Mart Kase: Eesti ohustatum liik on laps
K ui ma vaatan "Osooni" saadet kaljukotkastest või loen netist lugusid haruldastest Eesti metsataimedest, siis ma mõtlen, et punasesse raamatusse on vaja rasvaselt kirjutada hoopis üks teine mõte. Tunnen tihti, et päeva jooksul ladestunud info ja …
Kui ma vaatan "Osooni" saadet kaljukotkastest või loen netist lugusid haruldastest Eesti metsataimedest, siis ma mõtlen, et punasesse raamatusse on vaja rasvaselt kirjutada hoopis üks teine mõte. Tunnen tihti, et päeva jooksul ladestunud info ja meedia põhjal on Eestis üks palju ohustatum liik. See on laps. Laps, keda me austame ja kellesse me usume.
Noor inimene, kelle eripärad on tema tugevused, keda me kiidame, keda me innustame ja kelle tulevikku tahame näha. Laps, kellele ütleb hea sõna vallavanem, koolidirektor ja kohalik ettevõtja. Laps, kes pole nähtamatu, kellele naeratatakse ning keda kogu ühiskond tajub väga olulisena. Laps, kellega meil kõigil meeldib juttu rääkida nii tänavanurgal, liinibussis kui ka toidupoes.
Tihtilugu me oskame vabalt rääkida lastest ainult teiste lastevanemate seas. Lapsed peaks olema teema kõikjal, igas seltskonnas, igas vanuses, igas Eesti linnas ja külas. Lapsed olgu teema igas korvpallitrennis, igas maalilaagris, igal koolistusseminaril, igal koosolekul. Eestis on vaja sotsiaalset algatust "Lastest rääkimise tund", see tähendab, et igal reedel on asutustes ja ettevõtetes tund, mil omavahel räägitakse ainult lastest. Sõltumata, kas ja palju neid kellelgi on. Vesteldakse rõõmsalt laste koerustükkidest ning laste tähendusest. Me lihtsalt salgame liiga tihti maha, kui suur väärtus lapsed me jaoks on. Me pole harjunud lapsi väärtustama ning seda tähendust teistega jagama.
Jah, Eestis on liiga vähe lapsi
Laste vähene sündimus on me riigi kõige suurem probleem. Sellele eksistentsiaalsele küsimusele otsitakse suuri lahendusi lähitulevikus poliitikute poolt. Iga erakonna Riigikogu valimiste lubadus või paar on uus toetus iibe tõusuks. Kuid kurb tõsiasi on see, et poliitikud ei otsusta, kui palju sünnib lapsi. Isegi mitte kohalikud poliitikud, kes vallamajades üle Eesti arvutavad, kui palju tuleks tõsta sünnitoetust, et tunduvalt tõuseks noorelanike arv vallas. Loomulikult on see tervitatav, kui mõeldakse ja otsustatakse, et milliste perekeskuste ja tugispetsialistide olemasolu paneks Eesti naist rohkem sünnitama ning Eesti meest rohkem oma naisest hoolima. Aga raha ja kõikvõimalikud toetused on õnneliku loo üks külg.
Lihtsam mõte on see, et lapsed ei saa mitte midagi muud olla, kui iga inimese elus lugu ja mõte. Just sellele pöörab Eesti ühiskond liiga vähe tähelepanu. Levib liiga jõuliselt arvamus, et laste kasvatamine, õpetamine on üksnes raske ning lõppkokkuvõttes lõpetavad paljulapselise pere vanemad nagunii vaimses agoonias või alkohoolikutena.
Vanemate enesehinnang on oluline
Inimliku toetuse tunnetamine on ühiskonna pea olulisim nähtamatu roll ja kirjutamata reegel. Me austame ja väärtustame üksteist liiga vähe. Eestis on austamise ja väärtustamise oskus ülimadal. Lapsed peavad olema kõikjale oodatud. Lastega vanemaid peab naeratus vastu võtma igas poes, igas teatrimajas, igas raamatukogus, igas ettevõttes, igas transpordivahendis.
Koostöö tegemise oskus on nõnda oluline. Laps, kelle vanemad oskavad teha koostööd ning kes väärtustavad ühtsust kogukonnas, on iga lasteaia, kooli, külaliikumise hingepeegel ja käivitav jõud. Meil kõigil on oma lastekasvatamise filosoofia ning pedagoogilised tõekspidamised, aga küsimus pole selles, et kuidas need eristuvad, vaid selles, kuidas me oskame teistele lastevanematele ühise eesmärgi nimel indu ja sisemist enesekindlust juurde anda.
Terved inimsuhted levitavad terveid inimsuhteid. Inspireerivad lapsed muudavad ka teisi lapsi. Eesti ühiskond vajab mõttemalli muutust. Me ignoreerime liiga palju ning märkame head pea olematult. Täpsemini, me märkame kogu aeg pigem halba.
Raha ning toetused ei asenda head sõna ning enesehinnangu tõstmist.
Lapsed on kõige suurem väärtus, mis iga inimese elus saab olla.
Kiitke lapsi, kiitke nendega koos tegutsemist.
Kiitke lapsevanemaid!
Iga päev. Ükskõik, kes Sa oled.
