Scott Diel. Leedi, kes ütles hertsogile ei

Nagu paljud teised, ostlen ka mina peamiselt internetis. Arvestades Eesti jaekaubanduse erilist kokteili – kesine valik ja kõrged hinnad –, pole mingit põhjust osta sealt midagi, mida tingimata vaja pole.

Mu tüdruksõber ostab põhimõtteliselt kõike peale toidu internetist. Vähemalt kord nädalas saabub pakk e-poodidest, mille nimed on stiilis My Little Secret, Only For You või Uniquely Unique. Korraldame väikse moe-show: tema proovib hilpe selga, mina laidan need halastamatult maha, ja siis saadab ta 90 protsenti kraamist tagasi. Raha tagastatakse talle, ja nõiaring algab otsast peale. “Meenuta mulle,” küsin ta käest, “kas me sellist Eesti jaekaubanduse elamust tahtsime?” Päris poodide hääbumine kurvastab mind, sest olen piisavalt vana, et mäletada aega, mil kauplustes müüdi ägedaid asju, mida kõik tahtsid. Minu kodulinnas Hutchinsonis Kansases, kus elab umbes 40 000 inimest, sai kesklinnast kõik vajaliku kätte: kvaliteetse meesteülikonna Pegue’sist, paari Redwingi töösaapaid Long’sist või kasutatud Remington 870 püssi Bob’s Trading Postist. Aga nüüd on Amazon asendanud selle maailma millegagi, mis ei erine eriti Eesti jaekaubanduse kogemusest: rämpspoed müüvad kiirmoodi, enamasti kergestisüttivatest kangastest, ning “allahindlus” tähendab 10 protsenti lõpphinnast, mis on juba eos absurdselt kõrgeks kruvitud. Puhtalt nostalgiast meeldib mulle siiski päris poodides ostlemas käia ja neid niimoodi toetada. Aeg-ajalt külastan ka Maailma Parimat Raamatupoodi, mis – juhuks kui te ei tea – on Rahva Raamat. Miks see on parim? Sest Viru keskuse esimesel korrusel seisab kahe meetri kõrgune reklaamtahvel, mis just nõnda kuulutab. Iga kord sellest möödudes mõtlen, kes seda küll uskuda võiks. Võib-olla mõni amiši laps, kelle puritaanlikud vanemad on ühiskonna pahede eest kaitsmiseks kuhugi Kuigõ küla keldrisse betoonkivi külge aheldanud, kus vaeseke elab seni, kuni sotsiaaltöötaja ta lõpuks avastab, saadab Tallinna kasuperre ja laps satub esimest korda Viru keskusse – kust leiab eest parima raamatupoe, mida ta ilmas näinud on. Loomulikult avastaks ta samal päeval ka Maailma Parima Veiplandi, Maailma Parima R-Kioski ja Maailma Parima Goldtime’i. Milline imeline päev see oleks! [caption id="attachment_272135" align="aligncenter" width="728"] Maailma Parima Raamatupoe reklaamtahvel Viru keskuses – vasakul originaal, paremal artikli autori poolt AI abiga tõetruuks timmitud versioon.[/caption] Aga kuna enamik meist sellesse profiili ei mahu, uurisin asja lähemalt ning selgus, et tõepoolest oli kunagi ühel raamatumessil konkurss, kus käputäis raamatukauplusi võistlesid maailma parima raamatupoe tiitlile. Nii et ametlik värk, ja siin pole midagi vaielda! Niisiis, mida ma Maailma Parimas Raamatupoes avastasin? Näiteks leidsin sealt Harlequini pehmekaanelise armastusromaani “Leedi, kes ütles hertsogile ei” hinnaga 35,50 eurot. Et anda lugejale aimu, millest jutt, siis selle esimene lause kõlab nii: “Hertsogiga abiellumine on kahtlemata iga noore daami unistuste tipp, eks ole?” See Harlequini-leid viis mu mõtetes tagasi Hutchinsoni linna Kansases. Harlequini teoseid nimetatakse kirjastusmaailmas rahvaväljaanneteks: need on massiturule mõeldud, pisikeses taskuformaadis, üliodavad pehmekaanelised romaanid, mida müüakse esmatarbekauplustes, supermarketites ja lennujaamades. Harlequin on tänini romantikažanri suveräänne liider, ja see põnev teos, mis jutustab leedi Thea Campioni armuelust, on ingliskeelsetel turgudel (või internetis) endiselt saadaval hinnaga 4,99 dollarit. Harlequini raamatutega on nii, et kes on kord ühte lugenud, on justkui kõiki lugenud – ja see pole mingi erand: “Leedi Thea Campion avastab õudusega, et ta lubati juba imikuna abikaasaks Leamingtoni hertsogile! Kuna abielu on nüüd ukse ees, keeldub Thea abiellumast mehega, kellega pole kunagi kohtunudki… Ja pealegi eelistaks ta abielluda kellegi teisega. See on tema uus sõber Hal Forrest. Nii et võite kujutleda tema ehmatust, kui ta avastab, et Hal ongi hertsog! Reedetud ja petetud Thea ei tea enam, kas saab mehe abieluettepanekule jaatavalt vastata.” Kuna teil – nagu minulgi – ei pruugi olla 35,50 eurot vaba raha selle soetamiseks, siis toon ka raamatu dramaatilise lõpu siinkohal ära: “Pole vaja muretseda,” vastas Thea, tundes end äkki täiesti rahulikuna. Ja kindlana. Hal armastab teda ja kannab mehe last. Thea: “Oh, Hal, ma armastan sind nii väga.” Hal: “… arvan, et armusin sinusse kohe, kui sind kohtasin.” Thea: “Näed nüüd, et ma ütlen hertsogile jah, kui tegemist on õige hertsogiga.” Sellest ajendatuna mõtlesin, kas ka Eestis leidub armastusromaanide kirjanikke, ja küsisin seda Maailma Parima Raamatupoe müüjannalt, kes juhatas mu lembekirjanduse riiuli juurde. Ta näis veidi piinlikkust tundvat, nii et otsustasin vindi täitsa üle keerata. “Ma otsin täielikku saasta. Millised neist on kõige hullemad?” “Ma pole ühtegi neist lugenud,” vastas ta. “Kas ei taha või?” “Ma loen muid asju.” “Okei siis. Ma vaatan ise.” Ja olin pahviks löödud. Eesti armastusromaanide autoritel – nagu Annika Lõhmus, Ruth Erik, Liisi Raamets, Katrin Kelpman ja Gerda Kordemets – on magistrikraad või muu soliidne taust. Ja nende dialoog pole sugugi nii totter kui Harlequinil, mis – nagu ma hiljem teada sain – plaanib probleemi lahendamise asemel olukorra veel hullemaks teha, võttes tõlkijate asemel kasutusele masintõlke ning jättes nad tööta. Kuna Eesti omamaised armastusromaanid maksavad umbes 25 eurot, mis on peaaegu et taskukohane summa, siis kümneeurose hinnavahega teevad eesti autorid välismaistele selgelt ära. Olen püüdnud ette kujutada, milline eestlane maksab 35,50 eurot raamatu “Leedi, kes ütles hertsogile ei” eest. Kujutan ette Ainot, ühe Eesti oligarhi 90-aastast ema. Vanaproua mäletab veel selgelt Nõukogude okupatsiooni aegset viletsust, nii et ta elab kokkuhoidlikult oma kahetoalises puuküttega korteris, mis lõhnab suitsuvingu järele, ja tal on köögilaual alati kleepuv vakstu. Hoolimata poja halvakspanust ostab ta siiani Keskturult halvasti istuvat aluspesu. Tema ainus patune nauding: armastusromaanid. Aino on liiga põdur, et ise eriti väljas käia, seega laseb ta neid pojal osta hulgi. Aga isegi poeg on liiga tark, et maksta eksemplari eest 35,50 eurot – seega hangib ta raamatu otse kirjastajalt 27,50 euroga. Tean, et ühel päeval – kui veab – olen ka mina sama vana nagu Aino, liiga seniilne või pime, et internetti kasutada, ja siis olen Eesti jaemüüjatele kerge saak. Satun Viru keskusse, kus 20-aastane müügimees Maailma Parimas Adidase Poes määrib mulle pähe Jeremy Scotti rahamustriga dressid. “Tony Soprano pole kunagi nii hea välja näinud,” kiidab noormees takka – ja ma usun teda, ulatades oma viimased 3500 eurot ja 50 senti, mis need dressid Eestis maksavad, kuigi Amazonist saab need vaid 40,99 dollariga. Aga enne kui see aeg kätte jõuab, kavatsen ma Maailma Parimat Raamatupoodi vältida, võtta omaks interneti ja võib-olla isegi kirjutada ühe lemberomaani. Selle peategelane on 60-aastane mees, kes kaotab mälu, lüües kalastusõnnetuses pea ära. Ta uitab mööda linnatänavaid, kuni satub lõpuks Maailma Parimasse Raamatupoodi, kus kohtub kauni, veidi noorema (55-aastase) naisega, sest mõlemad tahavad osta viimast järelejäänud Edasi eksemplari. Nad naeravad, ja naine armub temasse – hoolimata sellest, et mees on vaene ja kodutu. Aga äkki tunneb keegi raamatupoes mehe ära, teab, et tegu on Ameerika kuningaga, langeb tema ette põlvili, ja mees naaseb nagu kord ja kohus troonile. Vean kihla, hea lugeja, et te sellist lõppu ei oodanud!