Kui inimene räägib teemadest, mis teda päriselt liigutavad, tekib tema kommunikatsiooni sügavus, mida ei ole võimalik tehislikult kopeerida.
Eelmisel nädalal jäin CNNis vaatama lugu Ted Turnerist. Mehest, keda tunti hüüdnimega
The Mouth of the South. Mehest, kes oli liiga vali, liiga emotsionaalne, liiga provokatiivne ja keda oli liiga palju. Ja mida rohkem ma teda vaatasin, seda rohkem mõtlesin sellele, et Turner ei ehitanud lihtsalt CNNi, vaid ta ehitas endale maailma ühe võimsaima megafoni. See kõlab jõhkralt, aga ausalt öeldes see on üsna täpne.
Ettevõte kui võimendi millelegi suuremale
CNN ei olnud tema jaoks lihtsalt äri. See oli tähelepanu infrastruktuur tema maailmavaatele. Tema viis öelda maailmale: “Vaadake siia. See on oluline.” Ja siin on minu meelest väga oluline õppetund juhtidele: väga paljud inimesed ehitavad ettevõtet lihtsalt ettevõttena, mõeldes tootele, teenusele, käibele, kasvule, turundusele ja müügile.
Teised ehitavad ettevõtet aga hoopis võimendina millelegi palju suuremale. Turneri puhul ei olnud tema jaoks olulisim ainult 24/7 televisioon, kuigi juba ainuüksi see idee oli revolutsiooniline. Tema maailmas olid keskkond, rahu, tuumaohu vähendamine, loomade kaitse ja globaalne vastutus sama olulised, kui mitte olulisemadd, kui meedia ise. Need ei olnud kõrvalprojektid ega kõrvalteemad, vaid tema identiteedi osa.
Inimesi ei tõmba täiuslikkus, vaid elusus
Võib-olla just sellepärast ta mõjuski nii tugevalt. Inimesed tunnetavad väga hästi ära, kui kedagi miski päriselt käivitab. Mida rohkem ma olen viimastel aastatel uurinud nähtavust, digitaalset identiteeti ja mõju tekkimist, seda selgemalt näen, et inimesi ei tõmba tegelikult täiuslikkus. Neid tõmbab elusus. Ja ausalt öeldes on seda elusust tänapäeva juhtide kommunikatsioonis liiga vähe.
Enamik juhte, nii Eestis kui ka mujal, nii konverentsilavadel kui ka LinkedInis, eriti just LinkedInis, räägivad igavat korporatiivkeelt, milles pole emotsiooni, kirge, hoolivust ega elu. Tihti võiks vahetada ära inimese nime ja ettevõtte logo ning mitte midagi ei muutuks. Kõik on korrektne, professionaalne, strateegiline, jätkusuutlik, joondatud ja vastutustundlik. Aga inimene ise on kadunud. Tänapäeva maailmas, kus AI suudab mõne sekundiga kirjutada lõputult “hästi sõnastatud” tekste, muutub päris karakter aga järjest väärtuslikumaks. Sellepärast mõjuvadki mulle järjest rohkem just need tugevad, vastuolulised ja teistsugused inimesed.
“Liiga palju” võib olla just see, mis mõjub
Mida rohkem ma selles “Nähtavuse mitu palet” sarjas erinevaid tugevaid persoone vaatan, seda rohkem hakkavad mulle meeldima inimesed, kes ei ole lõpuni korrektsed. Sest neis on kirg. Neis on sõltumatus. Neis on mingi sisemine vabadus. Neis on see toores jõud ja päris suured unistused, päris elu. Ma arvan, et see on ka üks põhjuseid, miks nad inimesi ligi tõmbavad – nad ei ole täiuslikud, vaid sageli hoopis ebamugavad, liiga intensiivsed, liiga emotsionaalsed ja neid on kindlasti liiga palju. Aga nad mõjuvad elusalt.
Erinevalt enamusest. Suurem osa juhte filtreerib ennast nii palju, et lõpuks jääb alles ainult sotsiaalselt aktsepteeritav versioon neist endist. Professionaalne. Viisakas. Turvaline. Kontrollitud. Aga mõju ei teki kontrollitud neutraalsusest. Mõju tekib siis, kui inimesel on midagi, mis on suurem kui tema hirm teiste arvamuse ees.
Tugev “miks” muudab nähtavuse loomulikuks
See ongi ilmselt kõige olulisem äratundmine – paljud juhid ei julge olla nähtavad mitte sellepärast, et nad oleksid nõrgad või ebakindlad. Neil lihtsalt ei ole veel piisavalt tugevat miksi. Kui inimesel on päriselt midagi, mis teda sügavalt liigutab, mingi idee, missioon, maailmavaade või soov midagi muuta, siis ühel hetkel muutub see suuremaks kui vajadus kõigile meeldida. Siis tekib ka see energia, mida me näeme sellistes inimestes nagu Ted Turner. See ei ole lihtsalt enesekindlus ja see ei ole ka ülbus. Ta on inimene, kelle sees põleb mingi sisemine tuli, mis on tugevam kui tema vajadus olla mugav, korrektne või kõigile vastuvõetav. Turner ei proovinud kunagi oma “liiga suurt” energiat ära siluda. Ta oli terav. Ebamugav. Impulsiivne. Kohati täiesti hullumeelne. Teda kutsuti
Captain Outrageous’iks. Aga vähemalt oli temas elu.
Juht peab olema nähtav ka oma inimestele
Veel üks asi, mis mind tema loo juures kõnetas, oli see, et ta ei olnud nähtav mitte ainult avalikkusele, vaid ka oma inimestele. CNNi loos meenutatakse, kuidas Turner ütles: „Ma elasin 20 aastat oma kontoris. Esimesed 10 aastat magasin oma kontori diivanil.“ Ja Endine CNNi president Tom Johnson ütles tema kohta: “Ta oli üks meist. Ta võis hommikumantlis CNNi kohvikusse hommikust sööma tulla nagu kõik teisedki.” See detail ütleb juhtimise kohta rohkem kui väga paljud juhtimise raamatud kokku, sest inimesed ei järgi ainult strateegiat. Inimesed järgivad inimesi, kelle puhul nad tunnevad, et ta päriselt ka
elab seda, mida ta ehitab.
Siin teevad väga paljud juhid aga ühe suure vea – nad tahavad olla nähtavad turule, klientidele ja meediale, aga jäävad nähtamatuks omaenda inimestele. Nende inimesed ei näe nende maailmavaadet, ei tunne nende energiat ega saa aru, mille nimel nad päriselt seda kõike ehitavad. Turneriga oli aga vastupidi. Võib oletada, et just sellepärast suutiski ta ehitada midagi nii suurt.
Päris huvi muudab inimese nakkavaks
Kõige tugevamad brändid ei teki sellest, et inimene proovib olla huvitav. Hoopis olulisem on see, et inimesel oleks midagi, mis on tema jaoks olulisem kui teiste heakskiit. Mõni inimene räägib linnade tulevikust, mõni haridusest, mõni tehnoloogiast, mõni kliimast, mõni Marsist ja mõni piisonitest. Asi ei ole nendes konkreetsetes teemades, vaid selles, et päris huvi muudab inimese nakkavaks.
Kui inimene räägib teemadest, mis teda päriselt liigutavad, tekib tema kommunikatsiooni sügavus, mida ei ole võimalik tehislikult kopeerida. Tal tekivad oma keel, energia ja reaalsus, mille tulemusel hakkavad inimesed mitte lihtsalt tema sisu tarbima, vaid ka tema maailmavaadet uskuma. See on koht, kus nähtavus muutub turunduse asemel pärandiks.
Kõrgeim nähtavuse vorm
Ted Turner ei ehitanud ainult CNNi. Ta ehitas süsteemi, mis kandis tema maailmavaadet edasi ka siis, kui teda ennast enam ruumis ei ole. Minu arvates on see kõige kõrgem nähtavuse vorm üldse – mitte see, et inimesed teavad sinu nime, vaid see, et sinu ideed elavad edasi ka pärast sind.
Rubriigis “Nähtavuse mitu palet” lahkab persoonibrändingu ekspert Olesija Saue maailmas tuntud inimeste näitel nähtavuse olulisust juhtimises. Sari vaatleb juhte ja liidreid üle maailma – nende erinevaid nähtavuse strateegiaid, eetikat, haavatavust ja mõjuvorme.
