Raul Oreškin: jälle need muutused! "Maale elama"

Ilma muutusteta me ei oska. Peagi avame Tartus 36-ruutmeetrise minimaja, kaasaegse kunsti galerii MIGA. Miks me seda teeme?

Me ei ole kunagi osanud paigal seista. Muutused on olnud meie kõige järjekindlamad kaaslased, vahel tüütult visad, aga enamasti väga inspireerivad. Ja ma ei pea silmas riigikorra või rahatähtede vahetumist, pandeemiat ja sõjaärevust. Neid suuri ja väliseid, mis kohati meist sõltumata nagunii tulevad ja lähevad. Pigem neid väiksemaid nihkeid, mida oleme ise oma ellu kutsunud, vahel teadlikult, vahel lihtsalt seetõttu, et teisiti ei oska. Oleme kolinud vähemalt üheksal korral, enamasti just siis, kui kõik tundus lõpuks ometi paika loksunud. Ostnud maja Varnjasse ajal, kui see polnud veel sugugi enesestmõistetav valik, pigem kerge kulmukergitus tuttavate seas. Voronja kasvas välja ühest uitmõttest ja paisus millekski, mis hakkas omakorda uusi ideid tootma. Korternäitused tartlaste kodudes, sealt edasi üle-eestiline kodunäituste laine. tARTu pood. HAKI galerii. Vahepeal ka mõned auhinnad, mis tekitasid tunde, et äkki nüüd ongi kõik tehtud. Ja siis jälle kannapööre. Siiski hakkas mingist hetkest kohale jõudma, et paisumine pole lahendus, vaid probleem, lihtsalt veidi paremini pakendatud kujul. Kõige jaoks ei jagu aega ega tähelepanu ja kui midagi jääb tahaplaanile, hakkab see kiratsema, võibolla otsast isegi hääbuma. Alguses märkamatult, et saad veel ennast veenda, et kõik on hästi, järgmise nurga tagant tuleb kindlasti õnn ka välja. Järgmisel hetkel aga avastad, et teed kõike lihtsalt harjumusest, võib-olla isegi inertsist ning see õhin ja rõõm, mille pärast sa kunagi üldse alustasid, on kuskile kadunud. Eks selle tunde pealt tekkiski otsus HAKI galerii sulgeda. Nii olemegi juba üle aasta oma peades mänginud kahanemise mängu. Seni on see olnud pigem mõnus ja inspireeriv teooria, aga tasapisi, ilma suurema kärata, on see hakanud ka päris kuju võtma. Juba nädala pärast, täpselt samal ajal kui avaneb Veneetsia kunstibiennaal, avame Tartus, kesklinna piiril asuvas nõukogudeaegses garaažilinnakus, mida Emajõe läheduse ja sinna tekkinud tänavakunsti-galerii tõttu on hakatud kutsutama Mikro-Veneetsiaks, 36-ruutmeetrise minimaja. Meie jaoks on see MIGA, uus kodu, kuhu kolime pärast Voronja suvehooaega ja mis on nädalavahetustel publikule avatud, muutudes kaasaegse kunsti galeriiks. Sest ilma muutusteta me ju ei oska. Kas see on siis kodu, mis on täis näituste kaupa vahetuvat kunsti, või galerii, kus saab ka elada? Võta sa nüüd kinni! Võimalik, et tegu on taas uue formaadiga, mis mõne aja pärast muutub normaalsuseks. Täna on ju väikestesse, Varnja-sarnastesse küladesse tekkinud rohkelt suvegaleriisid ning Varnjas endas lausa kolm näitusemaja. Kuidas hakkab eluolu mõjutama see, et elad mõned kuud kellegi teise loodud maailmas ja siis vahetub kõik ning pead end iga kord uuesti kohandama. Et su elutuba pole kunagi päriselt sinu oma, vaid sealt peegeldub kellegi teise energia, mille sees sa ajutiselt elad. See on natuke nagu pidev külaskäik, ainult et oma kodust lahkumata. Iga näitusega tekivad lisaks visuaalsele muutusele oma hääled, võib-olla lõhnadki. Teame, et iga kunstnik toob kaasa uueneva publiku. Kas neist saavad meie järgmised sõbrad või jäävad kohtumised pigem põgusaks? Kas väiksel, aga pidevas muutumises oleval pinnal elamine ja töötamine hakkab lõpuks kurnama või täidab see hoopis selle sama tühimiku, mida oleme seni aina järgmiste muutuste ellukutsumisega täitnud? Võibolla ongi just need sajad küsimused põhjuseks, miks me seda teeme. Mitte vastused. Mitte kindlus. Vaid see tunne, et kuskil pinna all on midagi veel, mida ei ole võimalik ette planeerida. Nähtav osa on ju selge. Tulevad näitused, tuleb kunst, tuleb publik. Aga see, mis meie endiga seal vahepeal juhtuma hakkab, see on kõige põnevam osa. Ja võibolla selgub alles hiljem, kas me ehitasime endale kodu või järjekordse katse. Või midagi nende kahe vahepealset, mida ei olegi võimalik või vaja kohe defineerida. Sest ausalt öeldes ei ole me kunagi väga hästi osanud valmis asjadesse pidama jääda. Pigem huvitab meid see hetk enne, kui kõik paika loksub, ja ka see hetk, kui see tasakaal uuesti kõikuma lööb. Aga võibolla ongi MIGA see koht, kus me lõpuks ei pea enam midagi kõigutama ega kasvatama, vaid õpime hoidma seda, mis on. 01.05.2026 Varnja “Maale elama” on Raul Oreškini igakuine kolumn sellest, kuidas ta koos Kaili Kasega jääb esimest korda Peipsi-äärsesse Varnjasse talvituma. Suvegalerii ja aiapidamise järel algab sootuks teistsugune elu, mis proovile panevate hetkede kõrval toob loodetavasti esile ka maaelu võlu ning vaikse unistuse aeglasemast elust.