Eia Uus: armastus köögis. "Praegu on nii" #46
E elmise nädala lugu lohutavatest asjadest tuletas mulle meelde ühe raamatu, mida olin pikemat aega plaaninud lugeda, Bee Wilsoni “The Heart-Shaped Tin: Love, Loss, and Kitchen Objects” (tõlkes võiks see olla “Südamekujuline koogivorm: armastusest, kaotusest ja …
Eelmise nädala lugu lohutavatest asjadest tuletas mulle meelde ühe raamatu, mida olin pikemat aega plaaninud lugeda, Bee Wilsoni “The Heart-Shaped Tin: Love, Loss, and Kitchen Objects” (tõlkes võiks see olla “Südamekujuline koogivorm: armastusest, kaotusest ja köögiesemetest”).
See teos osutus hoopis teistsuguseks, kui ootasin. Raamatu ilmudes oli see mulle silma jäänud ja eeldasin, et see jutustab ühe väga isikliku armastuse ja lahkumineku loo köögiesemete kaudu, aga toidukirjanik Wilson on ääretult põhjalik ja laiahaardeline. Lugu algab sellest, kuidas autori abikaasa ta pärast pikka abielu maha jätab ja kuidas naine, proovides kuidagi tühjema koduga harjuda, hakkab köögis asju ümber tõstma. Igal pool jääb talle ette suur südamekujuline koogivorm, milles ta ise oli nende pulmatordi teinud ja mis nüüd kandis endas mõõtmatut kurbust, pettumust, nostalgiat ja kõhklusi. Aga sealt liigub raamat nii paljudes ootamatutes suundades. Näiteks räägib ta sellest, miks mitmel portreel oli kuninganna Elizabeth I kujutatud sõelaga; kuidas Ukraina pommitamises said kuulsaks ühed köögikapid, mis püsisid seinal ka siis, kui ülejäänud maja ümbert ära oli õhatud; ühest naisest, kes julges oma vanemate hinnalise serviisi kasutusse võtta alles siis, kui ta enda abikaasa suremas oli; ja Süüriast emigreerunud mehest, kellel oli uuel kodumaal elu alustamiseks möödapääsmatult vaja just sellist baklažaani uuristamise nuga, nagu sünnimaal kasutati. Raamat on ääretult hariv, mõtlemapanev, ja tekitab väga palju tundeid. Aga veelgi enam, tekitas see huvi esemete vastu enda köögis, ja lugude järele, mida need jutustavad - elust ja aegadest. Kohe meenus üks imeilus kollase ja paabulinnuga teekann, mis on üks väheseid tõeliselt rõõmsaid esemeid, mis mul lapsepõlvest on. Sellest teed olen ma pigem joonud harva, pigem kasutan seda lillevaasina. Paar aastat tagasi käisin tuttava juures, kellel oli sama mustriga kaks pisikest koogitaldrikut. Kui neid imetlesin, ütles ta: “Võta endale!” Kasutan neid vaat et igapäevaselt ja alati teevad need mind väga rõõmsaks, iga päev, milline iganes see päev siis on. Kiri põhja all ütleb, et need on pärit Ida-Saksamaalt ja kujutatud on paradiisilinde. Mu naabril, kellega oleme paljus nii sarnased, on sarnane teeserviis - uuem, kollasem, samuti paradiisilindudega. Sünnikodust on mul veel siiani kasutuses suured supitaldrikud, kuldse ääre ja õunapuuõitega, ning väikesed taldrikud (külma roa käigu omad?), mida kasutame iga päev. Kuigi viimased neli aastat on need pidevalt nõudepesumasinas käinud, on kuldääred veel täitsa alles. Wilsoni raamat pani mind mõtlema sellele, kui erinevalt me tõlgendame asju oma kodudes - kellel on vaja kõige valgemaid või helehallimaid, moodsaid ruudukujulisi taldrikuid, kellel just perekonnaajalugu. Mu eelmine elukaaslane eelistas minimalismi, ja et kõik oleks puhas, terve, ühesugune, nii et pärast lahkuminekut hakkasin käima teise ringi poodides ja kokku ostma vanu kulunud imeilusaid supitaldrikuid helesinise mustriga. Mul ei ole neid veel täit komplekti, aga selliselt taldrikult süüa tundub nii eriline ja maakodulik. Ega kõik vanad nõud ka pole eriti nõus pesumasinas käima, siis lisab nende pesemine elule ka keerukust, rituaalsust. Ühel päeval tuli mu hea sõbranna mu juurde kohvile. Ta avas tasside-klaaside kapi ja suisa karjatas, et issand, mis kaos siin on, “sa pead endale ühesugused tagasihoidlikud tassid ostma!” Naljakas, inimesed on erinevad. Mina tahan igal hommikul valida, millise tassi tuju mul, laps saab valida, millise tuju tal on, ja sõbrad, millise oma neil. Need on eri suuruses, eri kujudega. värvilised ja mustvalged, mõni reisilt, mõni eelmisest elust (suur Iittala teetass), mõni üle-eelmisest (värvilised espressotassid). Vanaemalt saadud vanad eesti roosad tassid ja alustaldrikud tekitavad ka alati nii sooja tunde, sest justkui sisaldavad endas seda turvatunnet, mida alati vanaema juures tundsin. Hiljuti küsis laps minult ühe lillevaasi kohta, mida ta varem näinud polnud - see on hoopis üks väga peen portselanist Starbucksi tass, mille kunagi kingiks sain - kujult nagu ühekordne papist kohvi kaasaostmise tass, aga kuldse portselanist kaanega. Ese, mis on aastaid kapi tagumises nurgas olnud, sest isegi, kui kohvi õue kaasa võtta, ei ole mõttekas seda teha nii raskes nõus. Kunagi soovis sõbranna sünnipäevaks teekannu, ja kinkisin kõige ilusama, mis ma leidsin - Kaubamajast, Pip Studio oma, kollektsioon Royal. See on ülivärviline, justkui lapiteki tehnikas. Alati, kui sõbranna ja ta abikaasa kodus käin, siis paneb naeratama, et nende kodu on äärmuslikult maitsekas, põhjamaine, minimalistlik, ja siis söögitoa klaasist vitriinkapis see täiesti sobimatu kann, mis on tervikusse täiesti sobimatu detail, aga on neid üle kümne aasta hästi teeninud. Kui üks sõbranna tahtis mulle ühel aastal kinkida midagi, mis poleks kinkekaart ega raamat, mõtlesin, kui väga mulle see teekann meeldib, aga suurem asi teejooja ma pole. Siis ta kinkis mulle Pip Studio salatikausi ja järgmisel aastal kaks erinevat kohvitassi. Need teevad mind lihtsalt nii rõõmsaks! Ja kuigi mul otseselt pole vaja jalaga kooginõud ega sukrutoosi, siis käin neid ikka aegajalt poes või veebilehel imetlemas.Mulle meeldib see, kui iga asi jutustab loo.Kunagi leidsin vanalt (ja toona veel väga odavalt) Balti jaama kaltsukalt rohelise klaasipuruga kaunistatud karahvini. Täpselt sellise, nagu oli meie kodus, kui ma olin laps! Ostsin selle ära, ja kui selgus, et kodune karahvin oligi katki läinud, sain pitsid juurde. Ma pole küll selline inimene, kes kuigi tihti midagi pitsist jooks (mõni matus ehk välja jätta), aga millegipärast see komplekt, see heleroheline klaas ja kuldse äärega pitsid on kuidagi selline ilu, mida lapsena puutuda ei tohtinud. Ja sedagi karahvini kasutan enim lillevaasina. Mind ennast üllatab, et see komplekt (mida ka netist kasutatuna osta saab) mulle tekitab armsat lapsepõlvenostalgiat - kui olin väike, mu ema jõi ja see tegi elu üsna õudseks, aga võib-olla siis see ilus komplekt seisis puutumatuna sektsioonkapil, ja tegelikult joomingutes kasutuses polnud. Veel objekte, mis elu ilusaks teevad köögis - Rootsi reisilt tõin endale ja lapsele puidust nikerdatud linnud, mis on salvrätihoidjad, ning Kreekast tibatillukesed käsitöökausid, mida kasutame üllatavalt peaaegu iga päev - küll oliivide, kirsikivide, viilutatud fueti jaoks. Nagu ma eelmisel korral kirjutasin, rändasin ma suure osa elust maailmas ringi ega omanud mitte kui midagi. Üks esimesi asju, mis ma endale sain, oli siniste lilledega vaas mu õe maja terrassil - nad olid maja aastaid ehitanud, kuid pidid sellest lõpuks loobuma, ja kui ütlesin viimasel sealkäigul, et nii ilus vaas, kinkis ta selle mulle. Hiljem leidis ta mulle kusagilt veel sarnase sinise mustriga jalaga kooginõu, eksämm sarnase seinataldriku, sõbranna espressotassid koos taldrikutega, ma ise kannukese, ja mu kolleegid kinkisid Villeroy & Bochi sõela, samuti sinise mustriga. Hiljem leidsin veel ühe väikese vaasi, teise väikese vaasi sain kingiks, ja lisaks siis veel need eelpoolmainitud supitaldrikud. Nii on maakodus suisa jooksev teema, mis jutustab mulle lugusid inimestest, kes on mind armastanud ja sellest, kuidas ma endaks olen saanud. Veel üks väga armas ese on mu eelmise elukaaslase ema kingitud portselanist lõikelaud - ta jutustas alati, kuidas see meenutas talle, kuidas tema mamma Sindis sellisel mitu korda päevas klõk-klõk-klõk süüa valmistas. Wilson räägib oma raamatus sellest, kuidas paljud inimesed on nii paljudel viisidel avatud “maagilisele mõtlemisele”. Oleme enda meelest küll nii ratsionaalselt, aga märkamatult sülitame üle õla või hoiame au sees vanu maagilisi rituaale. Ma märkasin kunagi, et kõige paremad ja ilusamad tassid, mis mul olid, oli sõbranna mulle toonud Hispaaniast. Ühel hetkel oli temast saanud aga väga halb sõber, me ei suhelnud enam, ja märkasin, et need tassid mu kapis tekitasid iga päev kehva tunnet. Kuigi raske südamega, sest tassid pole ju milleski süüdi, ja tegelikult ei kanna endas inimese essentsi, pidin need asfaldile katki viskama ja killud prügisse viima. Millegipärast pakkus see väga suurt rahuldust ja üldse ei kahetse. Ja siis on mu köögis veel väike kogus objekte, mis tulid mu ellu tol esimesel aastal pärast lahkuminekut, kui proovisin endale ja lapsele uut kodu luua, ja ostsin internetist suure peegli Eestist minema kolivatelt mehhiklastelt. Rentisin auto, sõitsin Rocca al Maresse, ja kuna neil oli vaja lisaks peeglile veel ka kõigest muust lahti saada, sain kaasa ka vaasi ja suure komplekti köögiriistu. Need meenutavad toonast iseseisvust, eneseületust, ebaloomulikku jaksu läbi kurbuse ja raskuse midagi ilusat ehitada. Veel leiab mu köögist sõbranna tehtud öösinise maasikakausi ja küünlaaluse, millele ta kirjutas trükimasina tähtedega: ELUILU. Ja munatopsid - neid on alati liiga vähe, ja need tulevad ükshaaval kaltsukatest kaasa, mõned ilusad kinkis selle aasta lihavõtete ajal lapsele ta vanavanaema, kes 89-aastasena oma kodu tühjemaks kraamib. Kord sügisel tuli Saaremaal põhjus pitside järele, mida seal pole, siis läksid pidulikult kasutusse eriilmelised munatopsid. Wilson jõudis oma raamatu lõpus jaapani kunsti kintsugini, kus nõusid parandatakse kullaga. Seda on viimastel aastatel läänes lausa filosoofiana kasutatud, et ilu seisnebki selles, et eesmärk pole näidata, nagu poleks midagi katki, vaid luua pragudest ilu ja väärtust. Mulle meenus, et Tiina Saar-Veelmaa oli mulle kunagi kintsugi komplekti kinkinud, ning sahtlinurgast leidsin enda lapsepõlvest Eia nimega taldriku, mis oli keskelt pooleks. Lisaks vanaema väike õhkõrnast portselanist tassike, mis lapse mängudes katki läks, ning ka üks sõbranna Liibanoni pulmast kaasa saadud kõrvata väike teetass, mis samuti kildudeks. Lugedes meenus mulle kohe Leonhard Coheni laulurida: “There’s a crack in everything, that’s how the light gets in” (“Kõiges on mõra - nii pääseb valgus sisse”) ja ka Wilson jõudis selle tsitaadini. Ja ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks mulle meeldivad lugudega asjad, mis on elu näinud - nad ei pea olema täiuslikud, terved, kulumisjälgedeta, selleks, et olla ilusad ja hinnalised. “Praegu on nii” on kirjanik Eia Uusi iganädalane kolumn Edasis, milles saame elada kaasa tema käikudele ja mõtetele 12 kuu jooksul.
