Elisabet Reinsalu: elu kirjutamata seaduspära on, et tegus pead sa olema!
A lles hiljuti küsiti mu käest, et millest ma päriselt unistan. Vastasin seepeale, et unistan lihtsast, aeglaselt kulgevast elust. Päevast, mil ei pea kuhugi kiirustama. Kohustustevabast elust. Aga kas ikka päriselt unistan? Pidu on peetud, sünnipäev …
Alles hiljuti küsiti mu käest, et millest ma päriselt unistan. Vastasin seepeale, et unistan lihtsast, aeglaselt kulgevast elust. Päevast, mil ei pea kuhugi kiirustama. Kohustustevabast elust. Aga kas ikka päriselt unistan?
Pidu on peetud, sünnipäev seljataga. Nagu igal kevadel. Igal aastal ei pea ma seda suure mürtsu ega kärtsuga, aga tähistan siiski. Ma pole veel siiani pidanud kurvastama, et vanemaks saan; pole pidanud tundma nukrust, et olen sel tähtpäeval üksi või unustatud. Meie lapsepõlvekodus, nagu ka väga paljudes mu sõprade ja eakaaslaste kodudes, lõhnas sünnipäevahommikuti värskete lillede, kartulisalati, kringli ja veel millegi järele, mida on väga raske sõnadesse panna, aga mida kõik meieealised teavad - see oli pidupäeva lõhn. Tähtpäevad raamivad me elu ja sisendavad turvatunnet. Näib, et kui kokkulepitud kommetest kinni pidada, tagab see meile õnneliku ja paitava elu. Et kõik läheb hästi. Vähemalt sisendab see meile, et kõik laabub, sujub, edeneb. Nüüd, mil pidu peetud - argipäeval, on põhjust veidi elu üle järele mõelda ja siis tulevikku vaadata. Võib ju ka väita, et välised tunnused, nagu vanusenumber, väljanägemine, saavutused, ja nende märkide pühitsemine pole tegelikult olulised - siiski on need tähised, millel on meie eludele mõõtuandev kaal. Kuulsin hiljuti, et poole sajandi vanuseks saamine pole enam teab mis suur asi. Elu on läinud ilmselt nii palju võimalusterohkemaks, et ka kuldsesse keskikka jõudnud inimesed võivad ja saavad veel uusi asju õppida, kannapöördeid teha, areneda. Senitundmatuid algusi pole ehk palju ees - Džomolungmat vast enam ei valluta, kuid tänasel päeval on 50-aastased inimesed küll oma vaimse, sageli ka füüsilise elujõu tipul. Kogenud ja küpsed, kes teavad ka, mida tähendavad kannatused ja valu, sest ilma nendeta paraku läbi ei saa, aga kes seda enam oskavad just elust rõõmu tunda ning tänulikud olla. Kes ei kavatse kuhugi kaduda ega peitu pugeda; kes teavad oma väärtust, kuid oskavad ka väärikalt taanduda, kui neid piltlikult lauda ei kutsuta. Samas, mõnda aega tagasi kuulsin, kuidas üks tööandja ütles, et üle 50-aastased on tema hinnangul kõige keerulisem vanusegrupp: nad ei tahtvat enam liigselt panustada, küsivad aga palju palka ning minimaalset töökoormust. Ei tea muidugi täpselt, millistel vaatlusandmetel põhinevad tema tähelepanekud ning milliste erandlike keskealistega ta kokku puutus, ent julgeksin jääda eriarvamusele. Mõistan muidugi, et teatavas eluetapis tekib tunne, kus enese mugavustsoonist välja upitamine pole enam kõige tähtsam asi siin maamuna peal. Kus kergesti tekib tunne, olles ametialaselt peaaegu kõike juba kogenud ja saavutanud, et tahaks lihtsalt teha tööd, mis kõige paremini välja tuleb ning liigset pingutust ei nõua. Olen isegi nii tundnud. Alles hiljuti küsiti mu käest, et millest ma päriselt unistan. Vastasin seepeale, et unistan lihtsast, aeglaselt kulgevast elust. Päevast, mil ei pea kuhugi kiirustama. Kohustustevabast elust. Aga kas ikka päriselt unistan? Vahest tunnevad kõik inimesed suvepuhkuse eel nii? Olles pikal pimedal talveperioodil palju rabelnud ja rapsinud, mõtleme kõik tahes-tahtmata hingetõmbeajast. Võib-olla tulenes mu vastus pigem sellest, et vajan lihtsalt puhkust? Sest, kui peaksin päriselt loobuma oma ametialasest elust, teatritööst, näitlejaks olemisest (või tegelikult ükskõik millisest ametist), millest ma siis unistaksin? Kas ma unistaksin ainult aiatööst, jalutuskäikudest, söögitegemisest? Paremal juhul, võõraste kontinentide külastamisest, sõpradega läbikäimisest, spaapuhkustest, ühesõnaga - elu nautimisest? Kui mu elu oleks tööalases mõttes sisutühi, kas ma oleksin õnnelik? Julgen kahelda. Eks tuleb mu ellu kord ka see periood, kui ei pea ega saa enam teha tööd igapäevase palga teenimise mõttes, ent siis olen loodetavasti ka vaimselt hoopis teises etapis. Olen arenenum ja oskan täita oma päevi tegevustega, mis pakuvad teistsugust rahuldust ja kordaminekuid. Ent elu kirjutamata seaduspära on, et tegus pead sa olema! Aga kas ma saan tahta ja igatseda vaiksemat elu, ilma et oleksin enne rabelnud? Ja seda mitte ainult tammsaarelikus võtmes, et kui oled kõvasti tööd ja vaeva näinud, ainult siis teenid välja õiguse elada ka rahulikumalt. Vaid, kas ma oskaksin elust rõõmu tunda, kui ainult säärane olekski mu elu? Vaikne? Kohustustevaba? Pigem mitte. Teil peas on värvi virr ja varr ei saa te enam sotti. Et valge mõju sellel moel, vaid kõige kirevuse toel Need on Ellen Niidu unustamatu värssteose “Suur maalritöö” read. Kõigel siin elus on oma mõju ja vastasmõju. Elu kiirus ja kirevus saab oma tähenduse, sisu ja tähtsuse ainult vaikuses ja aegluses. Alles puhkepäeva rahus oskame hinnata argipäeva askeldusi. Tähtpäevade toel pühitseme elu. Olgu see elu siis vaiksem või lärmakam. Rahulikum või tegusam. Loodetavasti mõlemat.