tuul on olnud lausa üheks kaasautoriks. Ta keerab sündmused käima, ajab inimesed liikuma ja muudab kõige tavalisema päeva ootamatuks seikluseks. Kui vanausulised tuultele nimed andsid, siis oli selleks oma põhjus. Nimed antakse tavaliselt neile, kellega tuleb pidevalt tegemist teha. Minulgi on tuulega aastate jooksul olnud omajagu kokkupuuteid. Üks neist, mida mäletan eredalt tänaseni, on tekitanud palju vastakaid arvamusi. Osa lugejaid peab seda ilukirjanduseks, teine osa dokumentaalseks. Mina ise pole vaidlustesse sekkunud. Las igaüks otsustab ise. Ütlen vaid nii palju, et Peipsi ääres elades juhtub aeg-ajalt asju, mille kõrval ka kõige pöörasem väljamõeldis tundub täiesti mõistlik olevat. Nii juhtus ka tol päeval.

***