Eia Uus. Lohutavad asjad. "Praegu on nii" #45

Olen mitmes kohas rääkinud ja kirjutanud sellest, kui suur oli surve minu põlvkonnale ära käia: "Lihtsalt mine! Piirid on avatud! Mine ükskõik kuhu, peaasi et lähed! Sest meie ei saanud." Hiljuti tuli see sõbrannadega jutuks külje pealt, millele ma ei olnudki mõelnud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen kirjanik, aga mind väga huvitavad inimesed. Mind huvitab tutvuda kõikide erinevate inimestega erinevatest valdkondadest, kultuuridest, vanustest ja nii edasi. Ja kuigi vahel tundub, et aina tuleb mu ellu juurde neid "minu inimesi", kellega tahan koos asju teha ja jutustada, on siiski mu elus üks tuumikgrupp sõbrannasid, kellega näeme kõige tihedamini. Ja kuigi 20 aasta sõpruse jooksul võiks juba jutud räägitud saada, koorub alati midagi uut. Seekord arutasime, et meie kõigi sõpruskonnad üksteisest eraldi sisaldavad suure hulga inimesi, kes on meist põlvkonna või poole jagu nooremad, 30–35, ja tihti, kui me räägime oma tavalisi lugusid oma tavalistest eludest, küsivad nad imestuse ja imetlusega juurde, et oot räägi pikemalt, miks sa elasid Portugalis või jooksid Gröönimaal maratoni või purjetasid ümber maakera. Ma vahel ikka mõtlen, kuidas meie kuus sõpradeks saime ja sõbrad püsime. Jah, mingid põhiväärtused kindlasti kattuvad, aga me oleme nii erinevad inimesed. Ei käinud kõik koos koolis (pigem kohtusime kahekümnendates korteripidudel ja ühistel jaanipäevadel). Mõnel on lapsed, mõnel pole, mõnel koer või kass, teistel mitte, mõni palgatööline, riigiteenistuja, mõni vabakutseline või ettevõtja, mõned on pärit maalt, teised linnast. Eri valdkonnad, erinevad isiksused, ja mõnikord vaidleme mingitel teemadel ikka nii tuliselt, kuigi oleme kõik tänaseks ühtmoodi Tallinna 40-aastane keskklass. Aga me kõik kuus oleme sellest põlvkonnast, kellel oli tugev surve minna ära: mina läksin 14-aastasena neljaks aastaks stipendiumiga Taisse õppima, paar meist läksid välismaale ülikooli (kas algusest peale või siis üheks Erasmuse-aastaks), pooled meist on välismaal selgeks õppinud võõrkeele ja käinud tööl, üürinud korterit, rinda pistnud võõra tervisesüsteemi ja bürokraatiaga. Kõik valisime mingil hetkel Eestisse tagasi tulla. "Aga teate, mis?" ütles sõbranna. "Sellel veidi nooremal põlvkonnal ei ole seda survet olnud!" Korraks jättis mu mõte löögi vahele. Olen seda pere- ja ühiskondlikku survet ära minna väga tundnud, aga pole kunagi mõelnud, et seda järgmisel põlvkonnal sellisel kujul polegi. Meie sündisime Nõukogude Liidus, meie vanemad ja vanavanemad rääkisid KOGU aeg, et nad pole saanud kuhugi minna. Meist kümnend nooremad sündisid 1995, ja selleks ajaks, kui nemad keskkooli lõpetasid, oli juba aasta 2013 või 2014, mil oli vähe maailma asju, mida Eestis kätte ei saanud. Oli internet, wifi, sotsmeedia, Euroopa Liit, globaalsed veebipoed, odavlennufirmad, isegi Netflix. Väga ei olnud midagi puudu, mida peaks kaugelt otsima minema.

Vahel ma ei suuda uskuda, kui ilusad päris oma kodud on minust kümnend noorematel, või et neil on muljetavaldavad investeerimisportfellid, või korterid, mida nad välja üürivad.

Ma läksin ülikooli kõrvalt tööle ainult selleks, et rohkem reisida saaks, kuigi vanemad lubasid, et tohin ülikooli rahus ära teha ja seni kodus elada. Läksin parematele töödele, et saaks kaugemale reisida. Mingi hetk kolisin peika juurde, kellel oli ülimaitseka disainiga hästivarustatud korter, kus polnud midagi puudu ja kuhu selle ülimaitseka disaini tõttu minu asju ei mahtunudki. Vahepeal elasin Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas, Argentinas. Igale poole läksin võimalikult kerge kotiga, ja ka tagasi ei tahtnud tulla ülekaalulise pagasiga, mille eest peaks maksma. Nii avastasin 37-aastasena oma lapse isast lahku minnes ja möbleeritud üürikoju kolides: mul ei ole asju. See oli omamoodi koomiline, sest mu pisikesel lapsel oli palju rohkem asju kui mul (turvatool, käru, lükatav ratas, öölamp, kunstitarbed, pissipott, mänguasjad, reisivoodi, söögitool). Uues kodus ostsin esimeseks talle mänguasjariiuli, väikese laua ja tooli, korvikesed, kus mänguasju hoida, ja mõne aja pärast lastevoodi. Mul olid raamatud ja mõned riided, jalatsid. Ülejäänud asjade inventuur:

• lillevaas, mille sõbranna kinkis üks aasta koos lilledega, sest teadis, et mul pole vaase;
• prae- ja supitaldrikute komplekt koos serveerimisnõudega, mille sõbranna mehe pere sai ärajooksnud üürnikust maha jäänud laost (pankrotistunud nõudemüüja);
• kreemvalge neitsi Maarja kuju, mille tõin Buenos Airesest;
• mu isa maal minust, mu sõbra maal minust;
• kaks raamitud originaaltööd, mille olin ostnud kunstnik Madli Lavinilt, kaks Sirly Oderi illustratsiooni mu lasteraamatust, ja kaks Britt Samosoni tööd, mille olin kingiks saanud (kokku juba rohkem kunsti, kui üürikorteri seinale kinnitada tohtis);
• röster üle-eelmise elukaaslase eelnenud abielust;
• Juveeli hõbetatud söögiriistade komplekt, mis oli kasutusel mu lapsepõlvekodus;
• eelmise elukaaslase pisike metallist raamaturiiul, mille ta oli kunagi ühte enda üürikodusse ostnud ja enam ei vajanud;
• kaks kohvitassi, mille sõbranna oli toonud kingiks Hispaaniast, kaks eks-ämma kingitud teetassi;
• Nizza vanakraamilaadalt käe otsas koju toodud vana kohvijahvataja ja päikese moodi ogaline peegel;
• ehted, suures osas kingiks saadud ja suuremas osas väärtusetud;
• karbitäis vanu klapitelefone, digifotokaid, ja lõputult kasutuid juhtmeid;
• kastide viisi igasugu pabereid (lõputunnistused, magistritöö, konspektid jms);
• lillepostament, leitud sõbranna maakodu aida pööningult.

Varem olin aastaid nii palju ühest kohast teise kolinud ja tihtipeale sotsmeedias küsinud: "Kas kellelgi on mulle anda asju?" - ja tavaliselt ikka oli keegi, kes oli plaaninud madratsi välja vahetada, oli just ostnud uued veinipokaalid ja vanad olid ees, tahtsid lahti saada vanast pesumasinast jne. Ja alati, kui ma ise kolisin ja vanu asju enam vaja polnud, jagasin need samamoodi sotsmeedias laiali. (Ükskord sain isegi pianiino niiviisi, ja ühel hetkel küsisin Facebookis: kas keegi püstklaverit tahab? (tingimusel, et ise peab selle teiselt korruselt ära viima ja juba ülehomme.)) Mulle sattus hiljuti ette antropoloog Daniel Milleri raamat "The Comfort of Things" ehk toores tõlkes asjade lohutus, mis räägib turvatundest ja identiteedist, mida meile pakuvad meile armsad asjad. Miller oli koos assistendiga läbi viinud antropoloogilise uurimuse, kus käis ühel tänaval järjest kodudes ja vestles kõigi seal elavate inimestega nende asjadest. Mida need tähendavad, miks need on valitud, miks neid hoitakse. Minu täiskasvanuellu jäi KonMari meetodi globaalne supertrend (loobu kõigest, mis ei tekita sinus rõõmusähvatust), Skandinaavia minimalismi võidukäik, ja nüüd veel viimaste aastate trend, rootsi surmakoristamine. Selles valguses tegi Milleri raamat mulle rõõmu – et asjad meie kodudes ei ole ainult pahn, mis tuleb esimesel võimalusel Uuskasutuskeskusse viia, vaid meile pakubki rõõmu ja turvatunnet see üks kohvitass, mille tõime reisilt Rhodosele, või kauss, mille sõbranna meile mõeldes keraamikas oma kätega valmis tegi. See sametine tekk, mida diivanil lugedes põlvedele tõmmata, või see lugemislamp, millest kaua puudust tundsime. Elades 5-aastase lapsega, kes suudab vähemalt kümme korda päevas üllatada ootamatute küsimustega, pean pidevalt vastama pärimisele, kust ma midagi sain, kes kinkija oli, miks mu laps teda ei tunne, miks mul on ilus kaanega anum vanakraamipoest kaneeli jaoks, aga mitte teiste ürtide nimedega. Vahel kuulen, kuidas ta külla tulnud sõpradele seletab, et mingit asja ei tohi puutuda, sest emme tõi selle kaugelt maalt ja see on talle väga armas. Ühel päeval, kui oma väga asju täis pisikeses kodus ringi vaatasin, sain aru, et ühegi koristusmeetodi postritüdruk ma eales olla ei saaks. Aga võib-olla siis nii, et siin kodus on kõik asjad, mis on mulle mingil põhjusel armsad – aga kui meeltesegaduses murdvaras peaks kõik minema viima, ei ole ka ühtegi asja, mida ma jääksin taga nutma. “Praegu on nii” on kirjanik Eia Uusi iganädalane kolumn Edasis, milles saame elada kaasa tema käikudele ja mõtetele 12 kuu jooksul.