Nädala intervjuu. Lavly Perling: Eesti õigussüsteemi tervis on ohus

Spordirahvas on lõhestunud ning prokuratuur kriitika all. Pealtnäha kaks täiesti eri teemat, kuid neis mõlemas peab orienteeruma endine riigi peaprokurör, tänane erakonnajuht ning Eesti Vehklemisliidu vastvalitud president Lavly Perling. “Nädala intervjuus” uurime tema arvamust mõlema valdkonna kohta ning küsime, kas riik suhtleb inimestega piisavalt. Usutles Brent Pere.

Sinult kui endiselt peaprokurörilt võib küsida, mis prokuratuuris toimub. Pealkirju lugedes tundub, nagu oleks ainult üks häda ja viletsus, aga kas see on ikka nii? Seda, mis prokuratuuris toimub, teavad seal töötavad prokurörid. Seitse aastat hiljem ei saa ma seda kommenteerida. Eesti õigussüsteemi tervisele on aga ohte mitmest ühiskonnakihist vaadates. Mina vaatan pigem seda, mis toimub poliitilisel tasandil. Ma möönan, et prokuratuuri ning kogu õigussüsteemi suhtes tuleb olla nõudlik ja inimesed peavad aru saama, mis asja nad ajavad ning milline on juhtumite mõju. Kuni süsteemides töötavad inimesed, ka eksitakse. Nüüd on küsimus selles, kuidas õigussüsteemi suhtes reageerib poliitiline tasand. Metafoori kasutades: kas on nii, et kui lind saab haiget, siis lähevad kõik teda nokkima ja proovivad teda hukata, või hoopis vastupidi? Mõistlik oleks läheneda nii, et kui miski liigub liiga aeglaselt või tehakse küsitavaid otsuseid, tuleb süsteemi päriselt paremaks muuta. Usaldus õigussüsteemi ja õigusasutuste vastu on endiselt väga kõrge ning selleks, et see säiliks ja saaks üha tugevamaks, tuleb tööd teha. Mind häirib, et poliitikas räägitakse avalikult õigussüsteemi kartmisest. Näiteks mõne nädala eest ilmus Eesti Ekspressis artikkel, kus õiguskomisjoni juht arutab parlamendis tõsimeeli, kuidas kõigi kohta on toimik ning haridusminister kardab allkirju anda. Päriselt ka? Meil on riigijuhtide tasemel probleem, kui nad ei usalda oma riigi õigussüsteemi ega tee ka midagi selleks, et inimesed seda usaldaksid. Nad hoopis süvendavad kerget usaldamatust ja see on halb. Kui me sellisele tendentsile pidurit ei pane ja õigussüsteemi usaldusväärsust ei taasta, siis see on tee tagasi Ida-Euroopasse. Mis praeguse olukorrani on viinud? Viimasel aastal-kahel antakse päris korralikku turmtuld. Siin saab mitu asja kokku panna ja päris üht konkreetset põhjust pole. Üksjagu on näiteks halbu või pahatahtlikke huve, kus soovitakse oma semude menetluste lõpetamist ehk õõnestatakse menetlusi juba ette. Mõnel vaevab praegune olukord ka päriselt südametunnistust. Ning kolmas põhjus on rumalus, kus ei tajuta, et õigussüsteemi lõhkudes teed sa kurja terve Eesti riigi tulevikule. Kolmas põhjus ongi need juhtumid, mis paratamatult tekitavad küsimusi õiguskaitseasutuste töö kvaliteedist. Mina toon oma igapäevase leiva lauale Ukrainast ja Moldovast ning just korruptsiooni vastu võideldes. Ma räägin neile pidevalt Eesti eduloost, mis põhineb kolmel suurel sambal. Esiteks tegime me ära parempoolsed majandusreformid, kus tähtsad on inimene ja omand ning riik sekkub vähe. Teiseks kehtestasime me õigusriigi päriselt ning meil ei tekkinud puutumatuid isikuid. Kõik on õiguse ees võrdsed, seadused on kõigile samad ning kõik saavad seadusest ühtmoodi aru ehk need on lihtsad ja loogilised. Kolmas on meie mõtteviis: Nõukogude võimu alt vabanedes muutsime me selle läänemeelseks ja andsime uuele põlvkonnale võimaluse. Kui me täna just seda keskmist sammast ehk õigusriiki vaatame, siis seda lammutades on jama käes. Õigusriik ei ole kriminaalmenetlused, vaid selle taga on riiki tulevad investeeringud, inimeste usaldus ning see, kas inimesed seovad riigiga ka oma tulevikku. Ühiskonnas on palju olulisem inimeste tunne selle kohta, kas mu riik on õiglane ning minu selja taga. Vastus küsimusele on mitu asja kokku. Kindlasti on menetlusi, mis pole olnud arusaadavad ja kus on olnud kvaliteediga probleeme. Samuti pole poliitiline tasand olnud piisavalt nõudlik. Meil on selle kohta halbu näiteid, kuidas räägitakse, et minister ei tohi prokuratuurilt midagi küsida. Muidugi tohib, isegi peab, aga sa ei tohi oma nina menetlustesse toppida. Need on totaalselt erinevad asjad. Lõpuks on poliitilise tasandi kohus kvaliteeti vaadata ja öelda, kas tippjuhid on tasemel ning kas menetlused on kvaliteetsed ehk saadakse üldse aru, miks midagi menetletakse. Samamoodi on poliitikute käes seadusloome. Nii et ühelt poolt on see kvaliteedi küsimus, teisalt mõjutab ka tugev pahatahtlik võimendamine. Me ei tea, kes ja mis motivatsiooniga tänast süsteemi kardina taga lõhub ja õõnestab. Ühelt poolt heidetakse ette, et teatud menetlusi ei alustata, siis jälle seda, et menetlusi alustatakse liiga kehvade tõenditega. Kas see siis lihtsalt näitab, et prokuratuur ägab inimeste puuduse käes ja sinna oleks raha juurde vaja? Ei! Tööd on muidugi palju, aga see pole kunagi argument ebakvaliteetseks tööks. Meil on terve hulk uut tehnoloogiat, mida saab rakendada, ja pikki protsesse on võimalik lühendada. Meil on seadust võimalik muuta viisil, kus põhiõigused ei saa kannatada, aga asi läheb efektiivsemaks. Need võimalused on olemas ning neid tuleb lihtsalt kasutada. Mina ressursipuuduse juttu ei armasta, ei armastanud omal ajal ega ka nüüd. Pigem tuleb julgelt vaadata, mida sa menetled ja miks. Igal prokuröril on oma kommunikatsioonistrateegia, mis on vaieldamatult iga peaprokuröri enda kujundada. Minu puhul kehtisid kolm põhimõtet, mida üritasin juurutada ja mis lõpuks said ka kehtestatud. Esiteks peab riik oma inimestega rääkima, meeldib see neile või mitte. Kohtumenetlustes ja eeluurimistes on riik prokuratuur, kelle käes on infomonopol. Tuleb rääkida ja mitte sellepärast, et lobiseda, vaid et inimesed saaksid sind usaldada ning mõistaksid, milleks neile seda õigussüsteemi üldse on vaja. Alates ühiskondlikust usaldusest kuni selleni välja, et haiget saanud inimesed või ettevõtted julgeksid riigi juurde minna. Usaldust peab teadlikult ehitama. Näoga inimeste poole? Just. Teiseks ütlesin alati, et rääkida tohib tõtt ja ainult tõtt. Õigussüsteem ei tohi mitte kübetki valetada ja sellele peab olema nulltolerants. Kolmas punkt oli, et tõendite koht ei ole meedias. See on teine äärmus. Ma olen oma vanas elus käinud rahvusvaheliselt üksjagu rääkimas sellest, kuidas meedia ja poliitika mõjutavad kõrgkorruptsiooni menetlusi. Kõigis riikides on samad proovikivid ja väljakutsed, aga küsimus pole ressursinappuses, vaid sirge seljaga oma asja ajamises. Sa pead seda inimestele pidevalt kommunikeerima ja inimesed peavad sinust aru saama. Ja siis ei tohi lobisemisega sisulist õigusmõistmist rikkuda. Sinult oodatakse sisu, mitte seda, et sa nurga tagant tõendeid välja annaksid. See oli minu strateegia ning ega lobiseda ei meeldi kriminaalmenetluses kellelegi. Aga sa pead olema siiras, sest sinu käes on kriminaalmenetluse näol väga teravad tööriistad ning nendega ei tohi lippadi-lappadi ringi käia. Kas prokuratuur on praegu siiras? See on keeruline küsimus, sest mulle ei meeldi rääkida, mida mina tegin või kuidas toona asjad olid. See on organisatsiooni sisemise väärtuse küsimus ja sellest on kõrvalt raske aru saada. Ma ei taha öelda, et nad pole siirad, aga tajun, et vahel ei saa ma enam aru. See pole siiruse küsimus ja ma ei tea, millest see tekib. Võib-olla sellest, et nad on kuidagi üksi jäetud, või hoopis kuna kõikjalt tuleb tuult ja tormi, siis tekib kinnisus. Kui pidevalt öeldakse, et kõik on lollid ja kedagi ei saa usaldada, hakkab see ka lõpuks otsustele mõjuma. Need inimesed peavad langetama väga raskeid otsuseid, näiteks minu laual olid kõrgkorruptsioon, riigireeturid, pronksiöö ja muu. Sul pole kaasuste puhul manuaali, kuidas midagi otsustama peab; sa pead ise vastutama ja selgitama, miks sa midagi tegid. See on organisatsiooni terviku küsimus, kuidas nad end tunnevad. Prokuratuur peab olema natuke suletud asutus, sest keegi ei soovi, et kriminaalmenetlusi arutataks avalikult, aga võib-olla on siin ikkagi klassika ehk kõik taandub kommunikatsioonile. Toona küsisid minult kolleegid sageli, mis need mõjukad asjad siis on, mida jagada tuleb? Need on asjad, kus on väärtuste kokkupõrge, näiteks eraelu, vaba ajakirjanduse ja kriminaalmenetluse vahel. Kõik need on olulised, aga sa pead konfliktis valiku tegema. Mõnes muus olukorras tuleb jälle selgitada, miks mingi otsus ebaõiglane tundub. Õigusriigis tuleb kõiki kohelda võrdsena ning kõigile kehtivad samad seadused ja sama kohtlemine. Samas on teemasid, mis nõuavad erikohtlemist, näiteks lapsed ja majandus. Kui ma 2014. aastal ametisse astusin, siis ütlesin, et need on ühiskonna alustalad, ja on siiani. Lihtne on öelda, et pange kõik lapskurjategijad vangi, aga ükskõik, kui jõhkrad need kuriteod on, jään ma selle juurde, et ükski noor ei ärka mõttega hakata kurjategijaks. Ma ei õigusta neid kuritegusid, aga selle taga on appikarje ning täiskasvanute maailma läbikukkumine. See ei tähenda, et jõhkra kuriteo toime pannud noorega peaks ringi käima siidkinnastes, aga tuleb mõelda, kas selle inimese karistamine on ühiskonnale pikas perspektiivis koormav. Ühiskond on tervik ja kriminaalmenetlused ei kulge kuldkarpides.

Ühelt poolt peab lähtuma seadusest, kuid teisalt tuleb julgeda olla inimlik.

Mulle meeldib mõelda, et Eesti on ükskõik mis valdkonnas inimlik. Kas praegu suhtlevad Eesti inimesed omavahel kui inimesed inimestega või mängime me rahvastepalli, kus pidevalt tahaks kedagi välja visata? Või kuidas toimib suhtlus Eesti riik versus inimesed? Me käisime mullu kohtumas üle saja ettevõtjaga ning ma mõistsin nende kohtumiste järel, et kui varem oli oma riigi ehitamine kõigi jaoks auasi, siis nüüd on tekkinud riigi vastu mitte päris vaen, aga pettumus. Varem oldi valmis ohverdama oma ööund ning vaba aega selleks, et midagi ära teha, nüüd enam riiki niimoodi ei suhtuta. Ettevõtjatele tundub, et riik küsib jaburaid küsimusi, sekkub, on tähenärija või hoopis ei räägi sinuga. Riik kaugeneb ja see on väga kurb. Samas ma olen paadunud optimist ja usun, et me pole olukorras, mida ei saaks ümber pöörata. Aga usalduse kaotus on kerge tulema. Näiteks ministrite tasandil räägitakse, et OÜ-tamine on paha asi, aga mõni maainimene valmistab OÜ alt küünlaid, et lapse huviringiks raha teenida. See on ju väärtus. Maksudega petmine on muidugi halb, aga küsimus on selles, kuidas me oma inimestesse suhtume. Samuti sõltub palju sellest, kuidas uksest sisenev klient vastu võetakse. Juht võib olla inimlik ja siiras, aga kui uksel võetakse inimene vastu arrogantselt ja kurjalt, siis sellest pole kasu. See ei puuduta ainult õigussüsteemi. Ma olen alati armastanud efektiivsust ning me ei peaks kirjutama lehekülgede kaupa määrusi, mida keegi ei loe. Mul olid ökonoomsusprintsiibid ja mäletan, kuidas PPA peadirektor sattus ühes väikelinnas uurijaga arutama, miks too nii pikki selgitusi kirjutab. Uurija vastas, et prokurörid käsivad. Politseijuht ütles, et ta tuli just Wismari tänavalt ja peaprokurör ei soovi neid pikki tekste. Selle peale vastas politseinik, et ta on neid aastakümneid kirjutanud ja kirjutab edasi. Nüüd on küsimus, kas sa lepid sellega või vastupidi üritad neid inimesi piitsa ja präänikuga motiveerides efektiivsusele suunata. Oli ka aeg, kus öeldi, et peabki kirjutama pikki määrusi, sest kõik kaebavad otsused edasi. Tegime siis ühe lihtsa statistilise arvutuse ja tuleb välja, et ainult kümme protsenti otsustest kaevatakse edasi. Aga kui sa kirjutad tuhandeid määrusi kümne või kahe lehekülje kaupa, siis sealt tuleb märgatav vahe. Mõtle, milline ajakulu. Lisaks saab inimene lühema määrusega lihtsama ja nobedama vastuse. Ja ta saab aru. Jah, ta saab aru. Meil pole ju memmele mõtet saata kümneleheküljelist määrust. See ei aita seda memme kuidagi, sest ta ei saa sellest aru. Selle asemel võiks memmele helistada ja öelda, milles asi. Kumba riiki me tahame? Mina tahan seda riiki, kus me lahendame olukordi lihtsalt. Jälg jääb ka maha. Ma ei toeta anarhiat, vaid efektiivsust, ning efektiivne saab olla ka inimlik. Kappame sporditeema ka läbi. Sattusid Eesti spordi kõige kõmulisemal ajal ühe kõige segasema alaliidu ette. Vehklejatel on tulemusi palju, kuid kogu Eesti rahvas teab, et alaliidus lappab. Kas siis on asi nii hull, kui meediast paistab? Ma saan aru, et mu roll on võrreldes tippsportlaste ja treeneritega imepisike ning mingis mõttes olen nagu koristaja NASA kosmoselaevas. Samas olen elu jooksul õppinud kaoses korda looma ja loodan, et seda vehklemisliit vajab. Kuna olen ka täiesti väljast, siis ma ei saa tänaste inimeste kohta midagi halba öelda. Seal on värvikad inimesed, aga värvikus tuleb kirest ala vastu. Muidugi juhtub kirglike inimestega kokkupõrkeid, aga usun, et neil on ühisosa. Küllap nad vaidlevad omavahel ka edaspidi, see käib elu juurde. Nad kõik soovivad vehklemisele parimat ja tahavad, et Los Angeleses tooks epeenaised jälle kulla koju. Igaüks saab panustada ja eesmärk on paigas. Kui lisaks mõelda, et paari aasta pärast on 750 harrastaja asemel tuhat noort harrastamas, siis see võiks ju motiveerida küll. Keegi ei vaidle, sest kõik tahavad sama asja. Möönan, et aastatega on tekkinud palju segadust alates eelarvest kuni kohtuasjadeni välja. Minu ja kogu juhatuse roll on tõestada nii endale kui teistele, et saab ka teisiti. Sa sattusid ametisse põneval ajal. Kas said ka EOK-s Kersti Kaljulaidi poolt või vastu hääletada? Jah, ma pole kunagi varjunud, et toetasin Kersti Kaljulaidi jätkamist. Me rääkisime sellest avatult ka juhatuses ning meilgi oli talle üksjagu etteheiteid alates kommunikatsioonist kuni pisinüanssideni välja, aga kas nüüd on olukord parem? Teised riigid valmistuvad olümpiaks ja meie tegeleme spordifunktsionääride ümbervalimisega. Ehk saanuks olukorda ka ratsionaalsemalt lahendada. Kas võib siis öelda, et tegu oli väärtusküsimusega? Ei, ma ei usu, et see oli ainult väärtusküsimus. Neid asju oli palju ning väärtusküsimus oli vaid üks osa. Kindlasti oli seal suur osa klassikalises “tahan või ei taha muutust” valikus. Üldiselt ei soovi inimesed oma olemuselt muutusi. Mina ei tea kindlasti kogu tõde, aga mulle tundub, et mingi seltskonna jaoks pole siin mingit pistmist väärtustega, pigem on neil sogases vees hea kala püüda. Muutustega kaasnevad alati ebamugavused ning keegi jääb millestki ilma. Mõned alaliidud on mingite inimeste lüpsilehmad, kust kratilikult tahaks kasvõi midagi oma firmasse pista. Palju on jaburat teki enda peale tõmbamist, aga ma siiski loodan, et äkki ei tule seisakut.

Muutused teevad haiget, aga stagnatsioon tapab.

Lõpetuseks samal teemal. Kas sulle tundub endise peaprokurörina Tõnis Sildaru kaasust vaadates selge, et ta on pahandust teinud? Vägivalla mõistan igas vormis ja igal juhul hukka. Sellesse teemasse ei hüppa ma üldse emotsionaalselt sisse ning just endise peaprokurörina ütlen, et menetluse koht on seal, kus on menetluse koht. Hukkamõistu koht on seal, kus on hukkamõistu koht. Elu on märksa keerulisem. Mulle meenub, et ametiaja lõpus tegid mulle poliitikud nalja, et näed, said ka aega oma klientide juurest meie juurde tulla. Ma olin selleks ajaks juba üsna vaba nalja vastu tegema ning küsisin neilt, miks nad arvavad, et minu kliendid kehvemad on. Igas naljas on kübeke tõtt. Ma ütlesin ikka noortele prokuröridele, et hukka tuleb mõista tegu, sest elus on nii, et mõnigi kord võib olla röövel või varas isegi parem isa, ema, poeg või tütar, kui seda on hästi lõhnastatud kenas ülikonnas poliitik. Ka tol korral saabus poliitikute seas vaikus, sest nad olid ehmunud, et ma nii ütlesin. Igal hukkamõistul on oma aeg ja koht, aga inimesed pole mustvalged.