Eia Uus. Sõltlane. "Praegu on nii" #44

Just eelmisel nädalal kirjutasin siin, et upun liiga tihti ja liiga kauaks internetisügavustesse ära ja praktiseerisin aeglast vaatamist. Aga mu telefon otsustas mulle selgeks teha, et olukord on palju hullem, kui ma arvasin.

Et eelmisel reedel oli vaba päev ja munadepühad, otsustasime perega maale sõita. Mõtlesin: seda on mul praegu vaja! Enne uue raamatu esitlusi ja kogu seda virvarri, mis raamatu ilmumisega kaasneb. Võtta hästi rahulikult, olla looduses, vaadata tuld kaminas, lauamänge mängida, lapsega meisterdada, rahulikult süüa teha. Kohe reede õhtul juhtus midagi erakordset: mu nutitelefon ei olnud nõus end juhtmest laadima. Õnneks on mehel imetelefon, mis laeb teisi telefone, nii saime mure lahendatud. Aga siis selgus, et nutifon ei allu ühelegi puudutusele. Kui proovisin telefoni välja lülitada, siis hoidsin restardi-nuppe nii kaua all, et telefon teatas, et hädaabisignaal on välja saadetud. Kellele?! Politseile? Mu emale? Parimale sõbrannale? Ei saanud järele ka vaadata, kelle kunagi telefonis hädaabikontaktiks märkisin. Mees rahustas: ise sa ütlesid, et sul on uut telefoni vaja, sa võid nädalavahetusel minu töötelefoni sisse enda SIM-kaardi panna, sul on arvuti kaasas, sa ei ole maailmast ära lõigatud. Mõtlesin, et muidugi on natuke tore ka: pühade nädalavahetus, ma tahtsingi aeglust, nüüd siis saan rahus telefoni mitte näppida, olla eemal sotsmeediast ja muudest peibutustest ekraani sees. Aga ma ei kujutanud ette, KUI kokku ma oma telefoniga kasvanud olen – see on nagu kehaosa! Ja tunne oli, nagu äkitselt poleks paremat kätt ja pean kõike tegema vasaku käega. Selleks, et arvutis nett sisse lülitada, tegi mees oma telefonist mulle netti – sellest polnud kasu, sest pidin toimingu kinnitama Smart-IDga – mida saan teha telefonis. Okei, õnneks tal on ka kasutajaõigus olemas ja saime selle tehtud. Kirjutasin arvutist mõnele lähedasele, et mul pole telefoni ja helistage mu mehele, kui midagi on. Haarasin telefoni järele hommikul, kui hakkasin kreppe tegema, ja kuigi kasutan aastaid sama retsepti, olen harjunud seda ikkagi telefonist järele kontrollima. Kui taskulampi oli vaja, ei saanud kasutada telefoni, vaid pidin trepist alla tulema, taskulambi laadima panema, ootama, ja siis tagasi trepist üles minema. Märkasin, et eneselegi märkamatult oli mul tekkinud harjumus pikemalt tualetis olles telefonis üht mängu mängida – millal see veel juhtus?! Pidevalt tahtsin panna asju kalendrisse, järgmise nädala tehakirja, saata töösõnumeid seoses saabuva Raamaturännaku sisuhäälingu salvestusega, ja sõbrannadelt tsätis küsida, kuidas üks või teine asi läks, või jagada midagi naljakat. Panna asju poenimekirja. Kontrollida üle järgmise nädala plaan. Tuletada kellelegi meelde, et pidi mulle midagi saatma või mulle aega vaatama. Kontrollida, kas perearst kinnitas mu ravimiretsepti. Vaadata, mis kell Saaremaa muuseum avatakse, või kui kaua sõidab Pilgusesse. Kuna raamat "Eluisu" oli just trükist tulnud, oli vaja reklaamida esitlusi, kinnitada restoraniga koosviibimise joogimenüü, jagada raamatupoe tehtud intervjuud. Lisaks pidi laps minema lähedal puhkava lasteaiakaaslase juurde mängima ja tema vanematega tuli jooksvalt kõigile sobiv aeg leida. Kuna rendime maamaja välja, siis alati seal olles teen ja jagan ka ilusaid meeleolukaid pilte-videoid. Vahepeal tahtsin mehele midagi sõnumis kirjutada, mida lapse ees öelda ei tahtnud.

Olin jahmunud sellest, kuidas ma justkui üldse ei osanud telefonist eemal olla.

Kõige hullemaks osutus aga see, et olen viimasel ajal harjunud magama AINULT audioraamatut kuulates. Mu aju ei lülitu õhtuti välja ning öösel ärkan palju - rahulik audioraamat on täpselt see, mis hoiab muremõtted eemal, aga ei hoia mind liiga põnevil. Uinun kohe nagu beebi, mitu korda öö jooksul. Ehk – üks unetu öö, kuulates vihma, lapse ja mehe hingamist, maja raginaid ja kraginaid. Kuigi õues oli väga külm ja vahepeal tuli isegi lörtsi, on kevad nüüd sealmaal, et linnud laulavad. Täiega! Mõtlesin, et kui on selline aeglustumise aeg ja telefon ei plingi vahetpidamata, siis käin linnulaulu kuulamas. Aga kohe tahtsin õele telefoniga linnulaulu salvestada ja saata, sest ta oli ükspäev mulle Noarootsi lindude sümfooniat saatnud. Ning ka autos ja toas – telefonis on kogu mu muusika, lapse laulud ja jutud. Mõtlesin selle peale, kui tihti käisin ma lapsega Saaremaal üksi kolme aasta jooksul, mil olin vallaline. Tulime vahel bussiga Kuressaarde ja naabri või Boltiga maakoju. Vahel ei raisanud aega poeskäigule, vaid tellisin telefonis mingist äpist kulleri kolme päeva toiduga. Nii mõnelgi korral olen enda või lapse haiguse pärast pidanud öösel suure murega helistama perearsti nõuandeliinile, vahel on öösel olnud vaja sõita ka kiirabisse. See mõte ehmatas mind korraks nii ära – et kui oleksin siin lapsega kahekesi ja kohale jõudes nutifon ei tööta. Oled vaikuses, kogu maailmast ära lõigatud, ei saa tellida taksot järele, et bussile jõuda, ei saa kellelegi helistada, endast märku anda... Väikesest telefonipaastust nii palju ärevust! Või kui sama asi juhtuks reisile jõudes! Kui tüütu. Enne tagasi linna sõitmist sai telefonil aku tühjaks, mis mõjus talle nagu mõnus spaapuhkus. Telefon hakkas uuesti ilusti laadima ja käitus, nagu poleks mitte kui midagi juhtunud. Ma ei tea veel täpselt, mida ma sellest õppisin või kas midagi nüüd pikas plaanis muutub, aga need viimased paar päeva olen telefonist veidi eemale hoidnud. Kohe märganud, kui jälle sotsmeedia lahti on või kui toas igal möödumisel telefoni ekraani puudutan, nagu ma ootaks midagi. Lugesin eile ühe paberraamatu lõpuni ja täna pool teist, ning kutsusin tsätis sõnumineerimise asemel sõbrannad külla. “Praegu on nii” on kirjanik Eia Uusi iganädalane kolumn Edasis, milles saame elada kaasa tema käikudele ja mõtetele 12 kuu jooksul.