Rebeka Vaino: ma armastan kunsti, seega kõigest, mida teen, saab teos. "Atekates"

"See on tohutu privileeg, et su amet on su kirg, kõik, mida ma teinud olen, on alati seotud kunstiga," ütleb Rebeka Vaino seekordses "Atekate" osas Santa Zukkerile.

Kunstniku taust: Rebeka Vaino (sündinud 1995) on Eesti kunstnik, kes tegutseb Londoni ja Pariisi vahel ning loob kirevaid ja kontseptuaalseid teoseid. Tema looming on protsessipõhine ja hõlmab eri meediume nagu maal, skulptuur, performanss ja installatsioon, vältides kindlaid kategooriaid. Teoste keskmes on keha kui muutuv ja mitmetähenduslik maastik, mis väljendab transformatsiooni, vabanemist ja enesetunnetust. Kasutades eri materjale, sealhulgas oma keha ja käsitsi valmistatud tekstiile, püüab ta luua kogemusi, mis viivad vaataja väljapoole tavareaalsust ja destabiliseerivad tajutunnetust. Vaino looming peegeldab isiklikke kogemusi ja püüdu leida pidevalt hoogustuvas maailmas midagi püsivat, sidudes tihedalt kunsti ja elu. Just avanes tema isiknäitus "Liikudes läbi elu nägin aeg-ajalt iluvilksatusi" Kastellaanimaja galeriis. Ta võtab mind vastu naerulsui oma ateljees Põhjala tehase loomingulises kvartalis.

Kuidas hindad oma praeguseid loometöö tingimusi võrreldes keskkonnaga Pariisis või näiteks Inglismaal õpingutel?

[caption id="attachment_273809" align="alignright" width="288"] Tööriietus ripub uksel ja on valmis kandmiseks. Foto: Santa Zukker[/caption]

Need tingimused. Eestis on nii palju kergem teha, näiteks saad autot laenata või muud sellised pisiasjad. Ja Eestis on neid stuudioid – see, et ma kasvõi siin Põhjalas (Marati 5, Põhjala arendus - SZ) koha sain, ma lihtsalt kirjutasin ja oli kerge saada, mis on Londonis või Pariisis ikka päris raske. Eelmine kord, kui Pariisis elasin, 2019–2022, siis mul vedas ja sain järjest kogemata metsikult ruumikad stuudiod väikse raha eest ja see oli tõeline unistuste elu. Aga nüüd, kus olen Pariisis osalt tagasi, pole midagi sülle kukkunud ja ametlike kanalite kaudu on see keeruline. Londonis käib kõik tutvuste kaudu. Samas, kui Eestis kirjutada eri kohtadesse, on täiesti võimalik ateljee leida. Ja on ka enam-vähem rahakotisõbralik, arvestades kui kallis kõik muu meil on.

Mida hindad ruumides, kus töötad? Teadupärast töötad sa mitmete meediumite kaudu: installatsioon, keha, maal, performanss. Kas siinne tööruum rahuldab su laia ampluaa nõuded?

Mul on ruumides vaja kõige rohkem head valgust, sest ma ikkagi põhiliselt tegelen maaliga – olgugi et see laieneb paljudesse materjalidesse, siis ma vaatan ka oma skulptuure alati ja isegi performatiivseid etendusi maalikunstniku pilguga. Värv ja valgus peavad olema nähtavad ja tuntavad ning selleks on vaja valgust. Seda ma hindan ateljee juures. Ja teine asi on see, et ideaalselt poleks ruum kõrgemal kui teine korrus, parim on esimene korrus ja võiks olla suured kergelt avatavad uksed. Samuti on tähtis välisruum, kuna kasutan ka toksilisi vahendeid nagu epoksiid ja spreivärvid. Need on põhitingimused. Ja ideaalis võiks olla palju ruumi, et saaks tohutuid asju teha ja riputada ka. Mul paljud kunstiteosed ikkagi ripuvad laes.

Kui peaksid ühe neist valima: maal, installatsioon, performatiivne etendus, siis millega tegeleksid elu lõpuni?

See oleks alati maalikunst, sinna pole midagi parata. Kõigi teiste asjadega on nii, et kui ma neid kaua ei tee, ma saan hakkama, kuid maaliga on küll nii, et kui ma liiga kaugele mingis teises suunas lähen, tekib rahutus. Maal on minu jaoks nagu vesi ja õhk - eluks vajalik.

Sul on seinal Amedeo Modigliani maalide reprod, kas ta on sind inspireerinud?

[caption id="attachment_273806" align="alignleft" width="288"] Rebeka on suur Modigliani austaja. Mitte ainult moonutatud näofiguuri tõttu, vaid tema oskusliku värvide segamise ja kasutamise pärast. Foto: Santa Zukker[/caption]

Pariisi kolides oli mul üliväike, kümneruutmeetrine korter, kuid see oli Pariisis kuuendas asumis, täpselt Modigliani kodu kõrval, kus ta elas, töötas ja suri. Seal oli ka kohvik, kus ta alati käis, ja see on ka üks põhikohvik, kus mina käin. Siis hakkasin alateadlikult talle mõtlema. Ta on mulle alati meeldinud, ma käisin kunagi Stockholmis tema retrospektiivnäitusel. Sestsaati on minuga alati üks postkaart, praegu küll Pariisis. Ja nüüd seda Kastellaanimaja näitust tehes hakkasin jälle Modigliani poole vaatama. Eelmisel näitusel olid mul ainult kootud skulptuurid, aga praeguseks Eesti näituseks teadsin, et tahan kindlasti maalida. Kuidas Modigliani kihistab neid värve, kuidas tal on erinevad rohelised ja oranžid toonid, kuidas alusvärv välja kumab - need on tihti väiksed delikaatsed hetked, kuid need kratsivad mu aju kuidagi õiget viisi vist.

Kas sulle meeldib töötada rohkem päevavalges või õhtuhämaruses? 

See on keeruline küsimus. Ma olen täielik öökull, mulle meeldib õhtuti, tavaliselt mul enne kolme küll mingit inspiratsiooni peale ei tule. Alates seitsmest-kaheksast õhtul tekib selline tunne, et nüüd. Ja siis ma võin töötada hommikuni. Mis tähendab ka seda, et töötan üldiselt stuudiovalgusega. Eestis muidugi juunis on tore, siis saab kogu aeg valguses olla. Selles on midagi huvitavat, et kui töötan õhtul tulevalguses, tulen hommikul tagasi stuudiosse, siis näen, et need värvid on täitsa teised. Aga see pole negatiivne, mul pole seda tunnet olnud, et mis ma küll siin teinud olen. Parim on ju ikkagi päevavalgel maalida.

Enamjaolt on ju galeriides ka helevalge lambituli. Muidu võib juhtuda see, et teed teose loomulikus valguses ja galeriis avastad, et mis siin maalil toimub.

[caption id="attachment_273802" align="aligncenter" width="768"] Kunstniku ateljeest ei puudu ka tema maalid. Foto: Santa Zukker[/caption]

Kas vajad palju ruumi, avarat ja massiivset stuudiopinda või eelistad pigem oma nurka nokitsemiseks?

Ma eelistan võimalikult palju ruumi. Siin Põhjalas on eriti väike ruum, mis siiski ajab asja ära.

Mulle meeldib möllata suurte lõuenditega, neid seinalt alla võtta, katki lõigata, eri külgedelt vaadelda, ma töötan ka samal ajal mitme teose kallal. Selleks on vaja ruumi.

Isegi seda näitust tehes pidin arvestama maalidega, mis siia stuudio seinale ära mahuks. Paratamatult polnud võimalik suuremaks minna. Mis on samas huvitav, sest räägib omakorda loo: see tehti sel hetkel selles stuudios ja see pani piirid ette. Varem tegin suuri töid, kuna Pariisis olid mul tohutud stuudiod. Londonis olid väiksemad ja see omakorda muutis teoseid. Ruum on nagu kõrvalkarakter protsessis. Ideaalis meeldivad ikka hästi avarad ruumid, siis saab möllata. Pariisis on mul nüüd kodus väike nurgake ja seal tekib ruumiline frustratsioon päris ruttu. Tahaks siin seda ja seda veel teha, pluss see on mu kodu ja kõik peab puhas olema. Mulle meeldib, kui on eraldi ruumid – kodu ja ateljee –, ühes võib olla tohutu segadus, aga kodus peab olema puhas ja korras.

[gallery columns="2" size="medium" ids="273801,273799"]

Millest sündis otsus õppida just Inglismaal?

Londonisse läksin õppima, sest olin Pariisis peale Eesti Kunstiakadeemiat. Pariisis tegin vilistlaspraktikat ja seal tuli idee magistrisse minna. Sain tuttavaks ühe galeriiga Londonis, kus käisin koos tuttava kunstniku Taigaga näitust tegemas ja suhtlesin ka nende galeristidega ja suhtlen siiani. Nemad tegid ettepaneku ja andsid soovituse õppida Londonis. Nad soovitasid Goldsmithi kunstikõrgkooli. Nende galerii on mu unistuste galerii, ma usaldan nende arvamust ja nii kandideerisingi. Goldsmithi asukoht, South-East London on ka hea paik, kus elada. Prantsuse ajaloolise ülikooliga võrreldes suhestus mu looming nüüd rohkem nüüdiskunsti ja erinevate kunstivormide kokkutoomisele keskendunud ülikooliga. Kõik asjad jooksid kuidagi kokku.

Kuidas hindad noore kunstniku elu Eestis? Kas sul on piisavalt väljendusvabadust? Võid tuua võrdlusi välismaa õpingutest ja elust.

Ma pole ülikaua siin elanud, ma käin Eestis külas. Siia tulek on pigem puhkus. Pluss on siin see, et kui olla Eestis ambitsioonikas, kirglik ja teha oma asja, siis sulle antakse võimalus. Selle taha miski ei jää, et ei saa end kuskil näidata. Kui pingutada, küll sa kuhugi jõuad. Kas selle eest raha saab, on eraldi küsimus. Välismaal tean palju kunstnikke, kes on tohutult andekad, kirglikud, töökad, aga elu on kallis ja raske. Paljudel pole peret, tuge, stabiilsust, nad on väljast tulnud, on ka rendikulud. Paljud peavad valima tavatöö ja pärast ei jaksa enam kunsti teha. Ja nagu Eestis - tutvused loevad. Aga ka tutvustel tuleb piir ette, sest kõigil on tutvused. Pingeline töö. See, mis tasemel inimesed seal töötavad, õhtust hommikuni stuudios ja siis käia veel avamistel, kogu networking, pluss töötad veel siin ja seal. See on meeletu.