Lilian Mosolainen: praegune noor ei oska enam unistada. "Atekates"

"Meie ühiskond on liiga suunatud saavutustele - muidu sa nagu polegi inimene," nendib kunstnik Lilian Mosolainen seekordses "Atekate" osas Santa Zukkerile.

Kunstniku taust: Lilian Mosolainen (sündinud 1961) on Eesti maalikunstnik ja õppejõud. Ta lõpetas Tartu Kunstikooli 1980. aastal ning Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala 1991. Mosolainen on õpetanud Tallinna Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias ning töötab praegu Tallinna Kunstikoolis. Tal on olnud 35 isiknäitust ning tema teoseid leidub Tartu Kunstimuuseumi, Kumu ja erakogudes. Alates 1992. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Maalikunstnike Liitu. Mosolaineni looming ühendab psühholoogilisi, eksistentsiaalseid ja religioosseid teemasid. Tema maalikeelt iseloomustavad ekspressiivsed ja ainulaadsed teemad, kus dünaamiline pintslitöö loob mõjuvaid ja figuraalseid kujundeid. Liliani ateljee asub kunstnike liidu vanalinna majas: pisikeses, paksude müüridega soklikorruse toakeses, mis meenutab vana kloostri ärklituba. Lilian on sellest toast loonud hubase maalimisruumi, kust ei puudu isegi tepitud tekkidega kaetud voodi.​ Tänan sind, Lilian, et kutsusid mind külla. Räägi sellest ruumist, kuidas sa siia tulid? Miks? Millal? Kas sul on olnud ka enne ateljeesid? Nüüd olen siin olnud 24 aastat. See oli kunstnike liidu ateljee, ja oli parasjagu saadaval. Mulle meeldis see koht. Nõukogude ajast saati on siin tegutsenud kunstnike ateljeed. Ilus koht, eriline. Jaan Elken oli tollal kunstnike liidu esimees ja tema kaudu see võimalus tekkis. Olin õnnelik, olin seda kaua oodanud. Töötasin sel ajal Tallinna Ülikoolis ja mul oli seal ateljee koos töökaaslaste Orest Kormashovi ja Renee Augaga. Noorena maalisin kodus. Poeg oli mul väike, aga sõnakuulelik. Ma ütlesin, et nüüd ei või segada, ema maalib, ja teises toas maalisin. Tema tegi omi asju. Kas see ruum võimaldab sul tegelda loominguliselt kõigega, millest oled unistanud? Millises valguses eelistad töötada ning millisel ajal? Mida sa hindad ruumis, kus tegutsed? Kuna ruum on nii väike, siis päris kõigega kindlasti ei saa tegelda. Kui ikka päris suurt maali tahaks teha, siis vist jääks natuke napiks. Eks selline mõõt, nagu mul molbertil on (120 x 120), ongi see, mida saan teha. Kuna aken on nii väike ja umbes kella kahest kuueni paistab valgus sisse, siis seda jääb väheks ning kasutan päevavalguslampi, lisaks prožektorit. Oled tegutsenud maalikunstnikuna ligi nelikümmend aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud? Kuidas hindad maalikunstnikuna praegust ja n-ö vana aega? Tead, ma pean ütlema, et kui räägitakse noortest ja et noortel on raske, siis minu meelest on nooremana just kergem. Mulle tundub, et üldiselt huvitutakse noortest kunstnikest rohkem, ja kui ma ise noor olin, siis ka tundsin, et oli hõlpsam. Kunstimaastikule sulanduda. Mida küpsemaks saad, seda vähem torkad silma. Mulle tundub, et noore ja vihasena oli toredam tulla ja tähelepanu äratada. Tundub, et ka praegu pole noortel liiga keeruline. Nii üks kui teine leiab tähelepanu ja tunnustust. Just küpsemas eas naised ei ole eelistatud. Seetõttu kureerisin ka koos Tiiu Rebasega näituse "XX" Kadrioru galeriis, kus olid esindatud üle kuuekümnesed naised, et anda ka neile võimalus esineda. Naised on kunstis palju esindatud, aga just vanemas eas naised minu meelest pole. Noorena oli seda sinisilmsust, tahet midagi muuta. Oli rohkem selline tunne, et kõik teed on valla. Ma lõpetasin kunstiinstituudi 1991 ja samal aastal tegin Soomes näituse. Galerii Viros, Eesti ametlikus galeriis. See näitus oli edukas: enamuse neist piltidest, mille tahtsin diplomitöö kaitsmiseks välja panna, müüsin ära. Elasingi siis sellest. Ja tundus, et nii hakkabki minema (naerab). Kahjuks nii see ei läinud. "Lilian Mosolainen tuli Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpu uusekspressionismi lainega Rühm T algtuumikus, tuues eesti kunsti tagasi jõulise animismi ja erootika, mille varasemad manifestatsioonid olid olulisel kohal Noor-Eesti liikumise aegadel." Nii on sind kirjeldanud maalikunstnik Tiiu Rebane. Selgita lugejale, kuidas ja millega taoline liikumine algas. [caption id="attachment_275424" align="alignright" width="288"] Kunstnik maalib aastaid vana, suuremõõtmelise molberti peal, mis teda siiani väärikalt teenib. Foto: Santa Zukker[/caption] Olen Rühm T asutajaliige. Kuna olin Raoul Kurvitzaga abielus, siis oli endastmõistetav, et mina maalijana olin selle tuumiku juures. Mina, Raoul ja Urmas Muru. Meil on isegi manifest ja Raoul ütleb, et neid on lausa kaks. Mulle tundub, et olen sellest teenimatult kõrvale jäänud. Kas tahtlikult või tahtmata - ma ei oska öelda. Igal juhul, kui tehakse kuskil ekspressionistide näitus, näiteks oli selline Vaal Galeriis, siis seal on millegipärast ainult Raoul, Muru ja Pere. Tundsin end natuke puudutatuna ja nüüd on hea võimalus see südamelt ära rääkida. Mind on maha vaikitud. Võib-olla see on kellegi huvides või on kuraatorid nii otsustanud, et neile meeldib antud kooslus. Sündis see idee aga Raoul Kurvitza peas, kelle meelest rühma või kooslusena oleks lihtsam esile tulla. Igal juhul ma liitusin. Usun, et neil esimestel aastatel olin täitsa kasulik seal, 80–90ndatel olin juba üsna jõuline, maalikunstnikuna arvestamisväärne. Minu olemasolu andis rühmale kindlasti juurde. Kas see ei või olla seotud sellega, et naised jäävad üldse paljudes tegevustes tagaplaanile? Jah, võib küll olla. Me läksime Raoul Kurvitzaga lahku ja juba seoses sellega ma nagu enam ei kuulunud Rühm T-sse. Ta võinuks ka hiljem tutvustada ja rõhutada mu rolli. Kas sa nimetad end üldse ekspressionistiks? Ma ei ole päris puhas ekspressionist ega impressionist. Võib-olla natuke on sümbolismi, ka impressionismi ja ekspressionismi. Millised kunstnikud on sulle meeldinud või silma jäänud? Mulle meeldivad mõned naiskunstnikud. Näiteks Frida Kahlo. Ta on selline jõuline, müstiline, valus. Georgia O’Keeffe meeldib. Yayoi Kusama meeldib samuti. Hiljuti käisin Pariisis David Hockney näitusel, ka tema meeldis. Aga mitte selles mõttes, et ma oleks neilt šnitti võtnud, vaid lihtsalt meeldivad. Postimpressionistid meeldivad ikka. [caption id="attachment_275428" align="aligncenter" width="768"] Liliani seintelt ei puudu ka teiste kunstnike teosed. Foto: Santa Zukker[/caption] Sa oled maalikunsti kaua teeninud, kuid kas maalikunst on ka sind vastu teeninud? On sul olnud elus hetki, kus mingi probleemi esiletulekul oled mõelnud kunstist loobuda? Kuidas sa selle oled lahendanud? Jah, ma arvan, et maalikunst hoiab mu kätt, kui ma surema hakkan. Loodame. Ta toetab mind. Ega ma ei teagi, mis mul oleks elus maalimisest tähtsam. Kunagi mul oli üks kallim, kes ütles, et mulle meeldivad ainult mu riided ja maalimine. (Naerab.) Aga maalimine ikka rohkem. Ma pole kunagi kaalunud sellest loobuda. Mul ei ole kunagi olnud sellist probleemi. Aga sina? Ei tea, kas sellest saabki nii kergelt loobuda. Mis sulle ateljees käimise juures enim meeldib? Paljud armastavad ka kodus maalida. Kas keskkonnavahetust on vaja? Kirjelda oma loomeprotsessi. Mulle meeldib siin. Mulle meeldib siia läbi Raekoja platsi jalutada. Meeldib, et ta vanalinnas asub. Kodus ei ole ka halb, olen koduski maalinud. Seal on hea, et iga hetk saab jätkata: kui und ei tule, lähed maalid. Ma elan Mustamäel ja see pole nii lähedal, kuid mulle meeldib see hetk, kui värvid on välja pigistatud ja saab pintsli välja võtta. Ja mitte päris algus, vaid kui pool pilti on valmis, on mõnusaim etapp. Ma kasutan palju joonistamist, projektorit, fotot. Kunagi kasutasin ka modelle. Siis olin tunduvalt spontaansem, ekspressiivsem. Nagu mul olnuks kanal avatud. Panen pildi enne mõttes kokku. [gallery size="medium" ids="275427,275432,275438"] [caption id="attachment_275422" align="aligncenter" width="768"] Enne Liliani hoidis siin oma teoseid Enn Põldroos. Foto: Santa Zukker[/caption] Üks variant on, et teen abstraktse tausta, joonistan sellele peale, ja teise puhul alustan joonistusest. Abstraktse taustaga on keerulisem - kuidas siduda see figuuriga. Figuuri sealt nähtavaks jätta. Aga minu pildid ongi sellised peitepildid, kust tuleb otsida tegelasi. Võimalik, et see ongi paljudele intrigeeriv ja huvitav. Seda stiili olen päris ammu kasutanud. Juba ülikooli lõpuaastail tegin abstraktse tausta alla ja hakkasin sealt maalima. Tekivad tehniliselt huvitavad probleemid, mida on põnev lahendada. [gallery size="medium" ids="275439,275437,275431"] Milliseid tegelasi sa seal peidad? Seal on näiteks pühapaiste, valgustatud mees. Viiuldaja. Kasutan ka palju religioosseid teemasid. Need on mulle südamelähedased. Aga seal on lihtsalt üks valgustatud isik. Mul on maalides meeles mõlkunud oma poja luuletus, laul, tal oli kunagi bänd Ultramelanhool, ja seal kõlas "lääge nii roosi kui vaesuse lõhn". See hakkas mul peas kumisema, mõtlesin, et teen sellest maali. Need, kes on vaesust kogenud, teavad, kui lääge see lõhn on. Ja kes meist ikka vaene tahab olla. [gallery size="medium" ids="275429,275425,275433"] Oled töötanud õppejõuna Tallinna Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Nüüd töötad õpetajana Tallinna Kunstikoolis. Kas tunned vahel, et õpilased õpetavad hoopis sulle midagi uut? Võibolla õpetavad optimistlikku suhtumist. Kunsti tegemine ei pea olema selline äng ja tõsine tegevus. Noored võtavad seda vabalt ja jäävad rõõmsaks. Teevad veel mitut asja samal ajal. Kui sa näed, et noort inimest asi huvitab ja tal tuleb see välja ka, siis on ju tore. Kas koos tehnoloogiaga on laste loovus muutunud?  On ikka. Lastel on telefon kogu aeg näpuvahel. Olen seda lubanud, kui on internetist leida viide või konkreetne tegelane. Aga üldisemalt minu meelest nutitehnoloogia piirab loovust ja on liiga oluliseks muutunud. Ma andsin esimesele kursusele ülesande, et millest nad unistavad. Lapsed ei oskagi enam unistada. Kunagi öeldi, et soovin saada kosmonaudiks. Üks laps nüüd näiteks vastas, et mul on kõik ju olemas. Ta vastab sellele unistusele materiaalselt. Tal on kõik olemas, ilusad riided ja kingad, enam polegi unistusi. See hämmastas. Nad ei oska unistada teisest dimensioonist. Heaolu võib loovust pärssida. Liigne tähelepanu ja sooritusjanu - muidu sa nagu ei olegi inimene, kui pole midagi saavutanud. Suunitlus sooritusele - sooritusjärgne ühiskond. Millega sa tegeled, kui ei maali? Meelsasti reisin. Eks materiaalsed võimalused seavad tihti aktiivsele reisimisele piirid. Euroopas on veel kohti, kus ma pole käinud. [caption id="attachment_275430" align="aligncenter" width="768"] Lilianile meeldib palju reisida ning kultuurilised nipsasjad ei puudu ka tema ateljee seintelt. Foto: Santa Zukker[/caption] Mis on su lemmikkohad? See on raske küsimus. Viimati meeldis - ja see kuulus ka mu unistuste hulka - New York. Ta oli just täpselt selline, nagu kujutasin. Aga ma ei ütleks, et see on mu lemmikkoht. Ikkagi pigem Amsterdam või Pariis. Kui lähen mõnda linna, muidugi tahan kunstinäitusi ka näha, alati käin kunstimuuseumites, aga see linn ise või atmosfäär või see, mis tunne sellest linnast jääb, on tähtsam. Ja ma ütleks, et linna juures ei loe, mis arhitektuur seal on. Ma ei käi üheski linnas spetsiaalselt arhitektuuri pärast. See on mingi teine tunne - kummastav tunne, mis linnaga seoses jääb. On ju palju selliseid linnu: olen mõelnud Ateena peale. Milline kõrgkultuur neil oli, milline arhitektuur neil oli - ja missugune ta praegu on?! Millist arhitektuuri nad praegu viljelevad, kui ligadi-logadi kõik on. Ma ei tea, kas see käib lõunamaise elustiili juurde. Aga seal on muidugi ka oma võlud, sel ligadi-logadi olekul. Näiteks kuna mulle meeldivad igasugu vidinad, siis avastasin, et seal on hästi toredad vanakraami- ja antiigiturud. Seal on sellised linnajaod, kus on garaažid täis igasugu huvitavaid asju. See mulle Ateenas hästi meeldis. Ma pole käinud eriti eksootilistes piirkondades, aga olen ikka üritanud paar-kolm korda aastas kuskil käia. Eks see on ka omamoodi akude laadimine. [gallery columns="2" size="medium" ids="275434,275421"] [gallery columns="2" size="medium" ids="275436,275435"] Kas reisil käies sooviksid midagi uut maalida või need kaks ei ole seotud? Ma arvan, et see ei ole mul seotud. Maali-idee tuleb kuskilt seestpoolt, tekib mingi mõte millegagi seoses, ütleme näiteks Roberti (Robert Kurvitz, poeg - SZ) lauluga "On lääge nii rooside kui vaesuse lõhn" tekkis soov seda edasi anda. See ei ole eriti väliste impulssidega seotud. Millised on su tulevased projektid? Tead, mul ei ole hetkel ühtegi tulevast projekti. Tahaks loota, et keegi auväärt kuraator soovib kureerida mu suurt näitust Kumus. Mida pead oma suurimaks saavutuseks? See ei pea olema ainult maalikunstiga seotud. Mul on nii tore ja andekas poeg. Oled temast kuulnud ehk, tal on selline videomäng nagu "Disco Elysium". Ta on muidu ka hea laps.