Nädala intervjuu. Ross Allen: minu jaoks on läänemeedia pealkirjad Narva kohta kohati sama tüütud kui eestlaste jaoks

Ross Allen – mees, kes puges suursaadikuna nii tugevalt eestlaste hinge, et tema raamat “Estonian Lessons: What the World Can Learn from a Brilliant Baltic State” jõudis vaid paari nädalaga edetabelite tippu. “Nädala intervjuus” räägib Ühendkuningriigi suursaadik sellest, kas huvi peitub vaid harvanähtavas positiivsuses või on edu taga puhas uudishimu. Lisaks uurime tema viimaste kuude kohta Eestis ning küsime, mis on Ühendkuningriigi huvid Eestis. Küsis Brent Pere.

Ma olen täitsa kurb, et sa Eestist lahkud, sest jätad endast diplomaadina maha jälje, mida teiste riikide esindajad pole suutnud. Kuidas see sul õnnestus? Mul ja kogu mu perel on tegelikult samuti kurb lahkuda. Me lahkume juulis peale viit aastat Eestis ning me kõik viiekesi oleme siin olemist nautinud. Minu enda jaoks oli algusest peale tähtis pühendunult eesti keelt kasutada, sest keeleoskus aitab riiki mõista. Lisaks otsustasin siia tulles kohe külastada iga Eesti linna ning tänaseks peaks ma tõesti olema käinud kõigis. Ma teen kõike pühendunult ja abikaasa võib kinnitada, et olen sisuliselt kõigile kutsetele jah öelnud. Siia tulles oli mul ka väikest viisi kinnisidee laulma hakata, juba isegi enne Kalamaja segakooriga ühinemist. Ma tahtsin laulupeol osaleda ja sellest sai kohe siia kolides üks eesmärk. Üldiselt oli üldse eesmärk Eestit võimalikult palju tundma õppida ning kõige kohta midagi teada saada. Samas see ju ongi suursaadiku töö ning nii saame ka enda valitsusele päriselt väärtust luua. Kokkuvõttes on siin tehtu seotud mu enda iseloomuga, kuid see on ka mu töö. Ma ei tea isiklikult ühtegi teist suursaadikut, kes oleks eesti keele ära õppinud. Neid on vist ajaloos üks või kaks olnud, sest inimesed on mulle rääkinud, kuidas kunagi rääkisid eesti keelt üks Saksamaa saadik ning Rootsi saadik. Ilmselt siis aegajalt ikka proovitakse, aga tegelikult räägib ka meie suursaadik Soomes head eesti keelt. Sellega on muidugi teine lugu, sest ta on soomlane ja võibolla temalt isegi eeldatakse eesti keelt. Samuti räägib natuke eesti keelt praegune Tšehhi suursaadik Eestis, nii et on neid, kes proovivad ja see on kena, sest tegelikult peakski suursaadik keeli õppima. Mina pole kunagi aru saanud, miks Eesti peaks olema erand, sest kõik mu kolleegid õpivad samuti kohalikku keelt. Mitut keelt sa räägid? Eri tasemel, aga lisaks inglise keelele eesti, araabia, prantsuse ja saksa keelt. Prantsuse ja saksa keel on puised ning araabia keel oli väga hea umbes viisteist aastat tagasi, kuid täna on ka see juba roostes. Mitmes keeles korraga on samal ajal keeruline rääkida, sest nad lihtsalt ei püsi peas nii selgelt alles. Võib öelda, et eesti keel on teised keeled eemale tõrjunud. Nii et me oleme siiski üsna erilised? Muidugi! Ütlesid, et oled käinud kõigis Eesti linnades. Narvast ning Ida-Virumaast räägitakse rahvusvahelises meedias sageli üsna tumedais toones, aga kuidas sulle tundub, kas sealne elu ning meediapilt lähevad kokku? Ida-Virumaal olen lisaks Narvale ka Narva-Jõesuus, Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Sillamäel, Lüganuse vallas ja veel paljudes kohtades käinud. Minu jaoks on see eriline koht kogu maailmas ning seda enam ka Eestis. Viimastel aastatel on toimunud seal ridamisi positiivseid arenguid, alates tööstusest kuni majanduse elavdamiseni välja. Ma olen alati üritanud ka vastanduda arusaamale, et Ida-Virumaa on kuidagi teistmoodi või haavatav ning minu jaoks on läänemeedia pealkirjad kohati sama tüütud kui eestlaste jaoks. Pealkirjad stiilis, et Narva on järgmine, on naeruväärsed. Mulle meeldib, kui uhked on Narva inimesed oma identiteedi üle ning tundub, et nad on rõõmuga eestlased ja narvakad. See on tähtis! Samuti rõhutan brittidele, et Venemaa pole oht ainult Ida-Virumaale või Lätile, vaid ka Ühendkuningriigile, Prantsusmaale või Saksamaale. Venemaa rakendab juba ammu igasuguseid hübriidtegevusi, et rünnata meid kogu Euroopas. Nad on selle nimel teinud igasuguseid asju, kasvõi mürgitanud inimesi Ühendkuningriigis või saboteerinud meid muul moel. Salisbury? Just, ning palju muud. Eesti pole kuidagi eriliselt haavatav, kuigi ilmselgelt peame me ka geograafilist asukohta arvesse võtma. See on ka põhjus, miks Eestis on palju briti sõdureid. Venemaa on oht kogu Euroopale ning seetõttu proovin ma ka Eestist ning kogu meie piirkonnast jätta muljet kui kohast, kus on rohkelt võimalusi. Ma käin seal tõesti palju, eriti koolides, ning sealsed lapsed on täis energiat ja ideid. Nad tahavad päriselt midagi elus saavutada ja mulle tundub, et eestikeelsele haridusele üleminek toimub seal kõike arvesse võttes edukalt. Mina näen, et lapsed ning lapsevanemad tõesti soovivad, et see õnnestuks, sest see avab noortele võimaluse parematele töökohtadele ning ülikoolidele. Ilmselt üllatab neid ka su keeleoskus? Nii on! Eriti varem vene keelt kõnelevates koolides käies soovisid õpetajad eriti tungivalt, et ma alguses vähemalt kümme minutit eesti keeles räägiksin. Ma saan sellega näidata, et isegi see keskealine inglane suutis eesti keele ära õppida, nii et see on kõigile võimalik. Mulle meeldib tegelikult kõikjal koolides käia, aga praegu on eestikeelsele haridusele üleminekut väga huvitav jälgida ning minu arvates on see õige suund ja saab olema edukas. Kas sinu hinnangul on huvi Eesti vastu viimase viie aasta jooksul muutunud? Kuuleme sageli sellest, kuidas mõned investeeringud jäävad Venemaa tõttu siia tulemata ning ka igasugu muid jutte. Mina saan rääkida vaid Ühendkuningriigi vaatest ning õnneks on britid selle koha pealt üsna teadlikud. Näiteks Eesti hotellipidajatega rääkides ütlevad nad alati, et brittide külastatavus pole aastatega vähenenud, samal ajal kui mõne teise riigi inimeste oma on. See paneb mind ka brittide üle uhkust tundma, sest nad saavad aru, mis vastab tõele ja mis mitte. Sama kehtib ka meie investorite kohta, kes otsivad jätkuvalt siinse rahastamise võimaluste kohta. Nad on ratsionaalsed ja saavad aru, et Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige ning siin kehtib Artikkel 5. Ma ütlen alati, et Eesti on sama turvaline kui Ühendkuningriik ning ma ei elaks siin, kui ma seda ei usuks. Lisaks on Venemaal praegu teisel pool piiri kõvasti vähem jõudu kui varem, sest kogu nende fookus on ebaseaduslikul sissetungil Ukrainas. Eestis tehakse seevastu ajaloo suurimaid kaitseinvesteeringuid ning siin on kohal britid, ameeriklased ja prantslased. Minu hinnangul on hoopis terve hulk põhjuseid, miks olla optimistlik ja enesekindel. Loodetavasti saavad sellest aru ka investorid. Kas see, et teie sõdurid on siin, muudab ka brittide arvamust ning seetõttu ongi Eesti nende jaoks turvaline koht? Ma arvan küll. Lisaks tõstab see fakt üldist teadlikkust ning täna teatakse teid mitmel põhjusel. Paljud külastavad Eestit turistina, sest on kuulnud Tallinna vanalinnast, selle kõrval on aga palju sõdureid, kes võtavad siia kaasa kogu pere ning ka nemad näevad Eesti tegemisi. Muidugi on Eesti tuntud ka tehnoloogiasektori poolest – Ühendkuningriigis tegutseb ohtralt Eesti ettevõtteid ja nad kõik on selle üle uhked. Näiteks Bolti reklaamid sisaldavad nüüd fakti, et see on Eesti ettevõte. Veel tulevad Eestiga tutvuma inimesed, kes on huvitatud teie suurepärasest haridussüsteemist. Lisaks tegi suurepärast tööd teie eelmine peaminister Kaja Kallas, kes andis intervjuusid nii Ühendkuningriigi kui ka Ameerika Ühendriikide, Saksamaa ja Prantsusmaa meediale. Ta lükkas Eesti kuvandile tugevalt hoogu ning tänaseks on Eesti Ühendkuningriigis mitmel rindel tuntud. Muide, teie jõuluturg on turismiatraktsioonina äärmiselt populaarne, aga britid ei oska siia suvel tulla, nii et selles osas pean ma jätkuvalt selgitustööd tegema. Aga võib-olla tahavad eestlased seda saladuses hoida, sest suvi Eestis on võrratu. Eestis on väga palju positiivseid asju! Sa kirjutad vist ka oma raamatus asjadest, mida eestlased enda kohta kunagi ei ütle? Proovin küll. Üks asi, mida mainin, on see, et eestlaste edu taga on probleemide leidmine ning nende lahendamine. Vahel kasutatakse eestlaste kohta isegi terminit rahulolematusest tekkiv innovatsioon. Niisama ühe kohapeal istudes ning kõigega rahul olles ei tekiks tungi midagi uuendada ning asju paremaks muuta. Te teete palju tööd ning tulete lagedale uute toodete ja teenustega. Kas selline suhtumine on ikka alati hea? Selle varjukülg puudutab õnnetunnet. Minult küsitakse päris tihti, miks Soome alati õnneindeksis nii kõrgel on ning Eesti alles 35. – 40. kohal? See on päris veider, sest paljudes asjades te ju sarnanete. Aga võibolla proovivad eestlased Soome majandusele järele jõuda ning siis tehakse nii palju tööd? Selleks võib palju põhjusi olla, aga ehk just rahulolematus toob teile arengu. Miks sa siiski eestlastest raamatu otsustasid kirjutada? See mõte oli mul juba päris ammu. Eestist on kirjutatud palju raamatuid, aga mitte sellest, milles te head olete. Mina tahtsin just sellest kirjutada. Mõned positiivsed suunad on maailmas päris hästi tuntud, näiteks digiriik või tehnoloogiasektor, ning neist ma ka alustasin. Samas on muljetavaldav ka see, kuidas te Venemaa kõrval toimetate ning kui südikalt kaitsesse raha investeerite. Samas on raamatus on ka päris palju lõbusaid seikasid – üks peatükk räägib suitsusaunast ning laulupeost, mis on mõlemad UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Mul lihtsalt tekkis tunne, et siin toimub nii palju häid asju ning kuna ka üks osa mu tööst on seda kõike Ühendkuningriigile selgitada, siis mõtlesin, et Eesti eduloost võiks ka laiem avalikkus teada saada. Oluline on märkida, et see pole ainult minu arvamus, vaid päris paljud rahvusvahelised edetabelid kinnitavad, et Eesti on maailma tipus. Näiteks OECD on juba kümme aastat järjest öelnud, et teil on parim maksusüsteem. Kuigi me kirume seda pidevalt. Jah, aga see edetabel ei käsitle seda, kas maksud on õiglased, vaid seda, et maksusüsteem on lihtne. Seda on kerge hoomata ning see ei tekita keerukuse tõttu probleeme. Aga ma tean, et paljud eestlased sooviksid madalamaid makse. Muide see on päris tore juhus, kuidas ma lõpuks raamatu kirjutamiseni jõudsin. Kohtusin juhuslikult kirjastajaga, kes tõlkis inglise keelde Lennart Meri “Hõbevalge” ning ta uuris, kas ma tean kedagi, kes suudaks Eestist raamatu kirjutada. Talle endale väga meeldib Eesti ning ta soovis Eesti pajatavaid raamatuid veel avaldada. Kas ma tean kedagi? Jah, ma ise! Raamat on selle vestluse tulem. Ma kandsin seda ideed endaga pikalt kaasas, aga kui ma poleks Michaelit kohanud, siis poleks ka seda raamatut. See näitab taas, et asjadele tuleb “jah” öelda, sest see kõik toimus “Hõbevalge” ingliskeelse versiooni esitlusel, mida ta palus mind juhtima. See viis mind hoopis enda isikliku raamatuni ja see on tore! Nii et jah üritustele, jah raamatutele, jah-mees? Enamasti küll, kuigi pean natuke oma aega ja energiat jagama ning mõtlema, kuhu ma jõuan ja kuhu mitte. Üldiselt, jah! Kas seal raamatus on meie kohta ka midagi negatiivset või sel juhul poleks su tööandja sul seda lubanud avaldada? Ma pidin hoidma natuke tasakaalu, sest kui ma sada protsenti positiivne oleks, saanuks ilmselt keegi pahaseks. Põhimõtteliselt on nii, et kümme peatükki räägib sellest, kui fantastiline on Eesti ning üks poolik peatükk peatub sellel, milles Eesti võiks parem olla. Ma püüdsin seda diplomaatiliselt väljendada ja tegin kolm ettepanekut, mida Eesti võiks arendada. Esiteks sooline ebavõrdsus ning eriti palgalõhe. Teiseks taastuvenergia, kus te juba teete omajagu, kuid minu arvates saaks näiteks uusi seadmeid palju rutem ehitada. Ning kolmas punkt oli rohkem nali, aga kohati võiks teie klienditeenindus näiteks poodides parem olla. Ainult kohati? Mõnes restoranis on näiteks suurepärane klienditeenindus ning nüüd pean ma iga kord eraldi ütlema, et ei mõelnud neid. Aga aus olles on tõesti kohti, kus selles on veel arenguruumi. Oled sa juba selle punkti kohta tagasisidet saanud, sest mainisid seda ka “Ringvaates”? Käisin just oma raamatut ühele seltskonnale Morel Bistroos tutvustamas ning täpselt sel hetkel, kui rääkisin klienditeenindusest, jõudis teenindaja mu selja taha. Ma ütlesin talle kohe, et ei mõelnud teda, sest ausalt, ta oli ülihea! Paljudes kohtades ongi tööl suurepärased teenindajad, aga mõnes kohas saab paremini. Rääkides su päris tööst, siis kuidas on Eestis diplomaat olla? Suurepärane, mulle on siin meeldinud! Eriti tore on see suuruse poolest, sest ilmselgelt pole see just suurim riik, kuhu sattuda. Olen tutvunud inimestega üle kogu riigi ning siin pääseb hästi ligi ka kõigile otsustajatele. Siin saab rääkida koolijuhtide, linnapeade, ministrite ja isegi presidendiga. Lisaks oleme me nii paljudes asjades ühel meelel, et siin on lihtne olla. Näiteks kui välisministeeriumis Hiinast, Venemaast või Iraanist räägin, siis me kohtume mõtete vahetamiseks, sest me nõustume niikuinii kõiges. Mul pole vaja veenda eestlasi teisiti mõtlema, sest me niikuinii mõtleme samamoodi. Kolmandaks meeldib mulle väga Eesti töö variatiivsus. Näiteks sõdurid pakuvad mulle siin palju tegemist, kasvõi täna pärastlõunal sõidan Tallinnast Võrru, sest meid külastab kõrge kaitseametnik, kellega homme Kevadtormile lähen. See on tore, sest saan tänu sellele metsa minna ja millegi muuga tegelda. Samuti on põnev töötada koos tehnoloogiasektoriga, kelle kontoreid ma ka Ühendkuningriiki üritan tuua. Teha on palju! Aga mis üldse on Ühendkuningriigi huvi Eestis? Koole külastades räägin alati neljast T-tähest: tanks, tech, trade and turbines (tangid, tehnoloogiasektor, kaubavahetus ja tuulikud – toim.). Tankid on koodsõna kõige jaoks, mis puudutab sõjaväge ning laiemat julgeolekualast koostööd. Tehnoloogiasektor katab kõiki teie ettevõtted, mis võiks laieneda Ühendkuningriiki ehk nagu Bolt, Veriff, LHV jne. See puudutab ka digitaalset riigivalitsemist. Majandusalane koostöö tähendab sõna otseses mõttes kaubavahetust ja investeeringuid. Näiteks kui Eesti panustab kaitsesse rohkem raha, siis minu ülesanne on suursaadikuna teha teile Ühendkuningriigi parimaid pakkumisi ning rääkida nende kasudest. Teie lõpuks muidugi ise otsustate, mis on teile parim, aga oma pakkumisi teevad kõik riigid, ka näiteks Soome ja Türgi suursaadikud. Turbines käib peamiselt energeetika ning kliima kohta, kus oleme aidanud Eestit energiasäästlikumaks muuta ning julgustanud teid rohepöördega edasi minema. Nüüd kasutatakse seda sõna vist vähem. Jah, “rohe-” pole praegu moes ning selle asemel kasutatakse teisi sõnu. See on kurb, sest Ühendkuningriigis on kõik sellega seonduv edukas olnud. Me oleme vähendanud massiliselt kliimaheitmeid ning samal ajal majandust kasvul hoidnud. Praegu püütakse kõigile meeldida ning seetõttu ei juleta selliseid sõnu enam välja öelda. Äkki on “rohel” nüüd tõesti mingi maine, kuid minu arvates kaalub igasugune puhas energia üle selle importimise või fossiilsete kütuste kasutamise. Ühendkuningriik on siinkohal hea eeskuju. Rohesektoris on täna tuhandeid töökohti ning oleme õnnelikud, kuhu see liigub. Me soovime kohapeal toodetud rohelist ja turvalist energiat ning loodetavasti leiab ka Eesti selle tee üles. Kui palju sa siin teiste suursaadikutega kokku puutud? Täitsa palju, vähemalt korra nädalas. Euroopa Liidu saadikud näevad üksteist sagedamini, sest neil on palju liiduga seotud teemasid, mida meil kahjuks pole. Samas näen päris sageli NATO saadikuid. Olen tänaseks kõige kauem teeninud suursaadik Eestis, nii et minu kohta öeldakse Dean of the Diplomatic Corps. See on juba viimased aasta aega nii ja see tähendab seda, et pean enam-vähem igal pool osalema. Jah, sest teiste suursaadikute ametiaeg on ju tavaliselt lühem? Näiteks Eesti suursaadikud on tavaliselt ametis kaks aastat kaheaastase pikendamise võimalusega. Tõsi, päris paljud mu kolleegid olid siin kolm või neli aastat, nii et seetõttu sai Dean minust. Aga mulle meeldib see roll. Ma pean küll rohkem üritustel käima ja kõnesid pidama, aga mulle see istub. Natuke on ka muidugi naljakas, sest mõnes olukorras konkureerid sa teiste riikidega tähelepanu eest, aga samal ajal saame me hästi läbi. Mõne riigiga muidugi mitte, aga neid ka ei kutsuta kuhugi. Näiteks endise USA suursaadiku George P. Kentiga käisite ju isegi koos kooris? Jah, aga ma tean ka tema järeltulijat hästi. Roman Pipko käis siin alles eile lõunal ning me suhtleme päris tihedalt. Ühendkuningriigi suursaadik peab USA kolleegiga hoidma häid suhteid ükskõik millises maailma otsas, sest me teeme mitmeid asju koos. Millised su järelejäänud kaks kuud saavad olema? Enamasti täitub see aeg tõenäoliselt lahkumislõunate ja -õhtusöökidega. Nüüd tuleb ettevaatlik olla, sest ma võin järgmise kahe kuuga päris paksuks minna. Võib-olla tuleb kehtestada reegel, et alkoholi ning magustoite ei tohi serveerida. Rasvumine on niikuinii diplomaadi elu oht, sest inimesed püüavad sind konstantselt toita. Ma pean kindlasti jätkama jooksmist, aga õnneks on mu naine siin mulle toeks ning tema sunnib mind liikuma. Täna hommikul just käisime jooksmas ja mis siin Pirital viga metsas käia, kõik on nii ilus. Aga lisaks lahkumiskohtumistele on mul veel päris palju tööd teha, kaks kuud ainult süüa ja juua ka ei saa. Päris palju tööd puudutab Venemaad ja Ukrainat ehk Venemaale rohkem sanktsioone ning Ukrainale rohkem toetust. Kõige vastutusrikkam ja olulisem ülesanne saab aga olema järgmisele suursaadikule töö üleandmine. Me suhtleme juba praegu regulaarselt, ta käis mul külas ning kohtus saatkonna inimestega, aga minu fookus on sellel, et ta saaks võimalikult tugeva stardi. Loodetavasti kuulevad lugejad temast juba varsti ning eestlased võtavad ta sama soojalt vastu kui minu. Oled sa nüüd otsustanud, kus tööd jätkad või võtad lihtsalt pika puhkuse? Ma olen järjepanu lahendanud kolme probleemi – otsinud maja, lastele kooli ning endale tööd. Kaks neist on tänaseks lahendatud – me leidsime endale üürimaja Oxfordshires ning lastele kooli. Mina ei tea endiselt, kus ma tööd jätkan, aga see on meie süsteemis normaalne. Naasen kodumaale ja eks ma siis vaatan edasi. Aga selles pole sa vist kindel, kas naased välisministeeriumisse või liigud mujale? Veel mitte. Ehk lähen sinna tagasi, aga võib-olla mujale. Praegu teen inimestele nalja, et olen avatud kõigile pakkumistele. Kas on midagi, mis jäi raamatusse eestlaste kohta kirjutamata ning mida sa pole saanud, aga tahaks öelda? Kui mul olnuks natuke rohkem aega, siis oleksin ilmselt kirjutanud ühe peatüki eraldi toidust ja joogist. Algul tundus, et seda on piisavalt ja kirjastaja poleks ka ilmselt pikemat raamatut tahtnud, aga tagantjärele võinuks selle lisada küll. Samas alles hiljuti kingiti mulle raamat, mille esimene pool räägib taimedest, mida Eestis saab süüa ning teine pool jagab retsepte. Ma usun, et oleksin võinud ka vähemalt 5000 või 6000 sõna toidust kirjutada. Ma küll mainisin raamatus eestlaste seente korjamise armastust ning seda, et astelpajust on saanud üks mu lemmikmaitseid, aga oleks veel enam saanud. Aga äkki saab veel tagantjärele kordustrükki panna! Lisaks pole ma veel Eestis kahes või kolmes kohas käinud, kuhu peaksin perega kindlasti jõudma. Abikaasa organiseerib meile just võimalust, et saaksime Alutagusele karusid vaatama minna. See tähendab, et läheksime ööseks sinna ning saaksime neid varjualusest öösel jälgida. Abrukal pole ma samuti käinud, nii et mul on üks väga veider ülesanne järgmise kahe kuu jooksul Abrukale jõuda. Kuidagi saab sinna kindlasti minna, sest näiteks mu sünnipäeval novembris olime Vilsandil. Nüüd Londonis Konrad Mägi näitust vaatamas käies oli tore avastus, et ka tema oli päris paljud teoseid Vilsandil maalinud. Tuletorni tundsin ma isegi ära! Hiljuti käisin hoopis Piirissaarel. Olen üsna kindel, et sa oled rohkem eestlane kui eestlased ise on! Kui sa juba Vilsandil, Ruhnus ja Piirissaarel oled käinud, siis on päris hea trio käes! Enamustel eestlastel seda triot kirjas pole. Teie saared on imelised! Kui keegi küsib mu lemmikkohta Eestis, siis ütlen alati, et küllap on see mõni saar. Sealne kogukonnatunne on midagi erakordset ning ma naudin seal käimist. Aitäh aja eest Eestis!  Aitäh teile!